Politseinikest ja piirivalvuritest klienditeenindajad mässu piiril

Kui viimase uuringu järgi usaldab aasta alguses ilma üleminekuajata ühendatud politsei- ja piirivalveametit 85% Eesti elanikke, siis asutuses endas valitseb suur ebakindlus. Pole palju vaja, et ühendasutuse ligi 7000 töötajat mässu tõstaksid. Politsei- ja piirivalveamet istub kui püssirohutünni otsas – piisab vaid sädemest, et asutus õhku lendaks.

Politsei- ja piirivalveamet reklaamib end kui klienditeenindajaid, kuid ameti juht on unustanud ühe väga olulise kliendi – oma töötajad.

See ei tähenda muidugi avalikku streiki. On aga ilmselge, et kui Eesti elanike turvalisust tagavad inimesed pole oma tööga rahul, peaks punane tuluke hakkama vilkuma ka turvatavate silme ees. Siseturvalisusele oleks väga ohtlik, kui organisatsioon väsib, tekib apaatia ja tööl hakatakse käima vaid palga väljateenimiseks. Mida alluvad juhile ette heidavad?

Klienditeenindajad

Politsei- ja piirivalveamet (PPA) reklaamib end kui klienditeenindajaid. Kuid kas aprillirahutuste ajal mäsu vaos hoidnud, suuri narkolaste avastanud, mõrvari kinni pidanud või idapiiril keerulist tööd tegevad politseinikud või piirivalvurid on ikka klienditeenindajad?

Kas klienditeenindaja tähendab seda, et tähtis politseiametnik istub soojas kabinetis ja ootab, millal saab „klienti” teenindada, või peaks politseipatrulli pigem linnas näha olema, et ta saaks appi rutata? Patrulle näeb aga järjest harvem. Kui 2008. aastal oli üle riigi ööpäev läbi tööl ja väljas sadakond patrulli, siis nüüd räägitakse 80-st. Põhjuseks on see, et rahapuuduses ületundide eest enam ei maksta, selle asemel antakse palgata puhkuse päevi. See vähendab patrullide arvu omakorda veelgi, sest kogu aeg on keegi ära.

PPA peadirektor Raivo Küüt ütleb, et igapäevatöös ta oma töötajaid nii ei nimeta, küsimus on kontseptsioonis. Ometi on politseiniku kui klienditeenindaja kuvand väljaspool PPA maja juba naeruväärseks muutunud, mis häirib politseinikke ja piirivalvureid sügavalt.

Piirivalvurid unustati?

Miks ilutseb juba kümnekuuse ühendasutuse peamaja katusel endiselt silt „Politsei”? Kas asutuse juhid on piirivalvurid unustanud, sõitnud neist teerulliga üle? Piirivalvureid igatahes häirib, et ühendasutust luues nende seast nii väheseid ülendati. Ehk oleks ühinemist ette valmistades parema suhtlemise ja arvestavama käitumisega suudetud arvestada kõigi poolte (ka kodakondsus- ja migratsiooni-ameti töötajate) õigusi.

Siserahulolu küsitlust pole asutuses viimaste aastate jooksul tehtud. Töötajad ise ütlevad kibestunult: ilmselt ei taheta vastuseid. Raivo Küüt sõnab, et küsitlust polnud mõtet pool aastat pärast asutuste ühendamist teha, küsitlus tellitakse järgmisel aastal ja sellele järgneb vastuste analüüs. Selle aasta lõpus tahetakse mingi pilt saada oma jõududega.

Juhtkonna palk tõuseb

Samal ajal kui politseinike, piirivalvurite ning kodakondsus- ja migratsiooniameti töötajate palk kaheksa protsenti vähenes,  PPA juhtide palk tõusis – mõnel lausa 13 000 krooni võrra. See on summa, mille suurusest kuupalgast mõni reatöötaja võib vaid und näha. Peale selle on kõigil PPA töötajatel tulnud võtta palgata puhkuse päevi, sest eelarvest on puudu 32 miljonit krooni. Tõsi – palgata puhkuse päevi on võtnud ka ühendasutuse juhid. Viimati tegi seda peadirektor Küüt möödunud reedel, 5. novembril, kui õnnitles Pärnus politsei ja piirivalve aastapäevale pühendatud pidulikul kontsertaktusel teeneteristi saanud ametnikke.

Kui PPA juhtide palgad ajakirjanduses avalikuks said, saatis Raivo Küüt ameti intranetti palgatõstmist õigustava kirja. Selle peale puhkes siselistis torm. Kui tavaliselt pannakse intranetis püstitatud teemade juurde vaid üksikud kommentaarid, siis sellel korral oli neid ligi sada. List muutus hullemaks kui peldikusein, iseloomustasid töötajad ise.

Arvutid ei tööta

PPA töötajatele teeb tõsist peavalu pidevalt streikiv arvutisüsteem, mis ei luba kasutada tööks hädavajalikke andmebaase, mis on otseselt seotud menetlustoimingutega, mille üks osapool on inimene.

IT-probleemidega kaasnes ka osale töötajatele makstud lisaraha, mis hiljem kõigilt tagasi nõuti ja millest Eesti Päevaleht mõni aeg tagasi kirjutas.

Jutt ei jõua kohale

Paljude PPA töötajate sõnul on probleem sisekommunikatsioonis. „Ülevalt alla” ei jõua adekvaatne info, asutuse juhtide jutt „imelisest meie-tundest” ajab alluvaid kibestunult naerma. Imeline meie-tunne valitseb nende hinnangul vaid PPA juhtkonnas.

Tegelik elu ja töötajate argiprobleemid „üles” ei jõua, ütlevad nad. Motivatsioon on üsnagi kadunud, aga kuna tööpuudus on suur, vireletakse edasi.

Veider tööjaotus

PPA-sse on tekkinud mõned kentsaka nimega allüksused, näiteks koordinatsioonibüroo. Politseinikud ütlevad, et sinna pandi paika vanad võitluskaaslased, juhiks Peeter Moora, kellele anti kätte rahapakk ja hulk inimesi üle Eesti. Nad hakkasid saama sellist palka, mida kuuldes teistel ameti töötajatel olevat suu lahti jäänud. Ainuüksi Tallinnas töötab Moora alluvuses 53 inimest, kelle ülesanne on PPA rahvusvahelise koostöö koordineerimine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning PPA strateegia kavandamine ja täitmine.

Tummad alluvad

Paljud Eesti Päevalehega asutuse siseprobleemidest rääkinud, aastaid politseis ja piirivalves töötanud inimesed küsisid: on näha, et asutuse peadirektor Raivo Küüt ei saa oma tööga hakkama, kas tal poleks õigem käed üles tõsta ja seda tunnistada?

Alluvad heidavad Küüdile ette, et ta ei tee koordinatsioonibüroo juhi Peeter Moora ja administratsioonijuhi Vilve Kaldata ühtegi otsust. Ühtlasi tunnevad alluvad, et juht ei kasuta ühendasutuse eri lülide potentsiaali, nende ideid.

Valikuid oli vähe

See, et asutused paugust – nagu väljendub Küüt – liideti, oli ilmselt õige. Oleme näinud reforme, mis venima jäädes lõpptulemuseni ei jõuagi. Kõige ilmekam näide on ilmselt haldusreform. Ilmselt on tõsi ka see, et ühendasutuse juhi kohale kandideerinuist oligi Küüt kõige tugevam.

Ei maksa unustada, et ühinemise otsustas siseministrina Jüri Pihl, kes tegi ka olulisemad personaliotsused. Pihlilt ameti üle võtnud Marko Pomerantsil oli kõigest kaks valikut: kas toimunuga nõustuda või pidurit tõmmata. Ometi ei tasu unustada: PPA allub siseministrile ja seetõttu ei saa ministeerium end toimuvast eemale asetada.

Oluline on ka meenutada, et Küüdi ühendasutuse juhiks saamine toimus riigi jaoks majanduslikult hõredal ajal ja on selge, et peadirektoril polegi palju valikuid – eelarvega tuleb toime tulla. Küüt on leppinud olukorraga, kuhu ta on sattunud, ja väljastpoolt vaadates tundub, et ta pole suutnud olukorda muuta.

PPA on poolsõjaväeline asutus, kus kord peab paigas olema. Teisalt on PPA siiski tsiviilasutus ja see, kuidas otsusteni jõutakse, peaks olema võimalikult põhjalikult läbi mõeldud.