Politseinikud käskisid naisel alasti kükke teha

 (519)

Politseinikud käskisid naisel alasti kükke teha
Aleksandra sõnul tekitas üleelatu šoki nii temale kui ka tema lapsele. (Foto: Vallo Kruuser)Reuters

Aleksandra pidi enda sõnul kolm korda end alasti võtma ja kükitama, teda ei lastud tualetti ega antud juua ning sõimati hooraks. Naine nimetab tegelikult tema surnuks kuulutatud endist meest otsinud politseinike piinavat ja alandavat käitumist inimõiguste rikkumiseks. Politsei alustas naise kaebuse peale sisejuurdlust.

„Ma ei suuda uskuda, et selline asi on Eesti Vabariigis võimalik,” imestab noor naine, ühe lapse ema Aleksandra. Ta tuleb politsei ülekuulamiselt ja räägib politseinikest.

Kahe nädala eest teisipäeva õhtul, kui ta oli oma lapse isa ja endise elukaaslase vanematel külas, helistati kella üheteistkümne ajal uksekella. 75-aastane vanaisa avas ukse ning kohe surus üks politseinik ta turvakilbiga vastu seina ja nii hoiti teda kuni politsei lahkumiseni, kokku umbes 40 minutit. Vanaisal oli kaks kuud tagasi olnud südameoperatsioon.

Toas olid veel lapse eakas vanaema, nende tütar ehk endise elukaaslase õde ja Aleksandra viieaastane laps, kes äratati üles. Toas oli ühe hetkega umbes kuus täielikus turvavarustuses politseinikku, maskid peas ja turvakilbid käes – sellised, mida tavaliselt kasutatakse tänavarahutuste mahasurumiseks. Umbes samapalju politseinikke oli naise hinnangul veel maja ees õues. „Meie peale karjuti. Öeldi, et otsitakse kedagi. Laps sattus hüsteeriasse ja ma võtsin lapse sülle. Samal ajal kui mul oli laps süles, kästi mul kohvilauda tõsta, kuid ma ei saanud, sest laps nuttis süles ja vajas maharahustamist. Üks maskis politseinik ütles: „Sina, lits, ole vait!” Et nad võivad kogu toa pea peale pöörata. Keegi ei selgitanud, mis alusel nad läbiotsimist teostavad,” kirjeldas Aleksandra. Siis kästi tal nendega kaasa minna. „Ma olin koduses riietuses ja mulle anti riietumiseks aega mõni minut. Keegi ei selgitanud õigusi, üksnes märgiti, et Eestis võib igat isikut niisama kinni pidada. Öeldi, et see ei ole Venemaa, ära üldse midagi nõua.”

Samal teemal:

Aleksandra viidi ta enda sõnul kõigepealt Pärnu maanteel asuvasse Põhja politseiprefektuuri hoonesse. „Mulle öeldi, et nad ei saa minu poolt nõutud advokaati kätte. Kuid nad ei helistanudki vahistamise ajal advokaadile, tema mobiiltelefonile ei olnud helistatud,” räägib naine. „Mulle väideti, et minu nimetatud advokaati üldse ei ole, nad ei tunne sellist, ja pakkusid enda advokaati.”

„Siis Kaido-nimeline politseinik ütles, et ma pean lahti riietuma täielikult ja tegema kolm korda käed ees kükke,” rääkis Aleksandra. Temaga jäi siis üks naispolitseinik, kes oli kaasas ka kodus läbiotsimisel. Tal kästi ära võtta kõik riided kuni sokkide, rinnahoidja ja aluspüksteni. Käed kästi ette sirutada ja teha kolm kükki nii, et tema alakeha puutus vastu musta põrandat. „Kui ma küsisin, miks ma pean kõik riided ära võtma, siis öeldi mulle, et lihtsalt pean ja kõik.” Tema kambris hoiti veel kahte naist, kuid neid ei sunnitud riidest lahti võtma, kuigi üks neist oli seotud narkokuriteoga.

Kogu protseduur uuesti

„Lahtiriietumise ajal oli toa uks lahti. See oli minu jaoks väga raske. Ma tundsin, et mind võidi mujalt jälgida. Kaamerad olid minu arust seal kõikides ruumides.” Pärast kahte tundi Põhja politseiprefektuuris viidi ta üle Kolde puiestee arestimajja. Seal kästi tal taas kogu protseduuri korrata. Kõik riided maha ja kolm kükki. „Alguses ma arvasin, et lahtiriietumine täiesti alastuseni on ettenähtud kord, et mind läbi otsida. Kuigi, miks oli vaja kükke teha, ma ei saanudki aru. Kui ma siis aga pidin seda kordama, sain aru, et tegemist on piinamisega,” rääkis naine asjast tagantjärele.

Hommikul kell kaheksa viis Kaido-nimeline mees naise jälle Kolde pst arestimajast Põhja prefektuuri. „Seal pandi mind luku taha uberikku umbes kahe ruutmeetri suurusesse väiksesse ruumi, kus oli võimalik ainult püsti seista. Ruumi seinad olid määrdunud ja seal oli väljaheiteid, nii et ma ei saanud seinale toetuda. Seal hoiti mind kella kaheksast kuni kella üheni päeval. Tualetti ei lastud, kuigi ma palusin seda tungivalt ja korduvalt. Juua ei antud. Minu hõigetele absoluutselt ei reageeritud. Mul oli väljakannatamatu häda. Tagusin ust ja hõikasin, kuid mitte midagi. Lõpuks, kui sealt välja sain, kui mu advokaat kohale tuli, lubati mul kraanist vett juua,” kirjeldas naine hommikut arestimajas.

Pärast advokaadi lahkumist lukustati ta jälle kitsasse ruumi, kus ta pidi taas püsti seisma. „Pidevalt ähvardati ja sunniti mind antud ütlusi muutma ilma advokaadita. Isegi ähvardati, et kui ei muuda, siis nad kuulavad üle mu viieaastase lapse.”

Aleksandra jätkab oma kirjeldusega. Kaido-nimeline politseinik viis ta jälle Kolde pst arestimajja, kus sunniti ta juba kolmas kord lahti riietuma ja alasti, käed ees, kükke tegema. Kolm korda. „Mind vabastati arestimajast alles järgmisel päeval. Ja siis öeldi, et terve ühe aasta pean olema kogu aeg Eestis ja ei tohi kuhugi lahkuda.”

Šokis naine pidi pöörduma psühhiaatri poole maha rahunemiseks. Tema ise muretseb aga lapse pärast. „Pärast politseihaarangut kardab laps kodus olla ja reageerib hüsteeriliselt domofonile, iga kord, kui see häält teeb, ütleb, et „politsei tuleb”. Lapse vanaisale on määratud südamearsti juurde uus vastuvõtt.

Kaebas prokuratuurile

Eelmisel nädalal otsustas Aleksandra oma õiguste kaitseks teha politseiametnike tegevuse kohta kaebuse prokuratuurile ja politseile endale. „Ma ei saa aru, miks oli vaja mind niimoodi alandada, sõimata mind, kasutades mind kui naist mõnitavaid väljendeid, terroriseerida mind. Kui nad tahavad midagi küsida, siis küsigu. Või kui neil on tõendid, esitagu süüdistus. Siis ma saan end kaitsta ja tõendada oma väiteid,” rääkis naine. Samuti peab ta ebamõistlikuks talle seatud Eestist lahkumise keeldu terveks aastaks, sest tal on elu ja asjatoimetused ka Venemaal. Lapsele on näiteks seal ette makstud uisutamistreeningute eest. Aleksandra on küll üles kasvanud Eestis, kuid on Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse võtnud ja käib kahe riigi vahet. „Ma kavatsen selle asja edasi kaevata kuni inimõiguste kohtuni,” kinnitas ta.

Riigiprokuratuuri pressiesindaja Kadri Tammai kinnitas, et nad on naise kaebuse vastu võtnud. Kuid otsust, kas alustatakse menetlust ja mis paragrahvi alusel see võiks olla, ei ole veel langetatud.

Politsei kinnitas, et Aleksandrale on esitatud kuriteokahtlustus võltsitud dokumendi kasutamise paragrahvi järgi ja talle on kohaldatud elukohast lahkumise keeld, et tal ei oleks võimalik riigist lahkumisega hoida kõrvale eeluurimisest.TaustPolitsei ei usu eksmehe surma Venemaal

Aleksandra endist elukaaslast Sergei Grigorjevit, kellest ta elas juba aastaid lahus, süüdistati 2008. aastal koos nelja teise mehega narkokuriteos. Kuigi mehed olidki juba võimudel menetluse alguses käes, vabastas kohus nad, kuna rikutud oli menetlustoiminguid. Grigorjev, kes oli invaliid ja läbi teinud mitu operatsiooni, lahkus seejärel Venemaale.

Aleksandra sõnul võttis 2010. aastal Venemaal viibides temaga ühendust sealne perekonnaseisuamet, kust teavitati, et tema endine elukaaslane on haiglas surnud, ja kutsuti dokumentide järele kui mehe Venemaal viibiv lähedane, mehe lapse ema. Aleksandra aga ei viibinud Peterburis, kust surmateade tuli, mistõttu võttis tal sinna sõit ja asjade korraldamine aega. Ta tõigi enda sõnul asutusest dokumendid ja edastas need Eesti kohtule, kes neid ka aktsepteeris. „Ma lihtsalt transportisin, asutusest kutsuti mind ametlikult välja nende dokumentide järele, ma olin sunnitud minema,” kinnitab Aleksandra.

Samamoodi on mehe surm ametlikult registreeritud Tallinna perekonnaseisuametis. Juba aasta eest aprillis, kui Eesti Päevaleht teemat uuris, kinnitati meile perekonnaseisuametist, et nemad aktsepteerivad Venemaal välja antud dokumente, kuna kahe riigi vahel kehtib vastastikuse õigusabi leping.

Kuid nagu me kirjutasime ka juba eelmisel aastal, Eesti politsei ei uskunud, et mees on surnud, ja arvas, et esitatud dokumendid on võltsitud. Ja nüüd, veel üle aasta hiljem, korraldati haarang Grigorjevi eksnaise koju ja küsitleti teda. Aleksandra ei muutnud oma ütlusi.Politsei: alasti tuli võtta läbiotsimiseks

  1. Kommentaar
  2. Priit Pärkna, Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht

Kükitamine on narkootikumidega seotud kuritegude puhul tavaline praktika, kinnitab politseimajor Priit Pärkna.

Põhja prefektuuri narkoüksusel oli info, et antud õhtul varjab end selles korteris naise varasem elukaaslane Sergei Grigorjev. Mees hoiab kõrvale kohtumenetlusest ning teda süüdistatakse 37 kilogrammi metaamfetamiini omamises 2008. aastal. Varem ka tapmise eest karistatud Grigorjevi kohta on naine 2011. aastal esitanud Eesti ametivõimudele Venemaalt pärit surmatunnistuse väitmaks, et mees on 2010. aasta märtsis surnud. Kuna neli kuud pärast väidetavat surma on Grigorjev võtnud ARK-st välja uue autojuhiloa, mille väljastamisel antud allkiri on ekspertide kinnitusel Grigorjevi oma, on politsei veendunud, et tagaotsitav on endiselt elus. Naist kahtlustatakse võltsitud dokumendi esitamises ning on alust arvata, et ta varjab mehe asukohta ja uut identiteeti.

Kinnipidamine ja menetlustoimingud riivavad inimese põhiõigusi, kuid on paratamatud.  Kinnipidamisega kaasnevat läbiotsimist teeme selleks, et inimese juures ei oleks keelatud aineid ega esemeid, seejuures ka selliseid, millega inimene võiks iseendale viga teha. Narkootikumidega seotud juhtumite puhul on kontroll põhjalik ning sellises läbiotsimises ei ole kindlasti midagi meeldivat. Lahtiriietumine toimub siiski samast soost politseiniku juuresolekul ning kükitamine on paraku efektiivseim viis alakeha õõnsustesse peidetud esemete avastamiseks. Kui kinnipidamiskoht vahetub või on võimalik, et inimesele on vahepeal kellegi poolt midagi üle antud, siis tehakse turvakontrolli korduvalt.

Et kontrollida, ega antud juhul ei ole naise põhiõigusi riivatud ebaproportsionaalsel määral, on politsei sisekontrollibüroo alustanud ka sisejuurdlust toimunu kõigi asjaolude väljaselgitamiseks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare