Põllud põlenud, nurmed närtsinud, heinamaad on hallitanud
Näen unes: linastes hamedes mehed-naised seisavad määrdundkollase, põuast põletet põllu veerel. Panevad käed üksteise õlgadele. Hakkavad ringis tammuma, huultel palve, põlvedes maagiline rütm. Üle vereva taeva lendab mustade lindude parv kui Van Goghi viimsel maalil. Suudest kostab appihüüd:
... vihmakene vellekene,
veere meile Venemaalta!
Astu meile Harjumaalta!
Sõua meile Sõrvemaalta...
LÄÄNEMAA, MARTNA VALD, KESKVERE. Väina Sirje paneb käed ümber musta lehma kaela. “Mis sina, lehmakene, ka kuivast tead...” Mustal lehmal on suured ja niisked silmad. Sirjel on pisar silmas. Kass Kollakiisu lürbib ämbrist nii, et luriseb. Kaevus pole enam peaaegu üldse vett. Ei loomade jootmiseks ega piima jahutamiseks. Peedid hukas, ei kasva. Heinamaa hõredam kui mõne mehe kiilaspea. Talveks niita pole midagi. Äkki saab Matsalu luhtadelt, loodab Sirje. Kuigi luhahein pole see õige. Aga millegagi peab loomad ületalve pidama. Karja hävitama ei hakka. “Mina pean vastu,” on Sirje veendunud. Pean vastu, kas või musta lehma niiskete silmade pärast. Krabiseva raadio ilmateade kordab kui katkiläinud grammofoniplaat: ülisuur tuleoht...
Meie põllud põdemassa.
Meie nurmed närtsimassa.
Heinamaad on hallitamas...
LÄÄNEMAA, NIGULA ILMAJAAM. “Maikuus tuli kõigest neli millimeetrit sademeid,” ütleb juhataja Kesküla Mati. Ta käib iga kolme tunni tagant sadememõõturit vaatamas. Masinas olev pliiats, mis peab vihmakogust näitama, jookseb kuu aega nulli peal. Neetud pliiats, ta vist ei liiguta siis ka, kui kõvasti lüüa.
Mati antud andmetest löövat pealinna sünoptikud kokku tuleohu suuruse. Korrutavad kastepunkti ja viimase vihmasaju suurust ja tont teab mida. Kui arv tuleb suurem kui 7000, on kuri karjas. Siis on metsade tuleoht kõige kõrgem, viies kategooria. Enam kõrgemale minna ei saa. Tegelikult saab küll. Nädala algul oli see number Nigulas ligi 14 000. Teisipäeval õhtul sadas. Seitse millimeetrit. Ligi kaks maikuu kogust korraga. Lõhki kuivanud maa ei iitsatanudki. Tuleohu indeks langes 10 000 peale. 3000 enam kui kriitiline piir. “Ei noh, kuurort on siin, päike paistab ja linnud laulavad,” kostab Kalev, viipab käega taeva poole. Püüab nagu nalja teha. Nali ei tule hästi välja. Tolm hamba alla krigiseb.
Tule vihma, vihu meida,
Tule huugu uha meida
Tule vihma, vihu meida...
PÄRNUMAA, VÄNDRA VALD, VIHTRA JA PÄRNJÕE POED. “Keelata metsaminek rekreatsiooniks,” on kirbukirjas poeseina paberil. Mis paganama rekreatsiooniks? Vallasaksad võiksid maakeeli öelda: ära mine metsa puhkama ja lõket tegema. Aga rekreatsioon? Sakste asi. Hirmutavad mingi trahviga. Kus neid trahvijaid varem metsas nähtud. Pika rubla tagaajajad saevad metsas edasi. Ja ega metsa minev linnavurle käi ju külapoes silti lugemas. Ja metsas silti pole. Viidet ka mitte, et mine külapoodi vallasakste kirjutatud paberilt sõna “rekreatsioon” lugema. Sooja õlle joojate jutt veereb hästi. Õlu on ka hästi kange. Metsa mehed ei lähe. Teavad ilma valla korraldusetagi, et asi täbar.
Naised ostavad kaks viinerit ja pool pätsi leiba. Hämar on. Vallast saadetud metsamineku keelukirja pole hästi näha. 30 aastat pole nii hull olnud. Ei 40, teab teine.
Kolmas on kindel: jaanipäeval sajab. Jaanipäeval on alati sadanud. Aga jaanipäevani on kaks nädalat aega. Tavaliselt jaanipäevaks valmis saavad maasikad on juba küpsed. Kellel suured kastmisvee varud, selle maasikad punetavad kenasti. Kellel kastmisvett pole, selle maasikad on kribulad. Hea, et kartul viimaks üles tuli.
Vihmakene vellekene,
veere meile Venmaalta!
Astu meile Harjumaalta!
Sõua meile Sõrvemaalta!
LÄÄNEMAA, TORI VALD. Heinamaalt tõuseb tolmu. Kolm traktorit kaarutavad heina. Pigem heinatolmu. Tuul keerab kollakashalli pilve, mis peaks tegelikult hein olema, maantee peale. Kõrred kümme sentimeetrit pikad. Pealt tolmanud, alt hallitamas. Kolm kurge vaatavad kolme traktori tolmutamist imestunult. Konni pole sellegipoolest. Ei heina all ega krabiseva põhjaga maanteekraavis.
Ega see polnud hea enne, kui emadepäeval juba värske vihaga sauna sai, arvab rahvas. Ega seegi head tähenda, kui kõik lilled-põõsad nüüd korraga õitsevad: maikellukesed ja karikakrad ühel ajal. Tule taevas appi! Kõigil on kiire, et enne kuivasurma viljuda. Kas jõuab?
Eestimaa tunneb sama, mis õhtul kõvasti viina visanu, kui hommikul ärkab ja märkab: kilomeetri raadiuses pole tilkagi vett. Tappev ahastus. Taamal kolletavad viljapõllud. Justkui viimsel augustipäeval, kuigi tegelikult on alles juuni. Krabisev raadio loeb valdade nimistut, kus metsa minek keelatud.
Meie põllud põdemassa
Meie nurmed närtsimassa
Heinamaad on hallitamas
Meie põllud põdemassa...
PÄRNUMAA, SOOMETSA KAITSEALA. Seitse tonni vett voolab maha, liiva sisse. Kolmes pisikeses tiigikeses liigutab end 7000 kärnkonna kullest. Rinnakas blond ja ilus Kose Marika sobrab käega kullestest kihisevas vees. Tõstab ühe välja, otse oma käe peale. “Oh sa sitavares,” ütleb Maarika väikesele kärnkonnale silma vaadates. Sitavares kõlab Marika suust kui kirgline armuavaldus. Tõstab kärnkonna oma suu juurde justkui tahaks musitada. Maarika on kooliõpetaja, kes konni armastab ja kaitseb.
Kõre ehk juttselg kärnkonn on Eestis ja Euroopas hävingu-
ohus. Kui kõre välja sureb, pole kedagi, kes soojadel öödel rannaniitudel jalutavaid armastajaid oma kõriseva häälega “kõrr-kõrr” saadaks. Kõre koha peale jääb loodusesse must auk. Samasugune auk, nagu jääks eestlaste koha peale, kui me välja sureme.
Marika ei lase kõrel kaduda. Hankis raha, leppis päästeenistusega kokku ja nüüd käiakse iga päev kulleseid kastmas. Et tiigid ei kuivaks, et 7000 tulevast kõristajat ei häviks. 20 päeva on juba kastetud. Jaanipäevani on veel vaja. Siis on konnadel jalad all. Võivad laia ilma rändama minna.
Külarahvas kiristab hambaid, kui kuuleb, et konni kastetakse. Tuletõrje nende kapsamaale iga päev 7000 tonni veega ei tule. Aga ega jõuakski, sest kapsamaid ju nii palju.
Tule vihma, vihu meida,
tule huugu uha meida.
Tule vihma, vihu meida...
LÄÄNEMAA, KIRBLA BUSSIPEATUS. Silt teatab: üks vanadest ja kobedatest saab lapse. On see Valdur või Maie? Memmesid ei huvita. Räägivad vihmast. Sellest, mida Rumba asulas viimati aprillis nähti. Lihulas olnud viimane vesi lumesulamise oma. Maa puha praguline. Maa olevat katkise, haavatud näoga. Ja üks vihmasabin haavu ei paranda. Pilvesid olevat käinud küll, aga ikka läinud mujale ära. Kusagil olevat sadanud. Tuttavad helistanud, öelnud: jumalukene, vihma tuleb. Memmedele ei tulnud.
Kaks lähevad bussi peale, kolmas võtab jalgratta. No mille eest küll meid nõnda karistatakse, küsib ta. Küsib omaette. Muiste käinud suured põuad suurte sõdade eel. Mis siis nüüd? Memm ütleb korraga kõva häälega: “Nälg, nälg tuleb!” Et talvel pole kartulit ja leiba, pole kapsast ja kaalikat. Kohe mitte midagi pole peale nälja. Nii memm astubki ja lükkab jalgratast. “Nälg!!!” kajab memme hüüe. Mattub teetolmu.
