Põlva naine tahab arstid kohtusse kaevata
Möödunud aasta lõpus tulid eksperdid kokku ja tegid kindlaks, et pea 30 aastat tagasi määratud haigus oli tõesti vale. Tüdruk oli 1970. aastate alguses põdenud söömishäiret nimega buliimia.
Ravi, mis tüdrukule määrati, oli samuti vale. "Talle tehti elektri- ja insuliinishokk, organism on täiesti tasakaalust väljas," kirjeldab naise juriidiline esindaja Leho Tamvere.
"Kahe kuuga võtsin 30 kilo juurde, ülahuulel ja lõual hakkasid kasvama karvad." Maie haarab vasaku käega paremast ja pigistab: "Nii teen, siis ei tunne õieti midagi. Käsi on tuim!"
"Silmavedelik on muutunud kleepuvaks ja vahel tekib kahekordne nägemine." Kui see juhtub, paneb Maie endale aspiriini silma.
Valediagnoosi pärast katkesid tüdruku meditsiinikooli õpingud, hiljem võeti ära õigus töötada uuel erialal sides.
Tervisehäired tekkisid pärast ebaõiget ravi. Osa aasta tagasi peatrauma järel, kui operatsioon venis, räägib Maie.
Ravi välismaal või kohus
"Maie on põhjendamatult kannatanud," on Tamvere veendunud. Ta on noor mees ja tahtmist täis. Tema arvates on arstide käitumine totter ja kogu lugu kahetsusväärne.
"Proua Maie on kaotanud usu Eesti arstidesse ja ei soovi siin enam arsti juurde minna - et ravida valeravi tagajärgi," ütleb Tamvere. "Meie soov kliinikumile on tagada talle arstiabi välismaal, pluss moraalse kahju hüvitamine." Kui Tartu ülikooli kliinikumiga kokkuleppele ei jõua, kaebab Maie edasi kohtusse.
Valediagnoosi pannud kahest arstist üks on nüüdseks pensionil ja teine surnud.
Kui Maie teavitas asjast sotsiaalministeeriumi, saatis erialanõunik Peeter Jaanson talle pika ja keerulise kirja. Lühidalt on tema sõnum sama: kohus on ainuke võimalus midagi selgeks saada.
Probleem kerkis pärast peatraumat
Täpselt aasta tagasi oli Maiel peatrauma. Pärast ema surma tuli vend Robert talle päranduse pärast kallale ja lõi õde mitu korda pähe.
Pärast lõualuuoperatsiooni Tartus saadeti naine Põlvasse kosuma. Seal läks tervis käest ja ta saadeti taas Tartusse. Arstide sõnul polnud Maiel viga midagi, uuringuid ei tehtud - ja sõit viis jälle Põlvasse. Nii mitu korda järjest.
Pärast traumat tekkinud kahin peas oli läinud suuremaks, vasak silm paiste ja silmamuna punaseks.
Vahepeal oli vend Robert arstidega ühendust võtnud ja andnud teada varasemast diagnoosist. "Selle peale ei võtnud arstid mind enam tõsiselt," ütleb Maie.
Eesti Patsientide Esindusühingu kaaskirjas, mille patsiendiesindaja Malle Luik kirjutas arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjonile sotsiaalministeeriumis, on kirjas, et informatsioon vana diagnoosi kohta võis tõesti jõuda neurokirurgideni: see "võis tekitada ka arstide pealiskaudse suhtumise kaebustesse".
"Selge on see - mis 30 aastat tagasi tehti, on iganenud," kommenteerib Luik.
TÜ Kliinikumi neurokirurg Väino Sinisalu on kohtumisele kaasa võtnud Maie kaardi. Ühel käsitsi kirjutatud lehel on alt äärest osa välja rebitud. Miks nii, ei oska ta öelda: "See huvitab mind ka." Tempel ütleb, et selle sissekande on teinud Põlva arst.
Oktoobris, kui traumast oli mööda läinud kuu aega, võeti Maie erakorralise haigena Tartusse neurokirurgiasse sisse. Nüüd selgus veresoonte uuringust, et Maiele on vaja teha peaoperatsioon, sest põrutuse tagajärjel oli veresoonde tekkinud auk.
Keerulist veresoontesisest operatsiooni Eestis ei tehta ja Maie saadeti Soome Helsingi Ülikooli keskhaiglasse. Operatsioon läks edukalt, ütlevad arstid.
Ekspertiis: uut operatsiooni pole vaja
Maie arvates jäi operatsioon kaks kuud hiljaks. "Kannatasin mitu kuud, selle aja jooksul kohtlesid arstid mind inimväärikust alandavalt ja ebaeetiliselt."
"Sellist leidu esineb ehk paar korda aastas, mõni aasta üldse mitte," räägib Väino Sinisalu. "Kui tüsistusi hetkel ei leita, siis veresoonteuuringut ei tehta, kuna see ei ole otstarbekas ja võib omakorda tüsistusi tekitada." Arstid on tema sõnul teinud kõik nagu vaja.
Kuigi Maie tervis pole kiita, ütleb 20. aprillil välja antud arstiabi kvaliteedi ekspertkomisjoni otsus, et hilinenud diagnoos ravi tulemust ei mõjutanud ning uut operatsiooni pole vaja.
Lembit Mehilane, endine tervishoiuministeeriumi erialanõunik ja praegune TÜ Psühhiaatriakliiniku dotsent, on Genfi Initsiatiivi liige. Koos teiste spetsialistidega vaeb ta kaebusi, mis on saadetud rahvusvahelise metoodilise nõustamisega tegelevasse organisatsiooni. Need kaebused on tulnud inimestelt, kellele arstid on liiga teinud.
Mehilane on veendunud, et isegi 10-15 aastat tagasi pandud diagnoosid ei pruugi olla enam õiged ja tuleks ümber vaadata.
Sarnaseid valediagnoosi juhtumeid on tal ette tulnud ka varem. Üks kõrgharidusega Minski naine jäi aastaid tagasi pandud vale diagnoosi pärast ilma tööst statistikaametis, kust ta vallandati. "Teisel oli psühholoogiline koorem suur sellepärast, et tema mees töötas KGBs ja kaks last teadsid samuti ema diagnoosi."
Birgit Püve
Maiet raviti vastavalt ajastu praktikale
1972. aastal diagnoositi Maiel psüühikahäire ning teostati ravi sel ajal tunnustatud kriteeriumide järgi. Meditsiin on arenev teadus ja paljud varem kasutusel olnud ravi- ja diagnostikakriteeriumid on tänapäeva teadmiste valguses ümber hinnatud. Osa tol ajal pandud diagnoose on nüüdse arstiteaduse arengutaseme juures tunnistatud eksitavateks ning nende alusel tehtud ravi tunnistatud ebaefektiivseks või isegi kahjulikuks - sellised on praegusest meditsiinipraktikast välja jäetud. See kehtib ka Maie juhtumi puhul.
1972. aastal pandi talle diagnoos ning teda raviti, lähtudes siis valitsenud praktikast. See, et praegune meditsiinitase kvalifitseerib Maie haigust hoopis teisiti ning ka ravi on teine, ei tähenda, et sel ajal töötanud arstid tahtsid talle kahju tekitada, ka siis lähtuti kohustusest ning soovist inimest aidata.
1999. aasta septembris langes Maie peksmise ohvriks, mille tagajärgedeks olid ülalõualuu- ja kolju oimuluu murrud ning ajupõrutus. Nimetatud vigastused on rasked ja ilma adekvaatse ravita eluohtlikud. Täielikku tervenemist ei saa garanteerida ka kaasaegsete teadmiste ja võimaluste juures.
Professionaalsest vaatenurgast lähtudes on Maie peksmise tagajärjel saadud vigastusi ravitud vastavalt kõigile kaasaja teadmistele ning seetõttu on väga raske vigastuse ravitulemused head: patsient on paranenud füüsilise tervise defektita, mistõttu ei vaja ka ravi füüsilise tervise taastamiseks.
Maie hingeliste kannatuste põhjustajaks võib lugeda brutaalset füüsilisest vägivalda, mille vältimine ega olematuks tegemine ei ole paraku arstide võimuses.
VäINO SINISALU, neurokirurg, Tartu Arstide Liidu juhatuse esimees
