Põlvili! Kes helistab, sellel lööme nina sisse! Hetki arestimajast
Kaks väikest vene plikat, üks ema käevangus. “A ja v etom dome žit budu” näitab üks plika teisele draamateatrit.
“Tõ shto, bogataja?” imestab teine.
“Da net, nu moja papa skazala, shto kogda mõ pobedim, mõ vse budem žit v dvortsah”.
“Tishe, tishe, gluposti govorish,” katkestab teda ema ja vaatab hirmunult ringi.
Politsei tuleb veekahuri toel uuele pealetungile. Siin ja seal hakkab visisema pisargaas. Noored venelased kangutavad kõnniteepiirete küljest endale metallvaiasid. Pisarad voolavad mööda nägusid, aga nad on õnnelikud. Poisid ja tüdrukud kallistavad teineteist ja siis löövad aknaid sisse ja siis jälle kallistavad. “Eto kak v Pariže,” räägivad nad.
Woodstocki ees joob šokis tüdruk konjakit. Ütleb, et ta istus seal sees, kui süütepudelid akendesse visati. Siis ilmub nurga tagant märulipolitsei ja jookseb meid pikali.
/…/
Kinnipeetud veeti garaaÏi, eestlased käsutati seina äärde, venelased sunniti ruumi keskele põlvili – kõigepealt löödi kaikaga põlveõnnaldesse ja siis öeldi “Põlvili!”. Võtsin välja telefoni, et koju helistada. Seepeale teatas politseinik, et neil, kes kuhugi helistada üritavad, lüüakse nina sisse. Panin telefoni taskusse tagasi. Mart pööras ringi ja ütles, et ta pole midagi teinud ja ta ei lase endaga niimoodi käituda. Mardi juurde hüppas politseinik, lõi tema pead kiirelt kaks korda vastu betoonseina ja astus kõrvale. Mardi näost hakkas verd voolama. Juurde astus teine politseinik, tõmbas Mardi püsti, esimene võttis välja gaasiballooni ja lasi sellest paar tsurakat Mardile näkku.
Viidi kambrisse. Seal istus juba Sten ja teisel pool kaks venelast. Üks nägi välja nagu tüüpiline kõrilõikaja, teine oli keskealine mees, kes, nagu korralikest kingadest järeldada võis, kuulus ühiskonnas hästi hakkama saavate inimeste hulka. Ta oligi ärimees, saabunud just ärireisilt ja politsei oli ta rajalt maha võtnud, kui ta üritas minna oma südalinna pargitud auto juurde. Uuris, mis Tallinnas lahti on. Purssisin kehvas vene keeles talle mingi ülevaate sisepoliitilistest arengutest. “BoÏe moi,” oigas venelane kurvalt. Teine venelane selgitas, et kauplusi rüüstati pronkssõduri pärast. “Aga mis seos on kauplustel ja pronkssõduril?” ei saanud ärimees aru.
Ta kõigutas ennast vaikselt ja halas “Ot tševo eto vsjo natšalos? Estonija Ïe tsivilizirovannaja strana, Evropa. Kak eto vozmožno?” Oli mõnda aega mõtlikult vait ja esitas siis ise oma küsimusele vastuseks põhjaliku traktaadi, alustades sellest, kuidas Moskva provotseeris konflikti, millega Eesti poliitikud läksid kaasa. Kuigi nad teadsid, et see on ohtlik, läksid nad kaasa, sest see aitas neil saada paremaid valimistulemusi.
Kongi toodi järjest eestlasi juurde, mingi kutsekooli poisid, algajad rahvuslased. Viimastena kaks vene platnoid. Kokku 13 inimest: üheksa eestlast, neli venelast. Koikukohti oli neli. Platnoidel polnud vaja ise midagi ette võtta – nende füüsiline üleolek oli niivõrd tajutav, et tasapisi, otsekui juhuslikult toimusid ruumis väikesed ümberpaiknemised: üks kutsekooli poiss tõusis koikult, et minna nägu loputama, ja istus tagasi tulles otsekui vahelduseks põrandale, teine hüppas püsti, et jalgu sirutada jne. Umbes tunni aja pärast jagasid kolme koikut neli platnoid ja vene ärimees, kutsekooli poisid istusid põrandal. Mingil kummalisel põhjusel ei võetud minult, erinevalt kõigist teistest, kella ära. Niisiis, ma olin ainus, kes teadis õiget aega. Tänu sellisele erakordsele võimele võisin ennast välja sirutada neljandal koikul. Ruumi vaimseks keskpunktiks sai kongi uks. Kõik (v.a muidugi platnoid) jõllitasid lakkamatult ukse poole. Mõnda aega pakkus uksele konkurentsi ka mattklaasiga aken vastasseinas, kuid siis selgus, et tegemist ei ole päris aknaga, vaid ristkülikukujulise lambiga, ning “aken” minetas oma tähtsuse.
Kutsekooli poiss toodi tagasi. Ta säras, lausa naeris. Ta sai vabaks, tal oli käes paberirull. Ta oli kohtu otsusel vabastatud. Teised poisid kogunesid tema ümber, paber lasti ringi käima, süüdistusest vabastamise lõik loeti kõva häälega ette. Isegi platnoid uurisid huviga vabadusekirja. Kümne minuti pärast, ütles poiss, lastakse ta välja. Aga poiss polnud kade, ei hoidnud edu saladust endale – ütles, et oli lihtsalt kõik ausalt ära rääkinud ja küllap see ongi kõige parem, peab aus olema.
Platnoid sõid saia. Mälusid aeglaselt ja mõtlikult. Nad olid enda kätte koondanud 15 saiapätsi. Mitte et nad neid endale kuidagi vägivaldselt võtnud oleksid, lihtsalt kongi eestlased olid alustanud näljastreiki. Õigemini oli see mingi eestlaslikult introvertne variant näljastreigist – häälekaid nõudmisi ei esitatud, valvureid streigi alustamisest ei teavitatud, lihtsalt nälgiti. Niimoodi vaikselt, soovimata tõmmata endale liigset tähelepanu või teisi häirida. Platnoid sellise jaburdusega muidugi kaasa ei läinud: nad olid elu näinud mehed ja teadsid, et kinni istuda võib kas või kogu elu ja sel juhul on kindlasti hea omada korralikku saiavaru.
Ülemise nari platnoi kummardus allapoole ja esitas kamraadile oma mõttekäigu.
“A znaeš, kto mõ? Mõ kosmonavtõ.”
“Potšemu kosmonavtõ?”
“Potomu shto vozduha zdes vobštše netu. Znatšet – mõ v kosmose.”
Nad naersid rõõmsalt.
Alumise nari platnoi mõtles veidi ja näitas siis kongi ukse ümmarguse akna poole: “I tam illjuminator.”
“Ot tuda mo?no zemlju uvidet,” täiendas ülemise nari oma.
Alumise oma mõtles veel veidi ja muigas kavalalt. Nõksas peaga eestlaste poole ja küsis: “A oni kto? Oni robotõ. Oni nitšjo ne jedjat, znatšet – robotõ.”
Platnoid naersid rõõmsalt ja vaatasid natuke aega kambrit uue nurga alt.
Kongiuks keerati lahti ja valvur kuulutas, et prokurör võtab vastu viimase rühma kahtlusaluseid, ning luges aeglaselt ette nimesid. Nagu missivõistlustel. Üksteise järel astusid kõik kongis olnud ette.
Koridoris surusid valvurid meid vastu seina ja lugesid nimekirja veel kord üle. “Ei klapi!” Uus nimekontroll. Jah, tõesti, üks oli üle, see oli see õigeks mõistetud poiss. Poiss pomises, et ta on juba ammu kohtuniku poolt vabaks lastud. Valvuri nägu tõmbus punaseks, tundus, et ta oli ise sellest füsioloogilisest efektist teadlik, ta teadis, et see on hirmuäratav. Valvur lükkas oma punetava näo meile ükshaaval nina alla, pöördus siis aeglaselt poisi poole, naeratas ja röögatas siis: “Vait, värdjas! Sinu nime polnud nimekirjas! Sina tuled siis, kui mina sind kutsun!” Valvur tõmbas kumminuia välja. Poiss taganes kongi, aga jätkas protesteerimist: “Aga mu nime ei saagi nimekirjas olla, sest ma-ma olen ju juba õigeks mõistetud.” Valvur tegi järsu liigutuse, poiss hüppas kiunatades koikule ja pani vabastamistõendi käest ära. Valvur keeras ukse lukku ja meid ülejäänuid viidi üles.
Seal oli palju parem: operatiivüksuslastel olid raadiosaatjad sees ja nii kuulis uudiseid linna peal toimuvast. See oli oluliselt meelelahutuslikum kui koridorist kostvate sammude loendamine.
Ruumi astus vahetuseülem, ta karjus telefoni, teiselt poolt oli kuulda hüsteerilist naisehäält. “Ma ei tea, kus need kuradi käerauad on! Ma panin nad ülemisse sahtlisse! Aga mida ma siis tegema peaks! Ma ei hakka neid praegu otsima! Ei hakka! Mis ma jätan siin kõik sinnapaika ja hakkan kuradi käeraudu otsima või?! Kurat! Ma ei tea! Ma pole 24 tundi midagi söönud ega joonud! Kurat! Ma ütlesin, et ma pole midagi joonud!”
Ta lõi telefoni kinni ja karjus: “Kurat! Nagu poisikesega käitub! Mis õigusega ta mind niimoodi käsutab!” Vahetuseülem vaatas õiglust otsides ringi. Tema kõrval seisis maskistatud operatiiv-üksuslane. “Kurat. See sitt siin on minu jaoks ju ka esimene kord!” Operatiivüksuslane tõstis käe ja pani selle vahetuseülema õlale. Samal hetkel pistis kõrvalkabinetist pea välja naiskohtunik, vaatas neid kahte ning nähvas: “Pange oma suu kinni!”
Vahetuseülem tormas ruumist välja. Kui mind arestimajast välja viidi, oli ta juba täies aktsioonis uute kinnipeetutega.
