Tups-rohtliilia juured on jämenenud ja suudavad pikaks ajaks vett varuda. Ka toataimena ei pea rohtliiliat ülearu sageli kastma. Looduses on rohtliilia roheliste kuni 40 cm pikkuste lineaalsete lehtedega. Toataimena või troopikas aia- ja pargitaimena kasvatatakse sagedamini triibuliste lehtedega sorte. Tuntumad neist on kollaka kesksoonega „Picturatum” ja kreemikate leheservadega „Variegatum”. Lehed moodustavad kena ja tiheda graatsiliselt allapoole kaarduvate lehetippudega kodariku.

Taim õitseb ka kodustes tingimustes midagi erilist nõudmata. Pöörisena paiknev kuni 60 cm pikkune õisik areneb kodarikulehtede vahel, kasvab pikemaks ja kooldub allapoole rippu. Valgete tähekujuliste õite asemel moodustuvad üsna pea väikesed lehtedega lisataimed. Lisataimi võib ühele varrele moodustuda kuni sada. Need kasvatavad ka juured ja sellise toreda noortaime võime õisikuvarre küljest ära lõigata ja kevadel või suvel potti mulda istutada. Kiiremini saame lopsaka taime, kui istutame ühte potti mitu istikut. Kui taim õitseda ei taha, on põhjuseks pime kasvukoht või mullast lõppenud toitained. Ka liiga rammus muld või ülearu sage väetamine võib olla mitteõitsemise põhjuseks.

Vähenõudlik taim

Rohtliilia on tore ka paljude pikalt allarippuvate õisikuvarte ja lisataimedega. Õisikuvarrele moodustunud noori taimi ei pea ilmtingimata ära lõikama. Ilma taime kurnamata võivad need seal aastaid kasvada. Väga rammusat toitainerikast mulda ja sagedast väetamist rohtliilia ei vaja. Igakevadisest ümberistutamisest ja mullavahetusest enamasti piisab. Rohtliiliale sobib nõr-galt happeline muld. Üleni roheliselehised taimed lepivad ka varjulisema kasvukohaga. Kirjulehiste taimede lehemuster on intensiivsem ja sordile iseloomulikum valgemas kasvukohas.

Rohtliilia sobib kasvatamiseks ka rippvaasis ehk amplis, riiulitel ja istutuskastides või suurema taime potis. Rohtliilia on suurepärane taim talveaeda. Tänu lihakatele vettkoguvatele juurtele võib rohtliilia ka mõneks ajaks unustada, kartmata, et sellest midagi ohtlikku sünniks. Arvestama peab vaid sellega, et rohtliilia on tundlik külma suhtes. Enne öökülmade lõppu ei maksa taime õue suvitama viia. Lehetippude või -servade pruunistumine on märguanne liiga kuivast toaõhust või pikaks ajaks kastmata jätmisest. Selle ärahoidmiseks aitab puhta leige veega lehtede piserdamine või kastmine pehmema vihmaveega. Kuigi rohtliilia lepib üsna hästi keskküttega ruumi kuiva õhuga, edeneb ta siiski paremini köögis, kus toiduvalmistamisest tulenev niiskus muudab olud taimele mõnusamaks.

Ümberistutamise ajal võib taime pruunistunud lehetipud kääridega kuni terve rohelise koeni ära lõigata. Vajaduse korral võib lehtedele ilulõikust teha ka muul ajal. Temperatuuri suhtes ei ole rohtliilial rangeid nõudmisi, oluline on vaid, et temperatuur ei langeks miinuspoolele. Tups-rohtliiliale sobib talvel ruum, kus temperatuur on minimaalselt 7…10 ºC. Mida jahedam on ruum, seda vähem ja harvem peab kastma. Taim kasvab hästi ka palju soojemas ruumis, kuid siis peab veidi rohkem kastma. Aeg-ajalt on hea taime tolmunud lehti puhastada. Suveks võib tups-rohtliilia õue viia ja kasvatada teda amplitaimena.

Uuemad sordid on „Ocean” ja „Bonnie”. „Ocean” erineb vanematest sortidest lühemate lehtede ja laiema valge leheserva poolest. 1998. aastal Hollandis aretatud „Bonnie” lehed on kelmikalt spiraalseks keerdunud. Ereroheliste leheservadega uus sort on „Atlantic”. Kasvutingimuste kohta neil erinõudeid ei ole. Kassidele meeldib rohtliilia lehtedega mängida ja neid ka süüa, kuid taim pole koduloomadele mür-gine.

Uudisena on viimastel aastatel müügil ka Sierra Leonest Lääne-Aafrikast pärit laiade väheste lehtedega lõvimägede rohtliilia (C. orchidastrum). Oranži leherootsu ja tumerohelise lehelabaga populaarsem sort on „Green Orange”. Sel liigil on lehed laiemad, lehti on kodarikus vähem ja taim ise on pisut soojalembesem. Lõvimägede rohtliiliale sobib ruum, kus temperatuur on novembrist märtsini vahemikus 16…20 ºC. Temperatuur võib olla ka kõrgem, kuid madalam temperatuur sellele taimele pikema aja vältel ei meeldi.

Veelgi harvem on meil müüdud gaboni rohtliiliat (C. bichetii). Kuigi gaboni rohtliilia on maismaataim, kasvatatakse seda sagedamini magevee akvaariumites põhjakruusa istutatuna. Kes tahab gaboni rohtliiliat potitaimena kasvatada, peab sellele valima niiskema paiga. Kõige paremini sobib see taim kasvama vanas klaaspurgis või floraariumis ehk taimede kasvatamiseks kohandatud poolkinnises klaas-anumas. Indias ja Aafrikas kasutatakse mugul-rohtliiliat rahvameditsiinis. Araabia poolsaare lõunaosas kasutatakse mõne rohtliilia liigi mugulaid toiduks. Indias kasvatatakse rohtliiliat ka söödavate lehtede saamiseks.