Porkuni ujuvsaarte viimsed päevad
Möödunud aasta lõpus vedas ekskavaator kalda äärde esimese Porkuni suurtest ujuvsaartest ja hakkas seda auto peale laadima. Saared kaevatakse järvest välja, sest nad ummistavad supelranda, lõhuvad paadisildu ja elektriliine.
SAARTEGA HÄDAS. Jaan Kuusik elab järve kaldal. Tal pole kohalikust looduseimest põrmugi kahju, sest ringiseilavad saared on talle kõvasti kurja teinud. ”Mu oma paadisilla on nad lükanud mitu korda segamini. Ja need saared tulevad alati nii ruttu, et sa ei jõua midagi takistuseks teha,” kurdab vanahärra.
Jaan on pensionär ja hoiab saarte liikumisel silma peal, et jõuaks enne täistabamust vähemalt paadi kaldale vedada. Lähedal asuva paadilaenutuse omanik aga pidi uued lootsikud muretsema, sest saar ajas silla koos paatidega järvepõhja. Üks suur saar takerdus suvel puuvõradega kõrgepingeliinidesse ja ajas need lühisesse.
”Kogu Porkuni piirkond oli ühe päevasüdamiku ilma elektrita, kohalik lüpsifarm oli hädas jahutites hapneva piimaga ja kaupluse külmikutes sulasid jäätised,” räägib vallavanem Toomas Uudeberg ja kinnitab, et saarte väljakaevamine on Porkuni rahvale eluliselt vajalik.
Suvine elektriliinilõhkuja ongi nüüdseks koorem koorma järel pinnasetäiteks veetud. Saart tuli trossiga sikutada umbes 70 meetrit, et ekskavaator kaevama ulatuks. Töödejuhataja Märt Rebane räägib, et esialgne plaan saar amfiiblõikuriga väiksemaks saagida ja tükkhaaval kalda äärde sikutada ei läinud läbi. ”Pakkusime algul saare paksuseks meeter, aga selgub, et on üle selle.”
Ometi loodab vallavanem Toomas Uudeberg, et Tamsalu EPT sikutab talve jooksul välja viis tülikamat saart. Ülejäänud pannakse ankrusse oma järge ootama. Kui valla rahakott kosub, veetakse välja nemadki.
KADUV ARHIPELAAG. Saarte väljakaevamist ette valmistades kanti kaardile 17 ujuvsaart. Kõige paremaks tööriistaks osutus amfiib, mis liigub ühtviisi võimsalt maal, vees, jääsupis ja soisel pinnasel. Tööd saidki alata alles siis, kui kõikjal ülinõutud masin mõneks ajaks vabaks jäi ja riigi lubatud 100 000 krooni kohale jõudis. Amfiib lõhub saare ümber jääd, trügib saarel pikali töid takistavad puud ja paigaldab kinnitusankru. Saare sikutamise ajal toetab raske masin end ankrule, et see turbast välja ei libiseks. Märt Rebane koputab kannaga jäätunud kaldamättaid, mis suviste kaevetöödega tunduvalt rohkem kannatada saaks.
”Püüame tegutseda võimalikult ettevaatlikult, et järve põhi ja kaldad vähem viga saaks,” ütleb Rebane. ”Kevadeks on looduse haavad paranenud ja liikvele loksustatud huumus põhja ladestunud.”
Loodusteadlased on vastu. Järveuurija Siim Veski arvates peaks inimesed siin kompromissi otsima. ”Meile võib ju looduses mõni asi mitte meeldida, aga see ei tähenda veel seda, et me peaksime kohe nii ägedalt sekkuma,” ütleb ta. ”Kui need saared ikka väga suurt pahandust teevad, siis tuleks nad lihtsalt põhja ankurdada või puudest paljaks pügada.”
Vallavanem aga kinnitab, et pakutud lahendused oleksid ajutised. Ankurdamist prooviti juba aastakümneid tagasi, aga tugev lainetus loksutas põhja kinnitatud saared peagi lahti.
”Kaalusime varianti piirata seilajad suurte kividega, aga seegi ei hoiaks purjetavaid saari kuigi kaua ühe koha peal,” arvab Toomas Uudeberg.
Viimastel aastatel on asi eriti hulluks läinud, sest kerkiv veetase võimaldab lahedamat liikumist ka seni koha peal tiirelnud paksudele suursaartele. ”Loodus on siin Porkunis lihtsalt natuke ülekäte läinud ja vajab korralekutsumist,” rahustab vallavanem saarte kaitsjaid. Kuid saarte mugavamaks väljatõstmiseks on alandatud isegi Porkuni järve veetaset.
Turbast sündinud. Legend räägib, et ujuvad saared sündisid heinasületäiest, kui kuri mõisnik ilusa tüdruku kaldaheinamaalt järve tõukas. Teine lugu pajatab tagakiusatud pärisorjadest, kes haokubude varjus üle järve ujusid ja nii saartele alguse panid. Tegelikult on saarte saamislugu proosalisem.
”Porkuni järve kallas on turbane ja veevool hammustab sellest lahti järjest uusi tükke, mis ujuvate saartena ringi sõudma hakkavad,” jutustab Siim Veski saarte saamislugu. ”Järv on allikatoiteline ja seetõttu muutuva veetasemega. See aitab õõtsikutükke kaldast lahti loksutada. Kangutamisel on abiks ka tuul, mis saari hiljem järvel ringi sõidutab.”
Saaremullas jagub toitaineid ja niiskust, et kasvatada pilliroogu ja elektriliinidesse küündivaid puid. Aastakümneid Porkuni järve ääres elanud Jaan Kuusik mäletab, kuidas kolhoosi ajal põlde väetavad lennukid järve kohal tagasipöörde tegid, väetiseluugid üha lahti.
”Peale seda hakkas jõeäärse õõtsiku taimestik eriti vohama ja rohelise raskuse all murdus saarekesi rohkem lahti kui seni,” meenutab Kuusik.
Järveuurija Siim Veski kinnitusel on saared maailma teadlaste jaoks eksootilised, aga Eestis võib samalaadseid moodustisi kohata mitmel järvel. Tõsi küll, Porkuni saared on kõige suuremad ja aktiivsemad. Seetõttu ongi kohalikud saartele sõja kuulutanud. Ja seni inimest kimbutavad saared peavad selles lahingus alla vanduma.
