Prantsuse Alpides hukkus Eesti mägironija
Chamonix linna korravalve andmetel kuulus 28-aastane Eva Liivak kuueliikmelisse gruppi, kes laskusid Mont Blanci mäel 3824 meetri kõrguselt l’Aiguille du Chardonnet mäetipult.
45-kraadise kaldega jäisel lumenõlval kaotas Eva Liivak tasakaalu ja kukkus.
"Kirka abil libisemise pidurdamine ei õnnestunud ja pärast mõnekümnemeetrist libisemist kukkus alpinist üle mäeserva 350 meetrit alla liustikule," ütles alpiklubi Firn liige Eveli Habakuk ütles Päevaleht Online'ile.
"Liivak oli kogenud alpinist, kes oli mägedes käinud juba kümmekond aastat," lisas Habakuk.
Alpiklubi kodulehe andmetel oli mägironijate grupp Mont Blancil õppereisil, mille eesmärgiks olid õppused kaljul, lumel, jääl, päästeelementide õppimine ning alpinistlikud tõusud tippudele.
Eva Liivakuga samasse gruppi kuulunud Arvi Jõers ütles Päevaleht Online’ile, et tegu oli asjaarmastajate seltskonnaga, kes võtavad alpinismi kui hobi. Gruppi kuulus väga kogenuid kui ka vähemkogenud alpiniste.
Perfektsed ilmaolud
Jõersi sõnul oli ilm Mont Blancil ideaalne. "Taevas oli pilvitu ja tuult samuti praktiliselt ei olnud. Öösel oli väga külm, mis tekitas lumele tugeva jääkooriku, mis lihtsustas oluliselt tippu tõusmist."
2700 meetri kõrgusel asunud laagrist liikus grupp l’Aiguille du Chardonnet tippu vallutama hommikul kell pool viis ja eesmärgile jõuti kuue tunniga.
"Kõik tundsid end hommikul hästi ja ka füüsiline vorm oli kõigil väga hea. Tippu jõudes oli kõigil hea tuju, visati nalja ja söödi kaasavõetud toitu," kirjeldas Jõers grupis valitsenud meeleolusid.
Valinud tipu ründamiseks ja ka allatulekuks sellel mäel lihtsaima võimaliku marsruudi, otsustati saatuslik nõlv ületada julgestusvarustuseta.
"Julgestuse kasutamine ja ka muud otsused võeti grupis vastu ühiselt. Me otsustasime, et ei liigu seal nõlval köies ja olen isiklikult täiesti veendunud, et see oli õige otsus," kinnitas Jõers. "Sellises kohas ei ole võimalik libisevat kaaslast köie abil kinni hoida, vaid sa lähed ise ka kaasa."
Otsuse end köiest lahti võtta olid teinud ka kaks teist alpinistide seltskonda, kes eestlastega koos laskusid.
Õnnetus juhtus 3600-3700 meetri kõrgusel, natuke tipust allpool. Kohe kutsuti välja mäepäästeteenistuse kopter ning päästjad viisid hukkunu otse haiglasse.
Enamasti õnnetused laviinidega
Jõersile ei meenunud, millal viimati eestlasega sarnane õnnetus on juhtunud.
"Kellelegi meie seltskonnast ei meenunud sellist juhtumit viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul. Matkajate hukkumised on olnud enamasti laviinide läbi, aga et keegi oleks kukkunud, meile ei meenunud," ütles Jõers.
Millal alpinistid Prantsusmaalt koju jõuavad, ei osanud Jõers veel öelda.
"Arutame seda asja, ajame korda formaalsused ja organiseerime transpordi. Millal täpselt koju jõuame, ei oska veel öelda, aga igatahes praegu keegi mägedesse tagasi küll ei taha minna," rääkis Jõers.
