President Lennart Meri lahkus läbi haudvaikse Tallinna
“Ei, mina sinna Vabaduse platsi poole ei sõida – ei hakka isegi mitte proovima,” ütleb mulle Narva maanteel taksojuht, kui teda end Vabaduse platsile sõidutada palun. Tundubki, et ühissõidukeid kasutades jõuab täna kiriku juurde kiiremini.
“Näe, inglise hertsog läheb kirikusse, seal see matus toimubki,” ütleb mõtlik vanahärra trammis oma naisele – ja tahtmatult ka teistele trammis viibijatele –, kui trammist möödub vilkuritega kortee, mille keskel Ühendkuningriigi lipuga maastur.
Mälestustalituse omamoodi kulminatsioon on moment, mil kõrgemad ohvitserid kannavad välja presidendi rahvusvärvidega kaetud sarga. Üks tagareas istuv üliõpilasorganisatsiooni esindav värviteklis neiu puhkeb nutma alles siis, kui sark temast möödub. Ilmselt jõudiski paljudele alles nüüd kohale, et seda suurt eestlast ei ole enam meie hulgas.
Ennast mitte-eestlaseks pidav Josef ütleb pärast kirikust väljumist, et temale jättis toimunu sügava mulje. Vaatamata sellele, et ta end eestlaseks ei pea, oli matus ka talle oluline. “Ma olen kogu aeg siin riigis elanud ja seega on ta ka minu elu mõjutanud,” ütleb ta, kui koos Vabaduse platsi poole liigume.
Mustamäelt Vabaduse platsile saabunud vanaproua Leida ütleb, et talle jättis mälestusteenistus isegi suurelt videoekraanilt vaadates sügava mulje. Tasus Mustamäelt kohale sõita, mis sellest, et terve teenistuse ajaks ei jõudnud. Leida ütleb, et siis, kui presidendi sark kirikust välja kanti, oli terve Vabaduse plats haudvaikne. “Nooremad mehed võtsid mütsid ka peast, kahju ainult, et mõned vanemad seda ei teinud,” meenutab ta. Proua Leida ainus isiklik kokkupuude härra presidendiga oli ühel suvel Raekoja platsil. “Astusin siis ligi ja surusin tal kätt. Käepigistus oli päris soe ”
Nooremapoolne Priit tuli Vabaduse platsile samuti Musta-mäelt. Mälestustalituse algust vaatas ta kodus teleriekraanilt, osa kuulas autos raadiost ja tseremoonia lõppu nägi kohapeal. Priit ütleb, et kõik olulisemad mõtted presidendist on massimeedias juba ära öeldud. “Sünd ja surm on ju elu loomulikud osad. Annaks ainult jumal, et tema eeskujule väärilisi järgijaid leiduks,” ütleb Priit meie lühikese mõttevahetuse lõpetuseks.
Pärnu maantee algus, Draamateatri esine, kell on viie minuti pärast üks. On harjumatult vaikne, vaikust lõhestab vaid helikopteri mürin taevas. Liiklus seisab, ei ühtegi autot, trammi ega bussi. Inimesed on kogunenud tänavaäärtesse, roninud kõrgematele kohtadele ja ootavad midagi.
On kuulda vaikset trummipõrinat. Nad tulevad. Kõigepealt tasasel kummide sahinal kaks politseiautot. Siis üheksa kaitseväelast lippudega. Seejärel auto sargaga, mustad bussid presidendi pereliikmetega, nende järel kuus trummarit. Aukompanii, tudengikorporatsioonid
Nooremapoolne mees astub sõiduteele, tahab üle tee minna. Politseinik takistab teda. “Kas ma siis ei tohi?” küsib mees. “Ei, mitte enne, kui kolonn on möödas.”
Inimesed on tõsised, vaid kaks noort meest, ühel seljas kaitse-väe munder, on kolonni nähes eufoorilised. Tee äärde presidenti saatma tulnud inimestel on palutud liituda kolonni lõpus, kuid paljud ei taha seda ära oodata. Matusekolonn liigub mööda sõiduteed ja rahvasumm voogab kõnniteed mööda kaasa. Mõned nutavad, mõned pildistavad. Pildistatakse kõigega, mis kätte juhtunud – “seebikarpide”, korralike fotokaamerate, mobiiltelefonidega. Mõni lõhnab kergelt alkoholi järele. Üks noor tüdruk poseerib fotokaamerale matuseliste taustal.
Viru keskus. Matuserongi trummipõrin seguneb lõbusa muusikaga, kaubanduskeskuse süüdimatu argipäevaga, mida hoone endast kaugele välja kiirgab. Mõned välisturistid seisavad, suured kohvrid käes, Viru hotelli ees ja vaatavad toimuvat – ühtaegu jahmunult ja lummatult. Nad on tahtnud minna sadamasse, lennujaama, kuhu iganes, kuid ootamatu kokkupõrge surmaga lõikas kõik nende plaanid läbi. Suure reisikotiga tugevalt meigitud ameeriklanna, kes meenutab vananenud Marilyn Monroed, seletab midagi elavalt. Viru keskuse parklast väljuval teel seisavad üksteise järel autod – tahetakse kuskile sõita, kuid ei saa. Tee on kinni. Rivi kõige esimese auto uksed on lahti, juhti pole sees.
Narva maantee. Rahvasumm tänavatel on veelgi suuremaks kasvanud. Mõnedel on kaasas koerad – koerad ei haugu, vaid seisavad pinevalt. Inimesed on kogunenud akendele, rõdudele. Perekonnad lastega, tudengid, Narva kohviku hoone ühest aknast vaatavad välja muldvana naine ja mees. Kõrvuti, teineteisele üpris lähedal, lendavad taevas kaks NATO hävitajat.
Sajad leinajad vaatasid Kaarli kiriku teenistust Vabaduse väljakul suurtelt teleekraanidelt
Varahommikul pandi Vabaduse platsile üles kaks suurt ekraani, millelt sajad või isegi tuhanded inimesed said jälgida Kaarli kirikus toimuvat.
Vabaduse väljak oli neile inimestele vahepeatuseks teel matuserongi. Sinna kogunenud inimesed olid vaiksed. Vaheldumisi suunasid leinajad oma pilgu ekraanile, siis jälle maha. Omal moel meenutati Lennart Merit. Nutvaid inimesi Vabaduse väl-jakul eriti kohata polnud, vaid mõni vanem proua poetas paar pisarat. Kuid ehk polnudki eile oluline see, kes kui palju nutta jõudis või kui suur oli inimeste hinges valitsev tühjus või lein. Oluline oli anda oma panus presidendi viimsele teekonnale.
Ehk sobib Vabaduse väljakul viibinud Tallinna vanaproua Helgi Suurantsu mõte, et kui kõik inimesed oleksid mõelnud “mis see minu puudumine matuserongist siis ka ära pole”, olekski matused jäänud tagasihoidlikuks. “Kuid kas eestlased on siis nii masendavad, et peaksime niimoodi oma presidenti tagasihoidlikult matma,” küsis Suurants.
Väikese Eesti suur ajalugu
Nagu leina puhul ikka, nii meenutasid Vabaduse platsil kiriklikku matusetseremooniat jälginud inimesed kadunut vaid hea sõnaga. President Merist räägiti kui suurest riigimehest ja diplomaadist, väljapaistvast filmimehest ja kirjanikust. “Eestil on vedanud, et meie riiki on üheksa aastat juhtinud tõeline eurooplane, tõeline maailmakodanik – inimene, keda võiks hea sõnaga meenutada tunde. Õnneks saab väita, et president Meri teod on juba praegu väikese Eesti suur ajalugu,” ütles Vabaduse väljakul viibinud üliõpilane Sten-Erik Türnpuu.
Mirko Ojakivi
