President pidas põhiseaduse 10. aastapäeva aktusel kõne
Austatud kuulajad!
Ekstsellentsid!
Daamid ja härrad!
Täna möödub kümme aastat päevast, mil Eesti rahvas võttis rahvahääletusel vastu praegu kehtiva põhiseaduse. Sellega anti õiguslik raamistus ühiskondlikule kokkuleppele taastada omariiklus. Möödunud kümme aastat on piisav aeg, et objektiivselt hinnata põhiseaduse tähendust ühiskonnas, selle võimet kaitsta rahva poolt kätte võidetud demokraatlikke väärtusi ning kindlustada Eesti ühiskonna demokraatliku arengu jätkusuutlikkus muutuvas maailmas.
Põhiseadus on mitte üksnes riigi õiguslik põhikorraakt, vaid laiemalt võttes ka rahva kultuuritähis. Selles väljenduvad põlvest põlve edasi antud ainelise ja vaimse kultuuri mitmekesisus, aga samuti sotsiaalselt läbitunnetatud ning omaks võetud inimsuhete ja mõtlemise püsivormid.
Selline lähenemine toetub riigitegelase ja tuntud õigusteadlase professor Jüri Uluotsa käsitlusele Rahvuskogus, kus valmis 1938. aasta põhiseadus. Tema hinnangul oli vaid osaliselt õige lugeda põhiseaduse alguseks Ajutise Maanõukogu 1917. aasta 28. novembri otsust, millega Maanõukogu tunnistas end ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestis. Meie põhiseaduse juuri tuleb professor Uluotsa sõnul otsida esivanemate ajaloolise kogemusena tunnetatud kultuuripärandist.
Eelmise sajandi 30-ndail aastail oli põhiseaduse seostamine kultuuriga uudne käsitlusviis. Tänapäeval on aga vähe neid, kes ei tunnista põhiseaduse kultuuritahke. Oma tekkeloolt on kultuur vanem õiguslikest nähtustest. Sellest tulenevalt on kultuur olnud taimelava õiguspõhimõtete kujundamisel ja sisustamisel. Mida elujõulisem on rahvas ja rikkam tema kultuur, seda tugevam on side rahvatraditsiooni ja õiguskorra vahel.
Eesti on oma geograafilise asendi tõttu olnud Ida ja Lääne risttuultes ning suuremate riikide huvisfääris. Vaatamata ohtudele oleme olnud oma saatusest suuremad ja võime Oskar Looritsa sõnutsi olla uhked selle üle, et kuulume maailma vanimate kultuurrahvaste hulka. Meie ajalooliseks missiooniks on tõestada, et inimkonna püsimine ei sõltu ainult üksikute kangelastegudest, vaid et kõige aluseks on kogu rahva pidev, põlvest põlve edasi kantud kultuurilooming.
Meie esivanemate kultuuripärandit hinnates ja sellest tänastele probleemidele tunnetuslikku tuge otsides tuleks eeskätt esile tuua evolutsioonilist arengukäiku ja demokraatlikku elukorraldust. Loodusrikkuste poolest vaene elukeskkond ning suhteliselt hõre asustus sundis sugukondi ja hõime oma naabritega koostööd arendama. Võib oletada, et lepped ja ühised otsused kuulusid muinasaegse elukorralduse juurde.
Kihelkondliku organisatsiooni sisuks oli tema liikmete (külade, külakondade, valdade) omavaheline leping ja vastastikune vande ning tõotuse andmine. Lepingulisi suhteid rakendati ka külakondade ja maakondade omavahelistes suhetes. Leping välistas alluvusvahekorra erinevate omavalitsusüksuste vahel, sest lepingupooled olid võrdõiguslikud subjektid. Raikkülas, omaaegsel Harjumaal toimunud kärajad olid selle ilmekas näide. Kuna tegemist oli eeldatavalt suuliste lepingutega, mille pitseriks sai olla vastastikuse vandetõotuse andmine, võib toiminud omavalitsusi nimetada ka vandeühinguteks.
Tõmmates paralleele riikluse arenguga omaaegses Šveitsis ja Muinas-Eestis, märkis professor Uluots: "Muinas-Eesti on käinud seda vabade rahvaste poliitilise arenemise teed juba varakult, sajandeid varem kui Šveits. Järelikult pidi see olema poliitiliselt andekas rahvas, kes seda tegi."
Eesti rahvale omane evolutsiooniline elutunnetus on üldtunnustatud väärtusena leidnud kajastamist Eesti omariikluse kõigis neljas põhiseaduses. See on edasi antud riigi eesmärkide ja ülesannete järjepidevuse esiletõstmisega.
Eesti rahva soovi kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule, rõhutatakse põhiseaduse preambulas. See riik on pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus. See riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.
Evolutsioonilise arengu järjepidevust kannab omakorda põhiseaduse vaim, millest on välja kasvanud paljud meie rahva väärtushinnangud. Aastatuhandete jooksul elupraktikas kujunenud, kontrollitud ja kristalliseerunud kogemuslikud väärtused on abstraktsel kujul sätestatud põhiseaduse preambulas ja üldsätetes ning konkretiseeritud põhiseaduse teistes peatükkides. Nende lakooniline ja kompaktne sõnastus on suure üldistusjõuga, võimaldades täita ühendavat rolli ja ka kontrolli põhiseaduse ülejäänud sätete üle. Meie ülesanne on seda pärandit oskuslikult kasutada.
Austatud kuulajad!
Lubage mul järgnevalt peatuda kohalike omavalitsuste rolli käsitlusel põhiseaduses.
Kohalike omavalitsuste probleeme pole kehtiv põhiseadus suutnud lõplikult lahendada. Samas on kohalike omavalitsuste õigused ja kohustused demokraatliku võimu teostamise põhiküsimusi. Veel hiljuti räägiti meil omavalitsuste sunniviisilisest ühendamisest. Tuleb tõdeda, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ning omavalitsusüksuste endi suhete lepinguline korraldus pole leidnud piisavalt õiguslikku sisustamist. Tihtipeale käsitletakse kohalikke omavalitsusüksusi täidesaatva võimu lülidena, kellele saab panna seadusega riigi keskvõimu tülikaid kohustusi, jättes seejuures kohustustega seotud kulutused riigieelarvest katmata.
Eesti taasiseseisvumise järgsel perioodil on pikka aega vaieldud kohaliku omavalitsuse tasandite üle, kuid siiani pole esitatud veenvaid põhjendusi, miks väikeses unitaarriigis on kahetasandiline riigihaldussüsteem ja ühetasandiline kohalik omavalitsus. Meie traditsioonist lähtub ju kahetasandiline omavalitsuskorraldus ja see oleks ka rakenduslikult otstarbekohane. Riigivõimu detsentraliseerimise põhimõtet on järgitud ka kohalike omavalitsuste korraldamisel Euroopa riikides.
Ühest küljest pool sajandit eemalolekut Lääne-Euroopa arengutest ja teisalt soov vabaneda okupatsioonipärandist on sundinud meid kiirustama ning aega tagasi võitma. Oskamatus või soovimatus tegelikku olukorda analüüsida ning hinnata ja reformikavasid põhjendada on pidurdanud halduspoliitilist arengut. Vastutus selle eest on aga hajunud. Niisugune olukord viitab vastutuse puudulikule regulatsioonile meie õiguskorras.
Samas tuleb tõdeda, et juba rohkem kui kümme aastat riiklikku iseseisvust on andnud meie ühiskonnale piisava tugevusvaru, et lõpetada üleminekuperiood. Aeg on asuda ühiskonda käsitlema süsteemina, mille arendamine toetub korrastatud kaasaegse riikluse põhimõtetele. See süsteem väljendub eri valdkondade pikaajalistes, omavahel seotud ja tasakaalustatud arengukavades, mille realiseerimist toetab ühiskondlik kokkulepe.
Kiirelt arenev elu seab meie ette üha uusi ülesandeid. Oleme juba aastaid teinud ettevalmistustöid astumiseks Euroopa Liitu ja ühinemiseks NATO-ga. Praegu seisame silmitsi küsimusega, kuidas muuta või täiendada põhiseadust nii, et see tagaks meie iseolemise ning võimaldaks Eestil liituda Euroopa struktuuridega. Asja komplitseerib paljuski see, et seoses liikmeskonna laienemisega kavandab Euroopa Liit ka ise olulisi muudatusi.
Euroopa Liidu tulevikumudeliks on pakutud riikide lepinguühendust, aga ka föderatiivset või konföderatiivset riiki oma põhiseadusega. Lähtudes nendest üsnagi erinevatest arvamustest, peab Euroopa tuleviku konvent jõudma kokkuleppele Euroopa Liidu kontseptsioonis, mis vastaks euroopalikele põhimõtetele ning 21. sajandi nõudmistele. Ennekõike on aga vaja välja selgitada, kas eurooplased ootavad pigem homogeensusele kalduvat Euroopat, mida viib edasi harmoniseerimisprotsessi dünaamika, või eelistaksid nad Euroopat, mis säilitab oma mitmepalgelisuse ning hoiab au sees ajaloolisi ja kultuurilisi identiteete. Need kaks eesmärki viivad iseenesestmõistetavalt ka erinevatele sammudele Euroopa Liidu kujundamisel ja tema liikmesriikide suhete korralduses.
Riigikogu 74 liiget esitasid omapoolse ettepaneku panna rahvahääletusele Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Selles on fikseeritud kaks olulist põhimõtet. Esimene neist on rahva poolt selgesõnalise loa andmine Eesti ühinemiseks Euroopa Liiduga. Ja teine – nõusoleku saamine selleks, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi.
Selline lakoonilisus ja loogilisus on tunnustust väärt, kuid jätab samas lahendamata mitmed sisulised ja protsessuaalsed küsimused. Kõigepealt rahvahääletuse ajastamine. See ei saa toimuda enne, kui Euroopa Liit on end määratlenud, sest vastasel korral rahvas ei tea, missuguse arengutee on Euroopa Liit valinud ja millised on tema suhted liikmesriikidega. Ilma usaldusväärse teabeta selle kohta tähendab “jah” blankovolituse väljaandmist, mida rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana ei saa endale lubada. Siseriiklikult on lõpuni analüüsimata need muudatused, mida liitumine võib kaasa tuua.
Eelnevat analüüsi vajab kindlasti ka see, kuidas eraldi aktina tehtud põhiseaduse täiendus mõjutab põhiseaduse tõlgendamist. Selline analüüs võimaldaks anda ka vastuse küsimusele, mida oleks otstarbekohane lahendada terviktekstis või mida eraldi aktis. Kodutöö seaduste harmoniseerimisel tuleb lõpuni viia ja tegevuse edasine raskuspunkt tuleb kanda rahva teavitamisele.
Kindlasti ei tohi me jääda kõrvalseisjaks Euroopa Liidu enesemääratlemise protsessis. Meil on oma esindus Euroopa tuleviku konvendis, kelle kaudu saame oma soove ja ettepanekuid Euroopale teadvustada. Seejuures ei tohi unustada, et meie põhiseadus lähtub eesti rahvuse ja kultuuri säilimisest läbi aegade. Meil on vaja kasutada kõiki võimalusi Euroopa Liidu niisuguse arengusuuna toetamiseks, mis hoiab au sees liikmesriikide ajaloolisi ja kultuurilisi identiteete.
Meie põhiseaduse põhjalikum muutmine lükkub ilmselt aega, mil oleme saanud esimesed kogemused Euroopa Liidust ja NATO-st. Kiiremat lahendamist vajaksid aga põhiseaduslike institutsioonide pädevuse ning võimude lahususe ja tasakaalustatuse printsiibi täpsustamine, Vabariigi Presidendi otsevalimine, osalusdemokraatia juurutamine ja muud pakilised küsimused.
Head kuulajad!
Põgus mõtterännak põhiseaduse kui rahva ajaloolist kogemust sisaldava kultuuritähise lätetele ning selle seos ühiskonna arenguga võimaldab kinnitada järgmist.
Otsides põhiseaduse vaimseid tagamaid esivanemate kultuuripärandist leiame sealt demokraatliku elukorralduse püsiväärtusi, mis on fikseeritud ka 1992. aasta põhiseaduses. Riigi põhikorra aktis on need seotud kaasaja riigiõiguslike tingimuste ja õiguspraktikaga, tänu millele on põhiseadus teeninud meid 10 aastat muutumatul kujul.
Me ei tea, kui lähedal riikluse tekkimisele seisid muistsed eesti hõimud 13. sajandi alguses. Meie rahvapärimus on aga meieni kandnud demokraatliku elukorralduse arusaamasid, mida meie esivanemad on õigeks pidanud ja järginud. Aastasadade pikkune võõrvõim meie territooriumil ei kustutanud, vaid pigem kinnitas nende tõekspidamiste õigsust. Just see võimaldas meil jõuda rahvusliku ärkamise ja riigi loomiseni.
22 aastat iseseisvust andis meie rahvale sellise demokraatliku tugevusvaru, et ka nõukogude okupatsioon ei suutnud seda hävitada. Selle tugevusvaru toel sõlmisid omaaegne Ülemnõukogu ja Eesti Kongress rahvusliku kokkuleppe Põhiseaduse Assamblee loomiseks. Juba 1988. aastal vastu võetud eelpõhiseaduslikes aktides anti ajaloolis-õiguslik hinnang 1940-ndate aastate sündmustele Eestis. Sellega kvalifitseeriti Nõukogude Liidu stalinliku juhtkonna välispoliitilised ja sõjalised aktsioonid Eesti Vabariigi vastu agressiooniks, sõjaliseks okupeerimiseks ning Eesti Vabariigi annekteerimiseks.
Veel enne kehtiva põhiseaduse vastuvõtmist püüti heastada võõrvõimu poolt tekitatud ebaõiglust ja tunnistati toimepandud repressioonid seaduse- ja inimsusevastasteks tegudeks ning rehabiliteeriti kõik süütult kannatanud isikud. Meie kohus on ajaloo karmi katsumust meenutada ja selles kontekstis saame me hinnata ka Riigikogu avaldust Nõukogude Liidu kommunistliku reiimi kuritegudest Eestis.
Kõigis Eesti põhiseadustes on sätestatud eesti rahva arengu ja demokraatliku elukorralduse põhilised püsiväärtused. Keskseks põhimõtteks on võimude lahusus ja tasakaal. Ettepanek täiustada põhiseadust rahva poolt otsevalitud presidendi institutsiooniga pole leidnud piisavat seostamist teiste põhiseaduslike institutsioonide pädevusega. Võimude tasakaalu aluseks saab aga olla põhiseaduslike institutsioonide täpselt määratletud pädevus, iseseisvus oma pädevuse realiseerimisel ja omavaheline õiguslikult tasakaalustatud suhete korraldus.
Tuleviku määratlemisel ja riigivõimu organisatsiooni õiguslikul sisustamisel vajab nii väärtustamist kui ka täpsemat õiguslikku regulatsiooni ja väljundit rahvaalgatuse õigus. Kui me tahame tuleviku Eestis tõeliselt inimkeskset riigikorraldust, siis on vaja täita poliitilis-õiguslik postulaat rahvast kui kõrgema võimu kandjast tõelise ja õiguslikult määratud sisuga. On küll raske, kuid mitte võimatu ühitada tugev kuuluvustunne Euroopa Liitu rahvusliku identiteedi säilitamissooviga. Meie rahva ühtsus ajalooliselt pöördelistel hetkedel on tagatiseks, et suudame leida oma koha avatud Euroopas.
Eesti rahvas pole eksinud oma minevikus tehtud otsustes, uskugem teda ka tulevikusihtide seadmisel.
Lõpetuseks tahan avaldada tänu ja tunnustust kõigile neile, kes osalesid põhiseaduse väljatöötamisel, sealhulgas meid abistanud välisekspertidele.
