Primadonna vahistati aasta viimasel päeval

Eesti Päevaleht jätkab Heino Tõnismägi peatselt ilmuvast raamatust “Ülekohtu toimikud “ katkete avaldamist. Vana aasta viimane esietendus Estonias jäi ära. Selleks oli Johann Straussi operett “Nahkhiir”. Põhjus – Estonia operetiprimadonna Gerda Murre (peaosatäitja Rosalinde rollis) oli sel ajal, 31. detsembril 1940, juba KGB haardes Pagari tänaval kui Ülo Maramaa abikaasa ja Eesti Rahvuslaste Klubi (ERK) mõttekaaslane.

(Heino Tõnismägi peatselt ilmuva raamatu “Ülekohtu toimikud” üks peatükk on Ülo Maramaa saatusest. Ülo Maramaa, sündinud 1910, oli ajakirjanik Uus Eestis ning ERK juhtivtegelane. Punavõimu tulekul kaotas mees töökoha, 1940. aasta Riigikogu valimistel püüdis Maramaa kandideerida, kuid ERK nimekiri prakeeriti juba valimisjaoskondades välja. Pärast seda viis Maramaa oma tegevuse põranda alla luues Päästekomitee. Ülo Maramaa vahistati 30. detsembril 1940. 3. juulil 1941 mõisteti Maramaa koos 13 kaasavõitlejaga mahalaskmisele. – Toim.)

Ülekuulajat huvitas klaasitõstmine

Kuna teatrikülastajate lemmik ei olnud Päästekomitee aktiivne tegelane ega isegi lihtliige, (tema korteri läbiotsimine toimus alles 4. jaanuaril 1941, mis näitab, et tshekistidel ei olnud temaga tuli takus), võib Gerda Murre arreteerimist vana-aastaõhtul, pealegi esietenduse eel, lugeda ilmseks jõudemonstratsiooniks nii teatri, tallinlaste kui ka pool aastat tagasi kägistatud Eesti Vabariigi üle. Uus võim näitas, mida ta võib ja oskab.

Gerda Murre ülekuulaja 31. detsembril 1940. aastal on piirdunud ankeetandmete ja näitleja tutvusringkonna kirjapanekuga, on küsitud ka, millal ja kus ülekuulatav viimati nägi Ülo Maramaad ning järgneb lakooniline: ”ülekuulamine katkestatud”.

Tavaliselt järgnes sellisele sissekandele ülekuulatava moraalne ja füüsiline tööt- lemine, kuid sel korral huvitas ülekuulajat nähtavasti rohkem klaasitõstmine peatse vana-aasta ärasaatmise puhul kui ERK.

Pealegi oli Päästekomitee juht Maramaa selleks ajaks olnud juba ööpäeva nende lõvikoopas (arreteeriti 30. detsembril 1940).

Kuivõrd vabalt võisid kurikuulsad F. Dzherzhinski kasvandikud ümber käia isegi nende endi seadustega, näitab fakt, et Gerda Murre arreteerimiskäsk (S. Kingissepp) ning arreteerimise ja läbiotsimise määrus (B. Kumm ja K. Paas) on kinnitatud – sanktsioneeritud alles 3. jaanuaril 1941, kuigi artisti vabadus rööviti juba 3 ööpäeva varem.

Seda ei dokumenteeritudki, nagu nähtub G. Murre ülekuulamisprotokollidest ja tema hilisematest kaebustest.

Primadonna ootas last

Eesti on väike riik. Kõik on kõigiga seotud. Gerda Murre nime kohtasin mitu aastat tagasi hoopis teises KGB kriminaaltoimikus (nr. 394, 1940), kus rahvavaenlaseks tembeldati Eesti-Ingeri (Narva vald) kooliõpetaja Linda Reijo, kes toimetas ingerlaste ajakirja Sanaseppä ja juhtis ingerlaste seltsi Ingeri-Seura.

“Kaasvang Gerda Murre, Estonia operetiprimadonna, oli ülekuulamisel poolteist päeva. Kui ta siis kongi tagasi visati, küsis ta: ”Kas mu nina on veel paigas?”

Ta nägu oli verine, põsk ja nina paistes. Pesime ta näo puhtaks ja panime narile pikali. Hommikul, kui toodi söök, ütles Murre, et ta ei saa süüa, tal on hammas välja löödud. Vaatasin, tal haavad suus veritsesid. Veel teinegi kord sai ta peksa. Ta oli siis rase ja nuttis, et nüüd lõid lapse surnuks. Uurija oli löönud jalaga. Ülekuulajatel oli kombeks naisi näpistada ja nende nahka keerata. Olime kõik sinistes plekkides.” (Ülekuulamisprotokoll 22. november 1956)

Jätkub teisipäeval, 22. detsembril

Ka Gerda Murre kuulati 1956. aastal üle.

“Ma kategooriliselt kinnitan, et uurimise ajal mind süstemaatiliselt peksti ja mõnitati. Peksid mind paljud, kes selleks spetsiaalselt tulid ülekuulamise juurde. Kuid kõige rohkem peksid mind KGB uurijad Kozlov, Komarov ja Sokolov. Komarov lõi mul mitu hammast välja. Ülekuulamistelt mind tassiti kambrisse, vahel teadvusetult.

…Pean ütlema, et kohe esimesel ülekuulamisel peksti mind läbi metallist joon- lauaga. Üle kuulati ja dokumendid vormistati vene keeles, ilma tõlgita, mina aga vene keelt siis ei osanud.” (Ülekuulamine, 17. november 1956).

Hämmastab veel üks detail. 1956. aasta ülekuulamise korraldajaks oli tolle- aegne Eesti NSV prokuröri asetäitja Karl Kimmel isiklikult. Ülekuulamine on kestnud vähemalt pool päeva, ülekuulamisprotokoll (17 lehekülge) on koostatud K. Kimmeli poolt käsitsi (mitte sekretäri poolt masinakirjas). Miks pidi nii kõrge ametnik, kellele allus mitu osakonda prokuröre, sealhulgas julgeoleku järelevalveprokurörid, tegelema ülekuulamist personaalselt? Arvata võib, et jällegi riigi julgeoleku huvides – mida väik- sem inimeste ring teab stalinliku julgeoleku töövõtteid, seda väiksem kahju sotsialismi alustugedele. Elu taheti näha hoopis kenamana, kui see tegelikkuses välja nägi?

Gerda Murre süüdistus vaadati läbi veel kõrgemal tasemel – NSV Liidu Ülem- kohtu Sõjakolleegiumi poolt (18. novembril 1958). Leiti, et mõistetud 25 aastat oli liiast, aitab viiest aastast. Inimene oli aga ilmsüüta istunud 15 aastat. Et riigil midagi tagasi nõuda ei saaks, jättis kõrge kohus jõusse kogu vara konfiskeerimise nõude.