Professor Hele Everaus: Eesti meditsiin on patsiendi vastu hoolimatu
Olete kümnete maailma meditsiiniorganisatsioonide liige. Paar nädalat tagasi pidasite Eesti bioeetika nõukogu esimehena ettekande Pariisis rahvusvahelisel bioeetika konverentsil. Hiljem andsite pressikonverentsil sealsetele juhtivatele ajalehtedele prantsuse keeles intervjuusid. Kuid mis oli teie teema konverentsil?
Kõigis Euroopa riikides on bioeetika nõukogud, kes peaksid koos valitsustega kujundama riigi seisukohti bioeetika aspektide osas. On terve hulk direktiive ja deklaratsioone, mida meditsiinis tuleb järgida, ning kus need seisukohad ikka tekivad kui mitte bioeetika nõukogus. Mida keerulisemaks arstiteaduses asjad lähevad, seda enam neid otsustamisi tuleb.
Pariisis olidki koos 36 riigi bioeetika nõukogude esimehed ja mul oli ühena kaheksast teha ettekanne. Minu teema oli e-haiguslugu ja selle eestilised aspektid, Eesti on siin pioneeri staatuses. Inglismaal on seda kolmes linnas tehtud pilootprojektina. Tervishoius on see päris oluline: esiteks andmete kättesaadavus arstidele ja haigetele, teisalt on e-haiguslugu ka arsti ja tema oskuste kvaliteedi kontroll – tehtud uuringud ei kao enam kusagile arhiivi, vaid need on pidevalt jälgitavad. Patsiendile on see igal juhul hea!
Ettekandeid oli seal ka surrogaatemaduse kohta, mida Eestis praegu arutatakse, kuid mis pole vist kusagil lõpuni räägitud?
See teema ei saagi lõpuni räägitud. Eetika ja seadused on läbi põimunud ning seadusandlus peaks ju eetilistest printsiipidest lähtuma. Sageli on siin aga riukad sees ja kõik pole nii lihtne.
Konverentsil räägiti ka transplantatsiooni probleemidest, eelkõige organtransplantatsioonist, inimeste liikumisest eesmärgiga teises riigis oma organ maha müüa. Euroopa Nõukogus valmistatakse praegu ette vastavat soovitust, et kuna doonoreid ei jätku, siis kes võib kellele oma organi annetada.
Räägiti ka geneetilisest testimisest võimalikest andmete lekkimistest ja nendest võimalikust kahjust. Meil ei ole see eriti tõsine probleem.
Mis on teie arvates praegu Eesti arstiabisüsteemis kõige ebaeetilisem?
Arvan, et suurim oht on meditsiiniringkondade kapseldumine omamoodi klubilisse süsteemi, kus n-ö “ainult meie teame, mis on vaja teha, ja teil, kõrvalseisjatel, pole sellega asja”.
Mitmetes kohtades maailmas on asjad oma negatiivsed viljad saanud. Näiteks Bristolis, kus laste südamekliinikus ühel päeval selgus, et suremus oli mitu korda suurem kui teistes kliinikutes. Tuli välja, et sisuliselt ebakvaliteetne töö mätsiti kinni ja seda kollegiaalsuse sildi all. Aga see ei ole tegelikult kollegiaalsus ja varem või hiljem kukub niisugune kliinik kokku.
Loodan ja usun, et Eesti areneb siiski patsiendikesksuse suunas. Inimene on kõige tähtsam! Me tsiteerime kogu aeg Hippokratest, aga ka tema oli küllaltki arstikeskne – et just arst üksinda on otsustaja. Kuid maailm on vahepeal edasi arenenud. Me oleme jõudnud selleni, et kui arstina võingi olla spetsialist omal alal, siis mu patsient on teisel elualal veelgi suurem spetsialist. Peame lähtuma sellest, et arsti ja patsiendi vahel on partnerlussuhe, see on patsiendi tervise huvides ning kõike tehakse alati koos.
Nii et pole päris nii, nagu leiab doktor Andres Ellamaa – et joodikuid ja suitsetajaid pole vaja ravida?
Raskelt öeldud. Siis võiksime seda nimekirja ju palju laiendada ja võib-olla pole siis üldse meditsiini vaja? Et lähemegi loodusliku valiku teed, kuidas keegi vastu peab.
Teie asutatud Tallinna vähikliinik on tegutsenud pool aastat. Kui raske oli Tallinna tulla ja see avada?
Mõte sündis kaks aastat tagasi ja seda tõsisest vajadusest, nende patsientide nägemisest, kes tulid meie juurde Tartusse abi järele. Kui aga inimesed vajavad pikemat ravi ja peavad näiteks 12 korda järjest Tartus keemiaravikuuril käima – aga nii see enamasti on! –, siis see on iseenesest väga raske. Raske, kuna patsiendi enda sees toimub samal ajal tõsine lahing kasvajarakkude vastu. Sõita niisuguses kriitilises olukorras kogu aeg edasi-tagasi pole neil inimestel lihtsalt võimalik.
Ja, teiseks, Tartu ülikooli kliinikumi ülesanne ongi ju anda oma professionaalset kompetentsi edasi üle Eesti, laiemaltki maailmas.
Seega otsustasite arstina patsiendile lähemale minna?
Jah. Sest arvan, et see on meditsiinis esmatõde: arst peab tulema patsiendile lähemale. Kõikjal maailmas on see nii. Kuid mulle on siin mõnigi ametnik küllalt ülbelt öelnud: mis te siia Tallinna tulite, jääge Tartusse – las hoopis patsiendid sõidavad teie juurde. Aga inimlikust ja eetilisest seisukohast on nii, et hädas olijale minnakse ikkagi vastu, talle lähemale. Ma käin ju ka näiteks kord kuus Kohtla-Järvel patsiente vastu võtmas.
Mina ei arva, et meil on Tallinna, Tartu, Pärnu või Kohtla-Järve patsiendid, ega leia sedagi, et meil on vaid teatud piirkonda kinnistatud arstid. Oleme ju kõik ühtemoodi Eestimaa inimesed, ja selles ongi arstiabi andmise mõte ja sisu, et arst peab tegema seda, mida on inimesel kõige rohkem vaja. Arvan, et see on üks pool asjast.
Teine pool on aga tegelikkus?
Tegelikult olid ka inimesed, kes mujalt kui meditsiini poolelt nägid seda vajadust oma isikliku elu raskete situatsioonide kaudu ja kes olid valmis finantsilist tuge pakkuma, mis neile ka lihtne polnud, sest nad teadsid, et niisugune ettevõtmine ei hakka neile mitte kunagi tulu tooma. Eriala on niisugune. Aga nad leidsid, et lisavõimalusi on Eestisse vaja, ja sellest see sündis.
Olen väga palju mõelnud, miks Tallinna tulek ikkagi nii keeruliseks kujunes. Seda julgen küll öelda, et see ei ole läinud lihtsalt. Kui aus olla, siis osutus see tegelikkuses palju raskemaks, kui võisin iganes ette kujutada. Sotsiaalministeeriumi ja Eesti haigekassa vaatevinklist on minu ja mu kolleegide tulek Tallinna peaaegu vastuvõetamatu. Praeguses Eesti riigis puudub terviklik lähenemine tervishoiukorraldusele. Arstide tulek patsientidele lähemale – meie tervishoiuametnikud ei vaata sellele hea pilguga. USA-s mitmete haiglate nõukogudes olnud Regina Herzlinger on muuseas kirjutanud mõtlemapaneva raamatu “Who killed Health Care?” (“Kes tappis tervishoiu” – toim). Ta ei küsi seda asjata.
Kes või mis on siis meie tervishoiusüsteemi keskmes?
Siin on päris palju mõtlemisainet. On kaks võimalust: kas selleks on inimene, keda me tahame aidata, või on kogu Eesti meditsiinisüsteem organisatoorselt üles ehitatud teenuse pakkuja ehk meditsiiniasutuste aspektist?
Meie tervishoiusüsteem on üles ehitatud kümmekond aastat tagasi paberile pandud Eesti tervishoiuasutuste arengukava põhjal ja sellele kavale igasugustes olukordades alati ka viidatakse. See tähendab, et on olemas mõned põhiliselt kõiki raviviise ja diagnostikat pakkuvad suurhaiglad. Selle kõrval on aga väga vähe ruumi eriarstiabiteenusele, kus oma eriala tipud annaksid inimesele kiiret ja konkreetset abi. Nii, nagu näiteks meie pakume Tallinna vähikliinikus vähihaigele igakülgset abi.
Seega – meie süsteem ei ole patsiendikeskne?
Ei. See on suure haigla keskne. Kusagil ja kellelgi maailmas pole aga siiani õnnestunud tõestada, et suur on parim ja ilusam ka patsiendi poolt vaadatuna. Abi vajaval inimesel ei olegi praeguses Eesti tegelikult valikuid. Tervisekindlustuse süsteem on üks ja ainus, riigi poolt ette dikteeritud. Maksame küll kõik kinni oma tervisekindlustuse, aga tegelikult pole meil selle eest saadava kvaliteedi osas midagi valida. Eestis on haigekassa ja suurhaiglate vaheliste lepingutega juba kümme aastat tagasi määratud, kuidas asjad toimivad, ning kellelgi ei näi olevat soovi ega tahtmist midagi muuta.
Paraku on elu mujal maailmas näidanud, et valikuvabaduse puudumine ei toimi. Miks siis näiteks ei pane valitsus ette, et peate ostma ühte ja sama autot? Ja miks tööandja, kellelt te palka saate, ei dikteeri teile, mida te kaubanduskeskusest ostma peate? Kui te aga ühel hetkel vajate arstiabi, siis teil valikuid pole. Ometi tahaksite te ju patsiendina teada, kuidas ja millise efektiivsusega on seda haigust enne ravitud. Te tahaksite, et arstil oleks teie jaoks aega.
See eeldab tervishoiusüsteemi läbipaistvust, mida meil paraku vist pole.
Arvan, et siin on põhjust kontseptuaalselt päris tõsiselt järele mõelda. Eesti inimene on väärt samasugust lähenemist, nagu näiteks Šveitsi väikeriik on juba ammu teinud – andnud oma inimestele võimaluse valida ise oma tervishoiukindlustus. Teatud kriteeriumid on täidetud ka sellega, et neid, kelle rahalised võimalused pole kõige paremad, toetab riik. Šveitsi ainukesed suured haiglad on ülikoolihaiglad ehk õpetushaiglad. Ülejäänud on kõik keskendunud kindlale haigustegrupile, kus tähelepanu ja spetsialiteet on kindlasti suurem. Šveitsi organisatoorse süsteemi puhul on selgunud, et iseenesest on arstiabi läinud odavamaks. Eelnimetatud Regina Herzlinger küsib, et arvutitööstuses või mis iganes tegevuses läheb kvaliteet paremaks, kuid asjad kallimaks ei lähe. Miks meil Eestis aga on meditsiin tõstetud elust täiesti eraldi seisvaks valdkonnaks, ja lausa selliselt, et keegi ei tohi puutuda kümne aasta tagust “püha” arengukava ning nii see on ja jäägu igavesti? Praegu seisab Eesti tervishoiusüsteemi ametnikkond selle eest, et midagi jumalapärast ei muutuks. Ometi on elu toonud palju uusi ja paindlikke lahendusi ja võimalusi, mida ellu viia. Kindlasti pole see lahendus tulevikuks, sest suures organisatsioonis ei saa konkreetse väiksema eriala muutused nii kiiresti ellu minna, kui näiteks sellele fokuseeritud vähiravikliinikus.
Teine aspekt lähtub inimesest. Kes meist ei tahaks tunda end kõige olulisemana just selle kliiniku, just selle arsti jaoks – mina lähen ju neilt abi saama ja ma pean ju olema seal ka kõige olulisem. Need on aspektid, mis on mind järjest enam pannud tõsiselt mõtlema.
Näinud nüüd selle poole aastaga, mil olen Tallinnas vähikliinikus tegutsenud, millised probleemid on inimestel lahendamata – siis need lahendused peavad ka Eestis tulema.
Kui muudatustele on praegu Eestis tõsine vastuseis, siis see on tegelikult monopolistliku käsitluse vastuseis selle nimel, et midagi uut ei tuleks.
Kelle huvides see on?
Praeguse riikliku süsteemi huvides, kus on harjutud ühtemoodi tegema ja ühtemoodi valitsema. Olgem ausad: need, kelle käes on rahakott, need ka valitsevad. Ütlen selle otse välja. Ja nad tunnevad, et kohe kuidagi ei tohi lasta mingeid uusi võimalusi sinna kõrvale. Kindlasti pole see aga patsiendi huvides, on päris kindel. See teeb murelikuks, aga arvan, et inimesed peavad hakkama ise aru saama, mis õigused neil tegelikult on. Kui tal on õigus valida tavatriviaalsete asjade ostmiseks eri kaubanduskeskuste vahel, siis miks ta ei saa neid õigusi oma tervise kõige raskemate probleemide lahendamiseks?
Ometi on terve hulga erialade osas need võimalused ju tegelikult olemas. Alates hambaravist kuni plastilise kirurgiani, kus haigekassal on lepingupartnerid olemas.
Täpselt. Pluss terve hulk ortopeediakliinikuid, naistekliinikuid ja viljatusravi. Haigekassa on neis valdkondades teinud valikuid, kuid vähihaigustega tundub olevat nii, et neid võib ravida vaid kahes kohas Eestis. Mulle tundub, et arengu mõttes ei ole see juba ainuüksi sellepärast õige, et kümme aastat tagasi olid vähidiagnostika- ja -ravivõimalused hoopis midagi muud. Nüüd oskame ravida väga paljusid haigeid, keda enne ei osanud. Praegu on vähihaigused muutunud samamoodi kroonilisteks haigusteks nagu südamehaigused, kopsuhaigused, suhkurtõbi. Me ei ütle ju seda, et me ravime Eestis südamehaigusi ainult kahes kohas. Aga miks me ütleme seda kasvajahaiguste puhul, kus hulgal juhtudel on inimestel palju raskem liikuda eri linnade ja maakohtade vahet?! See on kontseptuaalselt vale lähenemine ja siin tuleb asju ümber mõelda ja selles suunas tegutseda.
Vähki võib seega nii-öelda ametlikult ravida vaid Tartu ülikooli kliinikumis ja Põhja-Eesti regionaalhaiglas, sest nendega on haigekassal leping, kuid jumala eest – mitte teie Tallinna vähikliinikus?
Võime ka siin ravida. Ja ravimegi. Ainult et haige peab oma ravi ise kinni maksma. Kuigi ta on kindlustatud, kuigi ta on terve elu oma tervisekindlustusse investeerinud ja tahaks meie kliinikus olla, sest tingimused on siin tõepoolest väga head. Haigekassa aga meie kliiniku ravi eest ei maksa.
Kuidas haigekassa on teile seda kommenteerinud?
Päris otse on öeldud: mida te siia Tallinna tulete, olge oma Tartus edasi! Mulle on see päris arusaamatu. Ütlen päris otse: tippjuht, kes mulle nii ütleb – tema kohta arvan, et Eestis ei saa niisugust organisatsiooni ja nii suuri summasid juhtida inimene, kes ütleb välja mitutpidi mõeldava mõtte. (Prof Everaus peab silmas haigekassa juhatuse esimeest Hannes Danilovit – toim.)
Lähtuvad siis meie meditsiini tippjuhid vaid endi huvidest?
See ei puuduta nüüd kõiki meditsiini tippjuhte. Seda on ju härra haigekassa juht ise öelnud, et just tema juhib Eesti meditsiini. Ministeeriumi hoovad on tükk maad väiksemad. Sisuliselt sünnivad need asjad nii, nagu haigekassas määratakse: kõigepealt lepingupartnerid, seejärel lepingumahud.
Kui on seisukoht, et kümme aastat tagasi tehti need otsused, et nii on ja nii jääb ning need otsused ei kuulu mingil juhul ümberhindamisele, siis mina ei näe haigekassal üldse vajadust eksisteerida. See on ju siis varjatud tsentraalne jaotamine, mille võiks sellisel juhul ära teha sotsiaalministeerium. Me võime ju nende arvetega mänge mängida, kuid sisuliselt ei muuda see patsiendi jaoks midagi. Tegelikult lähtub tervishoiuorganisatsioon kogu selles rahajaotuses iseenesest, et omavahel oleksid teenused ja mängumaa jagatud.
Lepingud ja mahud saavad need haiglad, kes saavad haigekassa juhiga hästi läbi?
Seda nimetatakse nii, et kümme aastat tagasi võeti vastu Eesti tervishoiu arengukava, milles ei ole sees Tallinna vähikliinikut. Kogu maailma meditsiini areng on kümne aastaga niivõrd muutunud, et seal ei saagi midagi niisugust olla.
Kas võis ka olla, et kümme aastat tagasi moodustatigi nn meditsiinilised vürstiriigid juba ette otsusega “uusi võimalikke tulijaid me sinna ligi ei lase”? Meditsiin on ju tulus äri.
Täiesti võimalik. Ja oleme ausad: eks ta ikka nii on ka. Siin pole midagi varjata. Nii-öelda vabast valikust ja konkurentsist on asi kaugel ja siis räägitakse, et mingit ärilist tegevust me küll siin sündida ei lase. See on ju tüüpiline monopolistlik käsitlus mis tahes majandusalal: ärme laseme siia kõrvale midagi tekkida, sest siis tekib võrdlus. Ja siis on võib-olla vaja teistmoodi tegutsemisviise.
Kuidas te tunnete: kas ka teised teie eriala arstid panevad teile jalga ette?
Seda ma ei usu. Aga tean, missugune “positiivne” kontseptsioon on haigekassas olnud – algusest peale ei tahetud mingil juhul lasta meie kliinikul sündida. Ega siis meil polevat ju patsiendile midagi pakkuda! Me tulevat siia raha korjama! Kohe palju raha korjama! Meie ei mõtlevat ju ammugi patsiendile – kui, siis ainult nemad! Eestis, nagu te kindlasti olete märganud, räägitakse ja mõeldakse rahast üldse kohutavalt palju.
Et teil justkui oleks tekkinud soov osta uus Mercedes?!
Ma ei oska isegi autot juhtida! Aga mind on “rahategemises” ennegi süüdistatud, 1990. aastate algul lausa kirjutati ajalehes, kuidas ma müüvat Eesti rahva plasma Soome maha! Selle plasma, mis oli inimestelt kogutud ja hulpis enne meie vereteenistuse reformi, mille läbiviimise juues ma olin, kümmekond aastat tagasi mitmekümneliitrises klaasanumas LAHTISELT! Siis öeldi, et ma olen suur kurjategija. Jah, tõepoolest, just minu ettepanekul soovitas Euroopa Nõukogu selle klaasanuma kinni panna ning uue tänapäevase süsteemi juurutada.
Sama oli siis, kui tahtsin hakata patsientidele luuüdi siirdamisi tegema ning otsisin ruume. Lõpuks sain need. Ka siis olin ma tohutu kurjategija. Nagu praegugi, kui tahan Tallinnas inimesi aidata.
Tegelikult ütleksin nii, et mul ei ole enda pärast valus. Mul on valus nende kolleegide pärast, kes niisuguse malli järgi mõtlevad. Kui nad mõtlevad selles situatsioonis nii, siis ilmselt mõtlevad nad ka igapäevases elus nii.
Miks siis poleks tohtinud Eestis siirdamist teha?
Sellepärast, nagu mulle öeldi, et see olevat luksusmeditsiin. Sõna otseses mõttes seda ütlesid mulle mõned Eesti kolleegid. Mida tagaselja räägiti, sellest ei tea ma midagi.
Aga selle luksusmeditsiiniga tõin ma 1994. aastal šokireaktsioonist välja pisikese Katja, kelle kohta alguses kartsin, et ta surebki. Nüüd saatis ta enne üht meie endiste haigete kokkusaamist nii ilusa eestikeelse kirja: mul on väga kahju, et ei saa kokkusaamisele tulla, aga lähen just puhkusereisile välismaale. Siis mõtlesingi, et suuremat kingitust ei saa arstile olla! See tüdruk poleks eales ühelegi puhkusereisile läinud, sest ta oli nii raskes seisus. Teda aitas ainult luuüdi siirdamine, nagu paljusid teisigi haigeid. Elu ise on pannud need asjad paika. Sa pead iga päev mõtlema ja meelde tuletama, mis on õige.
Usute siis, et väikesed keskused hakkavad lõpuks eksisteerima?
Miks mitte?! See on patsiendile palju sõbralikum! Ega väikesed keskused ei pea enda sisse tegema oma diagnostikakeskusi. See on juba korralduslik asi: vastavad lepingud saab ju teha diagnostikakeskuste või suurhaigla diagnostika osakonnaga. Inimesel peab olema üks koht, mille kohta ta teab, et sealt saab ta lahenduse ega kao suurtesse koridoride rägastikesse. Praegu ei tea patsient suurte konsiiliumide ees käies isegi seda, kes on tema raviarst.
Praegu seisab tervishoiu arengukava ümberhindamine tervishoiujuhtide tahtmatuse taga, kuigi aeg nõuab seda juba ammu?
Jah. Võib-olla tahtmist ka on, aga seda ei väljendata. Ma ei tahaks uskuda, et tahtmist pole. Aga seda tuleks siis näidata.
Miks te raiskate oma annet Eestis, kui näete, et asjad siinses tervishoiusüsteemis ei liigu? Te pole ju ainuüksi Eestis, vaid Euroopas ja maailmas tunnustatud arst.
Ma olen eestlane ja mind on siin kõige rohkem vaja. Keegi peab ju neid takistusi ületama, et ka meie inimesed saaksid kvaliteetset arstiabi, mis on neile tegelikult ette nähtud. Õnneks on Eesti meditsiinis niimoodi mõtlevaid inimesi lisaks minule päris palju.
Mul on kolleegide kaudu, kellega olen Prantsusmaal, Iisraelis, USA-s või Venemaal koos töötanud, tulnud tõesti päris palju tööpakkumisi. Seda mitmetest maailmas tunnustatud keskustest. On hea tunne, kui niisugused pakkumised tulevad – see on ju teatud mõttes minu kvaliteedi kontroll. Aga mul pole tõesti kunagi olnud mõtet, et tahaksin töötada kusagil välismaal. Ma lihtsalt kuulun siia, Eestisse. Kuigi mõnedel oleks mugavam, kui mind siin ei oleks.
Mulle tundub küll! Aga mida ise arvate väljendist, mida teie kohta kasutatakse – Eesti hematoloogia ema?
Ema?! Ma pole sellega päris nõus. Ükski asi ei teki tühjale kohale. Teatud arengud olen tõesti siia juurde toonud, aga ma ei saa märkimata jätta oma fantastilist õpetajat professor Valve Saarmat, kes mind enne lõpetamist sellele teele suunas.
Olen kindlasti saanud arstliku suhtumise kooli kolleegidelt, kes on enne mind olnud: professor Valve Saarmalt, aga ka doktor Valve Pillesaarelt ja Ene Jentsilt.
Valve Saarmal oli oma koolkond. Nüüd võib siis öelda, et teil on oma koolkond?
Arvan küll. Eks nad on kõik vähem või rohkem minu juures õppinud. Tartus on kõik minu lapsed, Tallinna tohtrid on ka end minu juures täiendanud.
Vererakkude ja luuüdirakkude maailmas on midagi müstilist.
On. Ja see pole lihtsalt nii, et nad on veres, sa pead nad ära tundma. Elvi Põldvere õpetas mulle, et rakud on põhilised, ilma nendeta diagnoosi ei saa. See oli müstiline, kui kogu rakkude maailm minu jaoks avanes.
Seletan ka tudengitele, et sa ei saa iialgi seda tunnetust kätte, kui sa ei vaata ise mikroskoobist patsiendi vere- ja luuüdianalüüse. Selle pildi pead ise kokku panema.
See ongi siis maailmakool?
Ongi. Ja see teebki arstitöö kõige huvitavamaks. Iga päev avastad, et iga inimene on täiesti erinev – kuidas tema lugu hakkab kulgema –, ja sa käid selle tee läbi alates diagnoosist. Mulle oleks alati meeldinud olla ainult hea arst, et ma ei peaks sadade muude asjadega tegelema.
Neid võitlusi on olnud päris palju. Kui mul olid ikka kõige raskemad ajad ja tekkis tunne, et mine nurka ja nuta, siis läksin hoopis palatisse. Kui ma siis patsientidega rääkisin ja nende asju arutasin, olin välja tulles justkui teine inimene. Seal tundsin, et ma olen vajalik. Ega need mured ju kao, aga palatis tuleb rahu. Ikka peab ju minema ja asjad korda ajama. Aga ma ei saa oma tööd teha ja patsiente ravida, kui ma sellega ka korralduslikult ei tegeleks.
Kas te olete pidanud siin Tallinnas selle poole aasta jooksul juba ka teiste tehtud praaki parandama?
(Pikk paus.) Raske küsimus… Aga meditsiinis ei ole absoluutselt lõplikke lahendusi. Me võime öelda, et ravijuhised on niisugused, ja sellega annab palju põhjendada. Tegelikkuses peab arst teadma, et iga patsiendi jaoks on erinevad lahendused – sõltuvalt organismist, raviviisist, nende kombineerimisest. Ma pole kunagi jätnud kasutamata ühtegi võimalust, mida meditsiin tänase päeva seisuga patsiendile pakub.
Kerge on öelda, et pole midagi teha! Kuidas nii saab? See on ainukene elu! See on minu patsiendi ainukene elu! Ja kui on veel mingigi võimalus, siis ma ei oska teisiti, kui seda võimalust tema jaoks kindlasti kasutada. Kõik algab ja lõpeb suhtumisega. See on igal alal nii. Inimesed võivad isegi väga hästi teada, mis on võimalik, aga kas nad oma teadmist kasutavad, on teine asi. Palju räägitakse aja- ja rahapuudusest. Mina ütlen, et kõik taandub suhtumisele.
Te rikute seega ise kõiki ravistandardeid, sest teete palju enam kui ette nähtud!
(Naerab.) Kindlasti ei tee ma rohkem. Ma teen seda, mida oskan ja mida on vaja teha. Inimelu on sedavõrd väärt, et siin ei saa kunagi teha kergeid otsuseid. Kõige hullem tunne meditsiinis on võimetustunne. Siis mõtled, et pane või amet maha. Aga ma tean, et enamasti ei oska siis ka teised midagi teha.
Mulle tundub, et te pole võimetusetunnet tihti tundnud?
Õnneks mitte. Aga kui ma oma tööd 1978. aastal alustasin, pidin tooma osakonda Tamme apteegist kilekotiga ravimeid, sest haiglatele neid ei eraldatud. Ja kui iseseisev Eesti riik tuli, siis peeti vähihaigeid sellisteks, kellele tuleb valge lina ümber panna ja surema saata. Kujutage siis ette, kui ma tahtsin neid ravida! Kompleksravi jaoks tegin ise arvutused ja terve aasta käisin igal nädalal haigekassas ja ministeeriumis raha küsimas. Öeldi, et pole! Mul oli päevas osakonnas haige peale vaid kuni 200 krooni raha! Aga üks süst maksis näiteks 6000 krooni. Kui lõpuks ütlesin: olgu – homme panete ise kõikidesse ajalehtedesse kuulutuse “kallid leukeemiahaiged, Eesti riigil pole teie ravimiseks raha”, siis lõpuks sain selle raha. Kuid see tekitas muidugi jõuetusetunde küll.
Teie patsiendid kaotaksid kahtlemata tohutult, kui te enam arst ei oleks. Samas võidaks kogu Eesti meditsiin, kui teist saaks näiteks sotsiaalminister või haigekassa juht, sest te mõtlete patsiendile.
Olen oma kolleegidele kunagi, kui asi oli ikka väga hull, öelnud: pagan, peab vist ikka ministriks minema. Olen täiesti valmis end ohverdama ja tegema mõned asjad ära. Ega mind sinna poliitikasse vaja pole – kui asjad ära teen, siis võin pagendusse minna! Keegi peab aga vastutuse võtma ja ma ei välista elus midagi.
Te olete nagu komeet – käite väga palju välismaal seminaridel ja konverentsidel, ikka veel iseennast koolitamas...
…jah, kindlasti, nii palju on huvitavat õppida.
…ja teisi koolitamas.
…ja Eestit näitamas! Tegelikult on see ikka väga oluline. Kui tegime vereteenistuse reformi ära, siis tõsteti meid kõikjal eeskujuks. Vaatamata sellele, et siin olin rahvavaenlane. See oli hea näide, et väike Eesti, aga vaadake, mis ta on ära teinud! Kui 1993. aastal tegin esimese siirdamise, astusime Euroopa luuüdi transplantatsiooni assotsiatsiooni liikmeks. Nad olid hämmingus! Esimene Ida-Euroopa riik! Mulle öeldi: see, et olete ära teinud luuüdi siirdamise, näitab kogu teie meditsiini taset! See näitab, et te olete võimelised!
Kui palju luuüdi siirdamisi olete Tartu kliinikus teinud?
Tänaseks 228. Alguses tegime aastas kolm–viis. Kõik sõltus sellest, kui palju haigekassalepinguid saime. See maht oli kaua aega nii väike. Aga nüüd tuleb 25–30 siirdamist aastas ja saame doonoreid ka mujalt maailmast.
Tartu ülikooli hematoloogia-onkoloogia kliinik, mille juht te olete, teeb koostööd ka Nebraska ülikooli meditsiinikeskusega.
Jah, see keskus kuulub USA viie parima vähi- ja transplantatsioonikeskuse hulka ja mul tekkis nendega ühel konverentsil hea kontakt. Saame Nebraska keskuses käia ja meil on ka ööpäevane konsultatsiooni saamise võimalus: vajadusel saadame sinna patsiendi andmed, haigusloo ja kulu – alati on võimalik küsida, kuidas nemad mõnes situatsioonis toimiksid.
Oleme sinna saatnud ka kudede preparaate, et saada Ameerika kolleegide arvamust. Sellestki sõltub iga konkreetse ravi taktika. Radioloogilisi andmeid saame online’is saata. Oleme saanud neilt väga palju abi. Teatud haigusi me ei saagi näha siin nii, nagu näeb üks Ameerika keskus – neil on ju patsiente üle maailma.
Kas vähk on ravitav?
Oleneb, mis selle ravitavuse all mõeldakse. See on samamoodi ravitav nagu teised haigused. Seletan. Kui palju on teisi haigusi – südame, kopsu, kilpnäärme, suhkurtõve osas – võimalik täiesti terveks ravida? Enamikku ju polegi! Millegipärast vähi puhul mõõdetakse üksnes seda, kui inimene saab terveks! Aga tegelikult saabki väga mitmete vähiliikide puhul terveks. Võtame lümfoomid – 70% saab täiesti terveks! Kui haigus pole viis aastat tagasi tulnud, on inimene terve! Leukeemiate puhul on see protsent väiksem kuid on ikkagi olemas!
Viimasel ajal on väga head tulemused ka rinnavähi ja seedetrakti vähi osas. Nii et selles mõttes on vähk oluliselt ravitav. Kuid nagu teistegi haiguste puhul, on ka siin oht, et haigus võtab võidu.
Kumb on teis suurem – tahe või empaatiatunne?
Mõlemad.
Surmaga olete leppinud?
Sellega tuleb leppida, kui see on sul silma ees. Aga kellegi surm võtab sinust alati midagi. Kuna sa oled nende inimestega, oma patsientidega nii pikalt koos, siis nad on justkui sinu oma perekonna liikmed ja see võtab tüki hingest ära. Aga selline on elu.
Öeldakse, et kõige hullem on see, kui vanemad peavad matma lapse. Kas arsti jaoks on vahet noore või vanema inimese surmas?
Ei ole. Surm on surm. Perekonnaski vaatad oma vanemaid vananemas ja ega sa ei suhtu neisse ju teistmoodi, kui nad olid nooremad. Suhe jääb samaks. Mure on ikka ühesugune. Elu on elu, aga kahtlemata ei saa olla raskemat olukorda sellest, kui ema matab lapse.
Kumb on kõvem – teie või vähk?
(Mõtleb pikalt.) Ma arvan, et ma ei saa sellele küsimusele üheselt vastata, sest meie tugevus sõltub sellest, kuidas me oskame aru saada sellest suurest tundmatust, mida me ei oska veel dešifreerida. Me muutume seda tugevamaks, mida enam saame temast aru, aga väga paljut looduses me ju ikka veel ei mõista. Me ei mõista ka vähimehhanismides paljusid asju ja see on kindlasti meie nõrkus.
Tugev osa on see, kui sa püüad jagu saada asjadest, mis tegelikult võivad määrata väga paljude inimeste elu. Selles mõttes tahaksin tugevamaks saada ja selle poole olen terve elu püüelnud.
Teie töö ongi siis selle suure tundmatuga võitlemine?
Eks ta nii on, jah, nii see on.
Kui käite kõikjal maailmas esinemas, siis – kuidas te välismaal konverentsidel olles, teisi või iseennast koolitades vaatate Eestile? Ja oma kolleegidele? Kuhu Eesti arstid maailma süsteemis tervikuna asetuvad?
Nad on väga tublid. Praegu oma parimas tööeas olevad ja ka tööaja lõpu poole sammuvad arstid on kindlasti olnud väga keerulises situatsioonis, sest nad on saanud oma väljaõppe ning pidanud töötama tingimustes, milles paljud välismaa kolleegid pole kunagi töötanud. Nad on pidanud väga palju uuesti alustama ja arendama ning see on teinud neid tugevaks. Need Eesti arstid, kes ikka väga on tahtnud, on tugevamad kui ükskõik millise suure välismaa keskuse spetsialistid, kelle karjääris on kõik olnud lihtne: ta on õpetuse saanud, läheb ühte kollektiivi ja hakkab seal täitma ühe lüli osa. Mina olen täiesti veendunud, et keskmine Eesti arst on tublim kui mis tahes Euroopa riigi arst.
Mis oli esimene sõnum, mille te 3. septembril oma uutele tudengitele ütlesite?
Tutvustasin ennast ja ütlesin: neljas kursus on üks huvitavamaid kursusi – siis ei tunne end enam maailma kõige targemana. Kolmandal tunned veel, et oled juba arst – mida siin ikka enam õppida on?
Oluline, mida püüan neile edastada, on see, et kõiki faktilisi asju me elus nagunii ei tea. Oluline on see, kuidas te inimesse suhtute. Kõigepealt on inimene ja alles siis patsient. Ja veel olen püüdnud neile rääkida: uskuge inimesi, simulante on haigete hulgas väga vähe. Ja kui te ei saa aru, siis ärge mõelge, et inimene valetab teile. Siis peate leidma, mis viga on, sest väga sageli on selle taga peidus tõsine haigus.
Mulle tundub, et vahel ei taha arstid neid põhjusi leida. Et kõik arstid ei mõtle nii nagu teie.
Eks ta on nii, nagu kõigil erialadel. Meie erialal tuleb see lihtsalt väga drastiliselt välja. Seetõttu olen püüdnud oma tudengitele selgitada, et üks vale otsus võib tähendada tegelikult kõigi ülejäänud otsuste mittevajalikkust.
Nii ongi oluline nii suhtumine kui ka vastutus. Kuid see pole nõnda ainult meditsiinis, vaid riigis tervikuna, alates reainimesest ja lõpetades peaministriga. Kui vastutustunne on olemas, siis tuleb mitte kõige õigemaid otsuseid vähem.
Te viitate kodaniku vastutustundele?
Absoluutselt. Riigimehelik tunne ka riigi tasemel. See kõik on laiem. Väga raske on rääkida tudengile midagi, kui ta teises majas näeb hoopis teistsugust suhtumist.
Jälgides teie uskumatut teekonda Eestis alates luuüdi siirdamise alustamisest, teie järjepidevat tegutsemist rahvusvahelistes keskustes ja organisatsioonides ning võrreldes seda teie mitte kõige kergema Tallinna tulekuga jääb mulje: omadele võõras, võõrastele oma.
Olen veendunud, et patsientidele olen ma oma ja see on kõige olulisem.
Kuid kellelegi olete te ikka veel võõras?
Siin ei tahaks ma küll ennast süüdistada.
Professor Hele Everaus
* Tartu ülikooli ja Tartu ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliinik, juhataja
* 1998–2003 Tartu ülikool, arendusprorektor
* 1977 Tartu ülikool, ravi osakond (cum laude)
* meditsiinikandidaat – 1984
* meditsiinidoktor – 1993
* 1985–1986 Pariisi VII ülikooli hematoloogia instituut
* 1991 Hadassah’ ülikooli (Iisraelis) haigla luuüdi transplantatsiooni keskus
* 2004 Nebraska ülikooli meditsiinikeskus
Peamised uurimisvaldkonnad:
* lümfoomide patogeneetilised aspektid
* hematopoeetilised tüvirakud – uus võimalus rakuteraapias pahaloomuliste kasvajate korral
* immuunteraapia võimalused pahaloomuliste kasvajate ravis
Kuulumine organisatsioonidesse:
* American Association of Catastrophic Medicine, auliige
* Council of Europe Comite Directeur pour la Bioethique, liige
* American Society of Haematology, täisliige
* American Society for Blood and Marrow Transplantation, täisliige
* European Haematology Association, täisliige
* Multinational Association of Supportive Care in Cancer, täisliige
* Eesti bioeetika nõukogu, esimees
* Tartu ülikooli eetikakeskuse nõukogu, esimees
Autasud:
2003 Tartu ülikooli aumärk
2001 Punase Risti teenetemärgi kolmas järk
1998 Tartu ülikooli arstiteaduskonna medal
Olete kümnete maailma meditsiiniorganisatsioonide liige. Paar nädalat tagasi pidasite Eesti bioeetika nõukogu esimehena ettekande Pariisis rahvusvahelisel bioeetika konverentsil. Hiljem andsite pressikonverentsil sealsetele juhtivatele ajalehtedele prantsuse keeles intervjuusid. Kuid mis oli teie teema konverentsil?
Kõigis Euroopa riikides on bioeetika nõukogud, kes peaksid koos valitsustega kujundama riigi seisukohti bioeetika aspektide osas. On terve hulk direktiive ja deklaratsioone, mida meditsiinis tuleb järgida, ning kus need seisukohad ikka tekivad kui mitte bioeetika nõukogus. Mida keerulisemaks arstiteaduses asjad lähevad, seda enam neid otsustamisi tuleb.
Pariisis olidki koos 36 riigi bioeetika nõukogude esimehed ja mul oli ühena kaheksast teha ettekanne. Minu teema oli e-haiguslugu ja selle eestilised aspektid, Eesti on siin pioneeri staatuses. Inglismaal on seda kolmes linnas tehtud pilootprojektina. Tervishoius on see päris oluline: esiteks andmete kättesaadavus arstidele ja haigetele, teisalt on e-haiguslugu ka arsti ja tema oskuste kvaliteedi kontroll – tehtud uuringud ei kao enam kusagile arhiivi, vaid need on pidevalt jälgitavad. Patsiendile on see igal juhul hea!
Ettekandeid oli seal ka surrogaatemaduse kohta, mida Eestis praegu arutatakse, kuid mis pole vist kusagil lõpuni räägitud?
See teema ei saagi lõpuni räägitud. Eetika ja seadused on läbi põimunud ning seadusandlus peaks ju eetilistest printsiipidest lähtuma. Sageli on siin aga riukad sees ja kõik pole nii lihtne.
Konverentsil räägiti ka transplantatsiooni probleemidest, eelkõige organtransplantatsioonist, inimeste liikumisest eesmärgiga teises riigis oma organ maha müüa. Euroopa Nõukogus valmistatakse praegu ette vastavat soovitust, et kuna doonoreid ei jätku, siis kes võib kellele oma organi annetada.
Räägiti ka geneetilisest testimisest võimalikest andmete lekkimistest ja nendest võimalikust kahjust. Meil ei ole see eriti tõsine probleem.
Mis on teie arvates praegu Eesti arstiabisüsteemis kõige ebaeetilisem?
Arvan, et suurim oht on meditsiiniringkondade kapseldumine omamoodi klubilisse süsteemi, kus n-ö “ainult meie teame, mis on vaja teha, ja teil, kõrvalseisjatel, pole sellega asja”.
Mitmetes kohtades maailmas on asjad oma negatiivsed viljad saanud. Näiteks Bristolis, kus laste südamekliinikus ühel päeval selgus, et suremus oli mitu korda suurem kui teistes kliinikutes. Tuli välja, et sisuliselt ebakvaliteetne töö mätsiti kinni ja seda kollegiaalsuse sildi all. Aga see ei ole tegelikult kollegiaalsus ja varem või hiljem kukub niisugune kliinik kokku.
Loodan ja usun, et Eesti areneb siiski patsiendikesksuse suunas. Inimene on kõige tähtsam! Me tsiteerime kogu aeg Hippokratest, aga ka tema oli küllaltki arstikeskne – et just arst üksinda on otsustaja. Kuid maailm on vahepeal edasi arenenud. Me oleme jõudnud selleni, et kui arstina võingi olla spetsialist omal alal, siis mu patsient on teisel elualal veelgi suurem spetsialist. Peame lähtuma sellest, et arsti ja patsiendi vahel on partnerlussuhe, see on patsiendi tervise huvides ning kõike tehakse alati koos.
Nii et pole päris nii, nagu leiab doktor Andres Ellamaa – et joodikuid ja suitsetajaid pole vaja ravida?
Raskelt öeldud. Siis võiksime seda nimekirja ju palju laiendada ja võib-olla pole siis üldse meditsiini vaja? Et lähemegi loodusliku valiku teed, kuidas keegi vastu peab.
Teie asutatud Tallinna vähikliinik on tegutsenud pool aastat. Kui raske oli Tallinna tulla ja see avada?
Mõte sündis kaks aastat tagasi ja seda tõsisest vajadusest, nende patsientide nägemisest, kes tulid meie juurde Tartusse abi järele. Kui aga inimesed vajavad pikemat ravi ja peavad näiteks 12 korda järjest Tartus keemiaravikuuril käima – aga nii see enamasti on! –, siis see on iseenesest väga raske. Raske, kuna patsiendi enda sees toimub samal ajal tõsine lahing kasvajarakkude vastu. Sõita niisuguses kriitilises olukorras kogu aeg edasi-tagasi pole neil inimestel lihtsalt võimalik.
Ja, teiseks, Tartu ülikooli kliinikumi ülesanne ongi ju anda oma professionaalset kompetentsi edasi üle Eesti, laiemaltki maailmas.
Seega otsustasite arstina patsiendile lähemale minna?
Jah. Sest arvan, et see on meditsiinis esmatõde: arst peab tulema patsiendile lähemale. Kõikjal maailmas on see nii. Kuid mulle on siin mõnigi ametnik küllalt ülbelt öelnud: mis te siia Tallinna tulite, jääge Tartusse – las hoopis patsiendid sõidavad teie juurde. Aga inimlikust ja eetilisest seisukohast on nii, et hädas olijale minnakse ikkagi vastu, talle lähemale. Ma käin ju ka näiteks kord kuus Kohtla-Järvel patsiente vastu võtmas.
Mina ei arva, et meil on Tallinna, Tartu, Pärnu või Kohtla-Järve patsiendid, ega leia sedagi, et meil on vaid teatud piirkonda kinnistatud arstid. Oleme ju kõik ühtemoodi Eestimaa inimesed, ja selles ongi arstiabi andmise mõte ja sisu, et arst peab tegema seda, mida on inimesel kõige rohkem vaja. Arvan, et see on üks pool asjast.
Teine pool on aga tegelikkus?
Tegelikult olid ka inimesed, kes mujalt kui meditsiini poolelt nägid seda vajadust oma isikliku elu raskete situatsioonide kaudu ja kes olid valmis finantsilist tuge pakkuma, mis neile ka lihtne polnud, sest nad teadsid, et niisugune ettevõtmine ei hakka neile mitte kunagi tulu tooma. Eriala on niisugune. Aga nad leidsid, et lisavõimalusi on Eestisse vaja, ja sellest see sündis.
Olen väga palju mõelnud, miks Tallinna tulek ikkagi nii keeruliseks kujunes. Seda julgen küll öelda, et see ei ole läinud lihtsalt. Kui aus olla, siis osutus see tegelikkuses palju raskemaks, kui võisin iganes ette kujutada. Sotsiaalministeeriumi ja Eesti haigekassa vaatevinklist on minu ja mu kolleegide tulek Tallinna peaaegu vastuvõetamatu. Praeguses Eesti riigis puudub terviklik lähenemine tervishoiukorraldusele. Arstide tulek patsientidele lähemale – meie tervishoiuametnikud ei vaata sellele hea pilguga. USA-s mitmete haiglate nõukogudes olnud Regina Herzlinger on muuseas kirjutanud mõtlemapaneva raamatu “Who killed Health Care?” (“Kes tappis tervishoiu” – toim). Ta ei küsi seda asjata.
Kes või mis on siis meie tervishoiusüsteemi keskmes?
Siin on päris palju mõtlemisainet. On kaks võimalust: kas selleks on inimene, keda me tahame aidata, või on kogu Eesti meditsiinisüsteem organisatoorselt üles ehitatud teenuse pakkuja ehk meditsiiniasutuste aspektist?
Meie tervishoiusüsteem on üles ehitatud kümmekond aastat tagasi paberile pandud Eesti tervishoiuasutuste arengukava põhjal ja sellele kavale igasugustes olukordades alati ka viidatakse. See tähendab, et on olemas mõned põhiliselt kõiki raviviise ja diagnostikat pakkuvad suurhaiglad. Selle kõrval on aga väga vähe ruumi eriarstiabiteenusele, kus oma eriala tipud annaksid inimesele kiiret ja konkreetset abi. Nii, nagu näiteks meie pakume Tallinna vähikliinikus vähihaigele igakülgset abi.
Seega – meie süsteem ei ole patsiendikeskne?
Ei. See on suure haigla keskne. Kusagil ja kellelgi maailmas pole aga siiani õnnestunud tõestada, et suur on parim ja ilusam ka patsiendi poolt vaadatuna. Abi vajaval inimesel ei olegi praeguses Eesti tegelikult valikuid. Tervisekindlustuse süsteem on üks ja ainus, riigi poolt ette dikteeritud. Maksame küll kõik kinni oma tervisekindlustuse, aga tegelikult pole meil selle eest saadava kvaliteedi osas midagi valida. Eestis on haigekassa ja suurhaiglate vaheliste lepingutega juba kümme aastat tagasi määratud, kuidas asjad toimivad, ning kellelgi ei näi olevat soovi ega tahtmist midagi muuta.
Paraku on elu mujal maailmas näidanud, et valikuvabaduse puudumine ei toimi. Miks siis näiteks ei pane valitsus ette, et peate ostma ühte ja sama autot? Ja miks tööandja, kellelt te palka saate, ei dikteeri teile, mida te kaubanduskeskusest ostma peate? Kui te aga ühel hetkel vajate arstiabi, siis teil valikuid pole. Ometi tahaksite te ju patsiendina teada, kuidas ja millise efektiivsusega on seda haigust enne ravitud. Te tahaksite, et arstil oleks teie jaoks aega.
See eeldab tervishoiusüsteemi läbipaistvust, mida meil paraku vist pole.
Arvan, et siin on põhjust kontseptuaalselt päris tõsiselt järele mõelda. Eesti inimene on väärt samasugust lähenemist, nagu näiteks Šveitsi väikeriik on juba ammu teinud – andnud oma inimestele võimaluse valida ise oma tervishoiukindlustus. Teatud kriteeriumid on täidetud ka sellega, et neid, kelle rahalised võimalused pole kõige paremad, toetab riik. Šveitsi ainukesed suured haiglad on ülikoolihaiglad ehk õpetushaiglad. Ülejäänud on kõik keskendunud kindlale haigustegrupile, kus tähelepanu ja spetsialiteet on kindlasti suurem. Šveitsi organisatoorse süsteemi puhul on selgunud, et iseenesest on arstiabi läinud odavamaks. Eelnimetatud Regina Herzlinger küsib, et arvutitööstuses või mis iganes tegevuses läheb kvaliteet paremaks, kuid asjad kallimaks ei lähe. Miks meil Eestis aga on meditsiin tõstetud elust täiesti eraldi seisvaks valdkonnaks, ja lausa selliselt, et keegi ei tohi puutuda kümne aasta tagust “püha” arengukava ning nii see on ja jäägu igavesti? Praegu seisab Eesti tervishoiusüsteemi ametnikkond selle eest, et midagi jumalapärast ei muutuks. Ometi on elu toonud palju uusi ja paindlikke lahendusi ja võimalusi, mida ellu viia. Kindlasti pole see lahendus tulevikuks, sest suures organisatsioonis ei saa konkreetse väiksema eriala muutused nii kiiresti ellu minna, kui näiteks sellele fokuseeritud vähiravikliinikus.
Teine aspekt lähtub inimesest. Kes meist ei tahaks tunda end kõige olulisemana just selle kliiniku, just selle arsti jaoks – mina lähen ju neilt abi saama ja ma pean ju olema seal ka kõige olulisem. Need on aspektid, mis on mind järjest enam pannud tõsiselt mõtlema.
Näinud nüüd selle poole aastaga, mil olen Tallinnas vähikliinikus tegutsenud, millised probleemid on inimestel lahendamata – siis need lahendused peavad ka Eestis tulema.
Kui muudatustele on praegu Eestis tõsine vastuseis, siis see on tegelikult monopolistliku käsitluse vastuseis selle nimel, et midagi uut ei tuleks.
Kelle huvides see on?
Praeguse riikliku süsteemi huvides, kus on harjutud ühtemoodi tegema ja ühtemoodi valitsema. Olgem ausad: need, kelle käes on rahakott, need ka valitsevad. Ütlen selle otse välja. Ja nad tunnevad, et kohe kuidagi ei tohi lasta mingeid uusi võimalusi sinna kõrvale. Kindlasti pole see aga patsiendi huvides, on päris kindel. See teeb murelikuks, aga arvan, et inimesed peavad hakkama ise aru saama, mis õigused neil tegelikult on. Kui tal on õigus valida tavatriviaalsete asjade ostmiseks eri kaubanduskeskuste vahel, siis miks ta ei saa neid õigusi oma tervise kõige raskemate probleemide lahendamiseks?
Ometi on terve hulga erialade osas need võimalused ju tegelikult olemas. Alates hambaravist kuni plastilise kirurgiani, kus haigekassal on lepingupartnerid olemas.
Täpselt. Pluss terve hulk ortopeediakliinikuid, naistekliinikuid ja viljatusravi. Haigekassa on neis valdkondades teinud valikuid, kuid vähihaigustega tundub olevat nii, et neid võib ravida vaid kahes kohas Eestis. Mulle tundub, et arengu mõttes ei ole see juba ainuüksi sellepärast õige, et kümme aastat tagasi olid vähidiagnostika- ja -ravivõimalused hoopis midagi muud. Nüüd oskame ravida väga paljusid haigeid, keda enne ei osanud. Praegu on vähihaigused muutunud samamoodi kroonilisteks haigusteks nagu südamehaigused, kopsuhaigused, suhkurtõbi. Me ei ütle ju seda, et me ravime Eestis südamehaigusi ainult kahes kohas. Aga miks me ütleme seda kasvajahaiguste puhul, kus hulgal juhtudel on inimestel palju raskem liikuda eri linnade ja maakohtade vahet?! See on kontseptuaalselt vale lähenemine ja siin tuleb asju ümber mõelda ja selles suunas tegutseda.
Vähki võib seega nii-öelda ametlikult ravida vaid Tartu ülikooli kliinikumis ja Põhja-Eesti regionaalhaiglas, sest nendega on haigekassal leping, kuid jumala eest – mitte teie Tallinna vähikliinikus?
Võime ka siin ravida. Ja ravimegi. Ainult et haige peab oma ravi ise kinni maksma. Kuigi ta on kindlustatud, kuigi ta on terve elu oma tervisekindlustusse investeerinud ja tahaks meie kliinikus olla, sest tingimused on siin tõepoolest väga head. Haigekassa aga meie kliiniku ravi eest ei maksa.
Kuidas haigekassa on teile seda kommenteerinud?
Päris otse on öeldud: mida te siia Tallinna tulete, olge oma Tartus edasi! Mulle on see päris arusaamatu. Ütlen päris otse: tippjuht, kes mulle nii ütleb – tema kohta arvan, et Eestis ei saa niisugust organisatsiooni ja nii suuri summasid juhtida inimene, kes ütleb välja mitutpidi mõeldava mõtte. (Prof Everaus peab silmas haigekassa juhatuse esimeest Hannes Danilovit – toim.)
Lähtuvad siis meie meditsiini tippjuhid vaid endi huvidest?
See ei puuduta nüüd kõiki meditsiini tippjuhte. Seda on ju härra haigekassa juht ise öelnud, et just tema juhib Eesti meditsiini. Ministeeriumi hoovad on tükk maad väiksemad. Sisuliselt sünnivad need asjad nii, nagu haigekassas määratakse: kõigepealt lepingupartnerid, seejärel lepingumahud.
Kui on seisukoht, et kümme aastat tagasi tehti need otsused, et nii on ja nii jääb ning need otsused ei kuulu mingil juhul ümberhindamisele, siis mina ei näe haigekassal üldse vajadust eksisteerida. See on ju siis varjatud tsentraalne jaotamine, mille võiks sellisel juhul ära teha sotsiaalministeerium. Me võime ju nende arvetega mänge mängida, kuid sisuliselt ei muuda see patsiendi jaoks midagi. Tegelikult lähtub tervishoiuorganisatsioon kogu selles rahajaotuses iseenesest, et omavahel oleksid teenused ja mängumaa jagatud.
Lepingud ja mahud saavad need haiglad, kes saavad haigekassa juhiga hästi läbi?
Seda nimetatakse nii, et kümme aastat tagasi võeti vastu Eesti tervishoiu arengukava, milles ei ole sees Tallinna vähikliinikut. Kogu maailma meditsiini areng on kümne aastaga niivõrd muutunud, et seal ei saagi midagi niisugust olla.
Kas võis ka olla, et kümme aastat tagasi moodustatigi nn meditsiinilised vürstiriigid juba ette otsusega “uusi võimalikke tulijaid me sinna ligi ei lase”? Meditsiin on ju tulus äri.
Täiesti võimalik. Ja oleme ausad: eks ta ikka nii on ka. Siin pole midagi varjata. Nii-öelda vabast valikust ja konkurentsist on asi kaugel ja siis räägitakse, et mingit ärilist tegevust me küll siin sündida ei lase. See on ju tüüpiline monopolistlik käsitlus mis tahes majandusalal: ärme laseme siia kõrvale midagi tekkida, sest siis tekib võrdlus. Ja siis on võib-olla vaja teistmoodi tegutsemisviise.
Kuidas te tunnete: kas ka teised teie eriala arstid panevad teile jalga ette?
Seda ma ei usu. Aga tean, missugune “positiivne” kontseptsioon on haigekassas olnud – algusest peale ei tahetud mingil juhul lasta meie kliinikul sündida. Ega siis meil polevat ju patsiendile midagi pakkuda! Me tulevat siia raha korjama! Kohe palju raha korjama! Meie ei mõtlevat ju ammugi patsiendile – kui, siis ainult nemad! Eestis, nagu te kindlasti olete märganud, räägitakse ja mõeldakse rahast üldse kohutavalt palju.
Et teil justkui oleks tekkinud soov osta uus Mercedes?!
Ma ei oska isegi autot juhtida! Aga mind on “rahategemises” ennegi süüdistatud, 1990. aastate algul lausa kirjutati ajalehes, kuidas ma müüvat Eesti rahva plasma Soome maha! Selle plasma, mis oli inimestelt kogutud ja hulpis enne meie vereteenistuse reformi, mille läbiviimise juues ma olin, kümmekond aastat tagasi mitmekümneliitrises klaasanumas LAHTISELT! Siis öeldi, et ma olen suur kurjategija. Jah, tõepoolest, just minu ettepanekul soovitas Euroopa Nõukogu selle klaasanuma kinni panna ning uue tänapäevase süsteemi juurutada.
Sama oli siis, kui tahtsin hakata patsientidele luuüdi siirdamisi tegema ning otsisin ruume. Lõpuks sain need. Ka siis olin ma tohutu kurjategija. Nagu praegugi, kui tahan Tallinnas inimesi aidata.
Tegelikult ütleksin nii, et mul ei ole enda pärast valus. Mul on valus nende kolleegide pärast, kes niisuguse malli järgi mõtlevad. Kui nad mõtlevad selles situatsioonis nii, siis ilmselt mõtlevad nad ka igapäevases elus nii.
Miks siis poleks tohtinud Eestis siirdamist teha?
Sellepärast, nagu mulle öeldi, et see olevat luksusmeditsiin. Sõna otseses mõttes seda ütlesid mulle mõned Eesti kolleegid. Mida tagaselja räägiti, sellest ei tea ma midagi.
Aga selle luksusmeditsiiniga tõin ma 1994. aastal šokireaktsioonist välja pisikese Katja, kelle kohta alguses kartsin, et ta surebki. Nüüd saatis ta enne üht meie endiste haigete kokkusaamist nii ilusa eestikeelse kirja: mul on väga kahju, et ei saa kokkusaamisele tulla, aga lähen just puhkusereisile välismaale. Siis mõtlesingi, et suuremat kingitust ei saa arstile olla! See tüdruk poleks eales ühelegi puhkusereisile läinud, sest ta oli nii raskes seisus. Teda aitas ainult luuüdi siirdamine, nagu paljusid teisigi haigeid. Elu ise on pannud need asjad paika. Sa pead iga päev mõtlema ja meelde tuletama, mis on õige.
Usute siis, et väikesed keskused hakkavad lõpuks eksisteerima?
Miks mitte?! See on patsiendile palju sõbralikum! Ega väikesed keskused ei pea enda sisse tegema oma diagnostikakeskusi. See on juba korralduslik asi: vastavad lepingud saab ju teha diagnostikakeskuste või suurhaigla diagnostika osakonnaga. Inimesel peab olema üks koht, mille kohta ta teab, et sealt saab ta lahenduse ega kao suurtesse koridoride rägastikesse. Praegu ei tea patsient suurte konsiiliumide ees käies isegi seda, kes on tema raviarst.
Praegu seisab tervishoiu arengukava ümberhindamine tervishoiujuhtide tahtmatuse taga, kuigi aeg nõuab seda juba ammu?
Jah. Võib-olla tahtmist ka on, aga seda ei väljendata. Ma ei tahaks uskuda, et tahtmist pole. Aga seda tuleks siis näidata.
Miks te raiskate oma annet Eestis, kui näete, et asjad siinses tervishoiusüsteemis ei liigu? Te pole ju ainuüksi Eestis, vaid Euroopas ja maailmas tunnustatud arst.
Ma olen eestlane ja mind on siin kõige rohkem vaja. Keegi peab ju neid takistusi ületama, et ka meie inimesed saaksid kvaliteetset arstiabi, mis on neile tegelikult ette nähtud. Õnneks on Eesti meditsiinis niimoodi mõtlevaid inimesi lisaks minule päris palju.
Mul on kolleegide kaudu, kellega olen Prantsusmaal, Iisraelis, USA-s või Venemaal koos töötanud, tulnud tõesti päris palju tööpakkumisi. Seda mitmetest maailmas tunnustatud keskustest. On hea tunne, kui niisugused pakkumised tulevad – see on ju teatud mõttes minu kvaliteedi kontroll. Aga mul pole tõesti kunagi olnud mõtet, et tahaksin töötada kusagil välismaal. Ma lihtsalt kuulun siia, Eestisse. Kuigi mõnedel oleks mugavam, kui mind siin ei oleks.
Mulle tundub küll! Aga mida ise arvate väljendist, mida teie kohta kasutatakse – Eesti hematoloogia ema?
Ema?! Ma pole sellega päris nõus. Ükski asi ei teki tühjale kohale. Teatud arengud olen tõesti siia juurde toonud, aga ma ei saa märkimata jätta oma fantastilist õpetajat professor Valve Saarmat, kes mind enne lõpetamist sellele teele suunas.
Olen kindlasti saanud arstliku suhtumise kooli kolleegidelt, kes on enne mind olnud: professor Valve Saarmalt, aga ka doktor Valve Pillesaarelt ja Ene Jentsilt.
Valve Saarmal oli oma koolkond. Nüüd võib siis öelda, et teil on oma koolkond?
Arvan küll. Eks nad on kõik vähem või rohkem minu juures õppinud. Tartus on kõik minu lapsed, Tallinna tohtrid on ka end minu juures täiendanud.
Vererakkude ja luuüdirakkude maailmas on midagi müstilist.
On. Ja see pole lihtsalt nii, et nad on veres, sa pead nad ära tundma. Elvi Põldvere õpetas mulle, et rakud on põhilised, ilma nendeta diagnoosi ei saa. See oli müstiline, kui kogu rakkude maailm minu jaoks avanes.
Seletan ka tudengitele, et sa ei saa iialgi seda tunnetust kätte, kui sa ei vaata ise mikroskoobist patsiendi vere- ja luuüdianalüüse. Selle pildi pead ise kokku panema.
See ongi siis maailmakool?
Ongi. Ja see teebki arstitöö kõige huvitavamaks. Iga päev avastad, et iga inimene on täiesti erinev – kuidas tema lugu hakkab kulgema –, ja sa käid selle tee läbi alates diagnoosist. Mulle oleks alati meeldinud olla ainult hea arst, et ma ei peaks sadade muude asjadega tegelema.
