Prokurörid: kõik käis Kanguri näpunäidete järgi
Eile alanud maadevahetuse kohtuprotsessil esitasid riigiprokurörid Laura Feldmanis ja Inna Ombler kokkuvõtte süüdistustest, millest selgub, et 13 väidetavalt ebaseaduslikku maavahetustehingut käisid täielikult algse põhimõtte vastaselt. Ärimehed valisid prokuratuuri versiooni järgi kõigepealt välja soovitava asenduskinnistu ning seejärel hoolitsesid Kalev Kangur ja Villu Reiljan selle eest, et need kinnistud jõuaksid ärimeeste kätte just maadevahetuse kaudu. „Et maadevahetused saaksid toimuda takistusteta, andsid Kangur ja Reiljan soovitusi, milliseid looduskaitseliste piirangutega kinnisasju oleks kasulik vahetusmenetluse tarbeks soetada,” teatas Feldmanis kohtu ees.
„Reiljan ja Kangur ei rakendanud riigivaraseadusest tulenevaid võimalusi, mille kohaselt saavad isikud omandada riigile kuuluvaid kinnisasju ainult avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel,” jätkas Feldmanis. Ehkki riigil oli nende looduskaitseliste kinnistute puhul, mida eile kohtu ette astunud ärimehed vahetuskaubaks osta tahtsid, ostueesõigus, ei tõtanud Kangur ega Reiljan seda kasutama.
Just selle koha pealt tekibki tõenäoliselt põhiline vaidlusküsimus prokuröride ja kaitsjate vahel, sest esimesed käsitlevad selliseid maadevahetusi ebaseaduslikena, teised aga endiselt täiesti legaalse tegevusena. Kokkuvõttes said ärimehed arenduseks soovitud kinnistud prokuratuuri tõlgenduse järgi kätte võimalikult odavalt, sest ametlikul avalikul enampakkumisel oleks nende hind käitunud ettearvamatult.
Feldmanise avakõnest jäi kõlama, et kogu skeemi põhitegija oli maa-ameti eksjuht Kalev Kangur, kes osales ise varjatult suures osas maavahetustehingutes ja sai kokku umbkaudu 20 miljonit krooni kasu. Villu Reiljan võttis prokuratuuri versiooni järgi märksa vähem altkäemaksu.
Näiteks tõi prokurör esile, et Kangur investeeris Tarmo Pedjasaarele kuulunud firmadesse OÜ Ikaros Grupp ja OÜ Mell, tema raha eest osteti piirangutega maatükke, vahetati need riigiga ümber ja müüdi vaheltkasuga edasi. Kokku teeniti nii tulu enam kui neli miljonit krooni. Sama skeemi järgi investeeris Kangur ka 1,8 miljonit Tullio Liblikule kuuluvasse OÜ-sse Saarte Investeering, järgnenud maadevahetuste tulemusena teenis Kangur väidetavalt 7,8 miljonit krooni kasu.
Kaitse: süüdistus on segane
Einar Vettuselt altkäemaksu võtmisena tõlgendab prokuratuur aga Vettusele kuulunud Iru Jõekääru OÜ ostmist 10 miljonit krooni alla turuhinna. Kanguri osalus vormistati variisikuna tegutsenud vandeadvokaat Mart Missiku nimele.
Saarte Investeeringut ja Merko Ehituse tütarettevõtet OÜ Woody kasutas Kangur väidetavalt ka selleks, et suunata riigile kuulunud maatükke nende kaudu võimalikult soodsalt enda määratud isikutele. Toomas Annus olevat tasunud ka 280 000 krooni väärtuses Kanguri korteri sisustuse eest.
Kaitsjad ja süüdistatavad nimetasid üksteise järel süüdistust segaseks, arusaamatuks ja üldsõnaliseks.
Vettuse kaitsja: asi on aegunud
•• Einar Vettuse kaitsja Üllar Talviste soovis eilset istungit edasi lükata, sest riigikohus pole seni teinud otsust tema määruskaebuse kohta, mille järgi olevat Vettusele süüks pandav tegu aegunud.
•• Prokuratuuri süüdistuses on kirjas, et Vettus lubas altkäemaksu anda aastatel 2003– 2006. Kuna seda aga täpsemalt kirja pandud pole, tuleks Talviste sõnul tõlgendada seda süüdistatavale kõige leebemal kujul. „Järelikult pidi see tegu toimuma 1. jaanuaril 2003 ning kuna teise astme kuritegu aegub viie aastaga, siis tuleks menetlus minu kaitsealuse kohta lõpetada,” lausus Talviste. Kas riigikohus võtab Talviste kaebuse menetlusse, peab selguma lähema paari päeva jooksul.
•• Toomas Annuse kaitsja Leon Glikman esitas aga kohtule taotluse, milles nõuab, et 2005. aasta detsembrist kuni 2006. aasta augustini tehtud jälitustoimingud arvataks tõendite hulgast välja, sest väidetavalt ei olnud loa andnud kohtunikel selleks õigust. Eile kohus veel Glikmani taotluse kohta selget seisukohta ei võtnud. Istungi järel ei soovinud seda kommenteerida ka Feldmanis, kes polnud jõudnud taotlusega veel põhjalikult tutvuda.
