Propagandatalitus töötas ühiskonna tasalülitamiseks täistuuridel

1930. aastate vaikival ajastul täitis olulist rolli uudne riigiasutus – propagandatalitus.

Vaikiv olek ei tähendanud üksnes parlamendi ja erakondade kõrvaldamist riigi juhtimiselt, vaid ka ajakirjanduse suukorvistamist ja ühiskonna tasalülitamist. Selleks kasutati erinevaid meetmeid, kuid pea kõigi nende rakendamisel täitis olulist rolli uudne riigiasutus – propagandatalitus.

26. septembril 1934 asutati siseministeeriumi haldusalas riigivanema dekreediga valitsuse informatsiooni ja propaganda talitus. Selle ülesandeks sai „informatsiooni andmine valitsuse tegevuse kohta” ning „riikliku ja rahvusliku propagandatöö korraldamine”.

Pärast aastast tegevust kujundati talitus ümber ja nimetati riiklikuks propaganda talituseks (RPT). Reorganiseeritud asutuse tähtsus suurenes ja selle staatus oli lähedane ministeeriumi omale. RPT tegutses vabariigi valitsuse juures ja allus peaministrile. Talituse töö vahetu korraldaja oli propagandajuht, kelle määras ametisse riigivanem. Neid kohustusi täitsid vaheldumisi endine Postimehe ajakirjanik Hugo Kukke (1934–35 ja 1937), senine Kaja peatoimetaja Ants Oidermaa (1935–37) ja kunagine asunike koondise peasekretär Edgar Kigaste (1937–39). Jaanuaris 1939 sai ohjad taas enda kätte Ants Oidermaa, kes sedapuhku kandis juba propagandaministri ametinimetust. Propaganda- ministeerium jäi siiski asutamata.

Olulised kohustused olid valitsuse tegevuse populariseerimine ja võitlus „ebatervete meeleolude” levikuga.

RPT kohustuste hulka kuulus valitsuse tegevuse populariseerimine ja võitlus „ebatervete meeleolude” leviku vastu, üldrahvalike aktsioonide algatamine ja korraldamine, üldise kultuuripropaganda ja üksikute kultuurivaldkondade (kirjandus, kujutavad kunstid, teater, kino, sport) suunamine, Eesti tutvustamine välismaal, aga ka järelevalve ajakirjanduse ning ühiskondlike organisatsioonide, eriti noorsoo- ja ametiühinguliikumise üle.

Aastail 1935–1940 propagandatalituse eestvedamisel korraldatud suuraktsioonidest said tuntumaks nimede eestistamine, kodude kaunistamine, sinimustvalge lipu levitamine ja traditsioonilise rahvakultuuri elustamine. Selle kõrval koordineeris RPT raamatuaasta (1935–1936) korraldamist ning riiklike tähtpäevade (vabariigi aastapäeva, võidupüha ja emadepäeva) tähistamist, aitas kaasa kohalike lõikuspühade, noorte- ja rahvuspäevade korraldamisele, kutsus ellu loominguvõistlusi (näiteks „hümnitaoliste ühis- ja pidulaulude võistlus”) jne.

Opositsiooni kriitika

Iseenesest ei olnud neis ettevõtmistes midagi halba, kuid demokraatlik opositsioon seadis kahtluse alla RPT kasutatud vahendite sobivuse ning võrdles Eesti propagandatalitust natsliku Saksamaa propagandaministeeriumiga. Opositsioon pidas talitust autoritaarse režiimi pahede koondkujuks. Seda nimetati kunstliku kroonuideoloogia ning rahvale võõra võltspatriotismi ja -optimismi juurutajaks, ajakirjanduse tsenseerijaks ja sõnavabaduse ahistajaks.

Paljuski oli see põhjendatud. Propagandatalitusest sadas ajalehetoimetustesse tõepoolest nagu küllusesarvest kõikvõimalikke keelde ja käske – nii selle kohta, millest ei tohi mitte mingil juhul kirjutada, kui ka selle kohta, millest peab ilmtingimata kirjutama.

Ajakirjanikele öeldi ette sedagi, kui mitmendal leheküljel, millises šriftis ja kui detailselt millestki kirjutada. Loomulikult oli RPT-l õigus ka opositsioonilist meelsust väljendanud ajakirjandusväljaandeid tasalülitada. Juba 1935. aasta märtsis suleti asunike koondise häälekandja Maaleht, neli kuud hiljem võeti saneerimise ettekäändel üle Rahvusliku Keskerakonna Postimees, 1937. aastal jõudis sulgemise järjekord sotsialistide Rahva Sõna ja 1938. aastal kunagi Tööerakonnale kuulunud Vaba Maa kätte.

Korduvalt takerdusid tsensuuri kitsasse väravasse ajakirjad Tänapäev ja Akadeemia, kuid teisedki väljaanded pidid aeg-ajalt kuulama noomitusi ja tasuma trahve.

RPT tekitas sedavõrd ulatuslikku rahulolematust, et aprillis 1940 kujundati talitus ümber informatsiooni keskuseks. Tõsi, tegu oli kosmeetilise muudatusega ja sisuliselt käis uus asutus eelkäija jälgedes.