Psühhiaater katkistest noortest: seltskonnas on nad alati väga lõbusad, ilusad, tublid. Inimene tahab viimseni fassaadi hoida

 (57)
Laste Vaimse Tervise Keskus
Foto: Andres Putting

Tallinna lastehaigla vaimse tervise keskuse juhataja Anne Kleinberg tõdes, et kõik algab ikkagi kodust – lähiring on olulisim. „See, kui palju me oma laste jaoks aega leiame ja suudame end nende olukorda panna. Küsimus on, kuidas ma suudan teise inimese vajadusi tähele panna, eriti kui need vajadused ajas muutuvad,” märkis Kleinberg.

Ta nentis, et ülim nõudlikkus või välisele edule ja fassaadile rõhu panemine viib tihti nooruki psüühikahäireteni. Lapsed on õnnetud, sest vanemad ei usu neisse või on nad tipptublid, aga ikka oodatakse veel paremaid sooritusi, toetamise asemel esitatakse nõudmisi. Või siis justkui nagu toetatakse, ent ainult kindlatel tingimustel – kui täiuslikkusest on grammgi puudu, oled sa läbi kukkunud.

Kleinberg märkis ka, et ükskõik kui edukas inimene võib emotsionaalse läheduseta tunda end üksikuna. Depressiivne inimene arvab, et keegi ei mõista ega toeta teda.

Teismeline, eriti vanuses 12–14, on Kleinbergi sõnul väga ebakindel, ükskõik, mida ta ka välja näitab. Palju on lootusetuse tunnet. „Seltskonnas on nad alati väga lõbusad, ilusad, tublid. Väga harva on keegi silmatorkavalt lössis. Inimene tahab viimseni fassaadi hoida, mis on ühtpidi mõistetav, aga selle järgi ei saa reaalset olukorda mõõta. Siin on küsimus selles, kui siirad ja haavatavad me julgeme olla ja kuidas me tegelikult suudame abi küsida ja vastu võtta, ilma et sellega kaasneks mõte: ma olen nüüd läbi kukkunud või luuser,” kirjeldas Kleinberg.

Puberteedi-ealiste arengus on oluline psühholoogilise eraldumine vanematest, kes tavaliselt on empaatilised ja toredad inimesed. Ometi vajavad need lapsed emotsionaalset lähedust, mõnikord äärmiselt palju ning teistpidi see lähedus hirmutab ja tõukab neid vanematest eemale. „Ka kõige tasakaalukamad vanemad saavad mõnikord selle käigus palju haiget ega jõua sellele vastu panna – täna olen ma sulle vajalik, aga homme sa tühistad mind oma elus. Vanemale tundub, et trotslik laps kiusab teda, kuid tegelikult ei kiusa – ta on ebakindel ega tule lihtsalt omadega toime. Aga vahel ei tule omadega toime ka lapsevanem – inimesed ikka väsivad,” nentis Kleinberg. Ta lisas, et alati ei pea see nii olema, kuid depressiooni korral on suitsiidirisk alati suur.

Kleinbergi sõnul esineb paraku ka ehedat emotsionaalset hülgamist, mis ei küsi seda, kas inimene on puhas, rikas, edukas. „See põhineb meie enda kiindumissuhtumise mustril – nii, nagu meid on hoitud, hoiame me ka oma lapsi. Aga mitte kõik pole hästi hoitud ega suuda oma lapsele soojust ja lähedust pakkuda,” selgitas Kleinberg.

Loomulikult oleks ideaalne, kui igas koolis oleksid psühholoogid ja kõigis perearstikeskustes vaimse tervise eksperdid. Vaimse tervise õdedelt, võimaluse korral psühholoogidelt saaks kergesti minna küsima, kas lapse käitumine minuga on normaalne, kuidas ma peaksin suutma seda välja kannatada või kas laps ja vanem ise vajaksid abi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare