Puhas Läänemeri nõuab Eestilt miljardeid kroone
Eesti peab järgneval kümnendil maailma üheks saastatumaks veekoguks peetava Läänemere heaks oluliselt vähendama igal aastal merre paisatavat lämmastiku- ja fosforireostust. Just seda saastet peetakse aina tõsisemaks probleemiks muutuvate sinivetikate rohkete õitsengute peasüüdlaseks.
Nimelt on Läänemere kaitsele pühendunud Helsingi komisjon (HELCOM) seadnud eesmärgiks, et aastaks 2021 tuleb Läänemere-äärsetel riikidel merevee puhtamaks muutmise nimel vähendada vetikate vohamist põhjustavat fosforireostust pea poole ning lämmastikureostust viiendiku võrra. Eestile on selleks puhuks soovituslike arvudena ette antud, et igal aastal jõgede kaudu Läänemerre jõudvat fosforireostust tuleb kümnendiga vähendada 220 ning lämmastikusaastet 900 tonni võrra. Praegu „toidab” Eesti igal aastal jõgede ja heitveetorude kaudu Läänemerd hinnanguliselt ligi 900 tonni fosfori- ja 26 000 tonni lämmastikuühenditega. Kõige suurem osa sellest saastast on pärit eeskätt põllumajandusest ja linnade ning väikeasulate olmereoveest.
Fosfori- ja lämmastikureostuse vähendamise võimalusi puudutava uuringuga seotud
TTÜ keskkonnatehnoloogia instituudi professor Enn Loigu nentis, et HELCOM-i seatud eesmärke on Eestil kõige keerulisem täita fosfori puhul.
Farmid ei vasta nõuetele
Loigu viitas, et fosforikoormusi saab vähendada peamiselt olmereovett tõhusamalt puhastades, kuid näiteks suuremate rannikuäärsete linnade heitvetest oleks võimalik edaspidi fosforiühendite koguseid vähendada vaid ligikaudu 42 tonni jagu aastas. Kui korda teha kõikide väikeasulate heitvee puhastamissüsteemid, saaks tema kinnitusel ette sattuvat fosforikogust kokku kuivatada täiendavalt üksnes 26 tonni jagu. Mujalt fosforisaastet märkimisväärsetes kogustes enam kokku pigistada ei anna.
Kui palju veepuhastussüsteemide arendamine Eestile maksma võib minna, annab aimu Euroopa Liidu ühtekuuluvusfondilt selleks ette nähtud summa – 6,4 miljardit krooni, millele lisandub 25-protsendiline Eesti omafinantseeringu kohustus. Osa eurorahast on praeguseks juba kulutatud, osa miljardeid ootab veel kasutamist.
Peale veepuhastussüsteemide arendamise on Loigu sõnul puhtama Läänemere nimel võimalik veel palju ära teha ka põllumajanduses. „Selliseid suurfarme, kus sõnnikuhoidlad on nõuetekohaselt korrastamata, on meil veel küllaga,” nentis ta.
Nii näitavad viimased andmed, et ligi kümnendik enam kui 2000 siga, 300 piimalehma ja või 40 000 kana pidavate farmide sõnnikuhoidlatest lekib ega vasta kehtivatele keskkonnanõuetele.
Fosfaadid kaovad pesuvahenditest
•• Ühe meetmena, mis peaks Läänemerd lähitulevikus puhtamaks muuta, on päevakorras ka pesuvahendites kasutatavate fosfaatide keelustamine. Nimelt leppisid tänavu mais Moskvas toimunud HELCOM-i Läänemere riikide tippkohtumisel kõik riigid kokku, et polüfosfaadid kaovad pesuvahenditest hiljemalt 2015. aastal ja need asendatakse merekeskkonnale kõige vähem mõju avaldavate keemiliste ainetega.
•• Fosfaate kasutatakse pesuvahendites puhastusagentidena, mis tagavad näiteks pesupulbri tõhusa toimimise. Eesti pesuvahendites leidub üldjuhul suurtes kogustes fosfaate naatriumtripolüfosfaadi kujul, pesupulbrites vahemikus 15 kuni 35 protsenti. Samal ajal on Eesti poodidest saada ka selliseid pesuvahendeid, mis enam fosfaate ei sisalda.
•• Pärast kasutamist rändavad fosfaadid ühes pesuveega loodusse, kus nad koormavad jõgesid, järvi ja Läänemerd üleliigse fosforiga. See põhjustab eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi, mis omakorda tingib sinivetikate õitsengu.
Raske ülesanne
Väetiste mõju vähendada ei saa
•• Lekkivate sõnnikuhoidlate kõrval jõuab suur osa põllumajandusest pärit lämmastiku- ja fosforireostusest Läänemerre põldudel kasutatavatest väetistest. Professor Enn Loigu hinnangul on aga väetamise mõjusid praegu pea võimatu vähendada. Loigu märkis, et Eesti põldudel kasutatakse vaid veerand sellest lämmastik- ja fosforväetiste kogusest,
mis puistati põldudele kolhoosiajal.
Fosforit pannakese põllule rohkem
•• „Need lämmastiku- ja fosforikogused, mis praegu vesi põldudelt ära kannab, on võrreldes teiste riikidega kordades väiksemad. Ehk siis võimalus siin rihma pingutada on pea olematu,” märkis Loigu.
•• Samal ajal näitab statistika, et näiteks fosforväetiste kasutamine on viimastel aastatel Eestis kasvanud enam kui 2000 tonni võrra. Kui veel 2004. aastal puistasid meie põllumehed põldudele üle 7400 tonni fosforväetisi, siis üle-eelmisel aastal juba ligi 9600 tonni. Lämmastikväetiste kasutamine on järjest kahanenud ja nende kogus küündis 2008. aastal vaid veidi üle 450 tonni.
Saasta enam kui miljon tonni
•• HELCOM-i andmetel paiskavad Läänemere-äärsed riigid igal aastal merre miljoni tonni jagu lämmastikku ning ligi 35 000 tonni fosfaate.
