1. veebruaril 1944 tegi punaarmee Narvale esimese õhurünnaku, millele järgnesid teised ja veebruari jooksul lahkusid linnast peaaegu kõik elanikud. Samal päeval jõudsid punaarmee esimesed üksused Narva jõeni ning asusid seda käigult ületama, luues Narvast põhjas ja lõunas sillapead.

7. veebruaril vallutasid punaväelased nn Krivasoo sillapead laiendades Auvere jaama ja lõikasid järgmisel nädalal läbi Tallinna-Narva raudtee.

Käsk hävitada ka tsivilistid

14. veebruari varahommikul maabusid Mereküla juures sakslaste tagalas 260. üksiku mereväe laskurbrigaadi pataljoni 517 võitlejat, kes peaaegu täielikult hävitati. Vangi langenud poliitohvitseri major Sinkovi kirjaliku seletuse põhjal said komandörid enne dessanti käsu: “Pärast õnnestunud maabumist on meeskonna ülesandeks muu hulgas hävitada kõik, mis teel ees. Siia hulka kuulub ka tsiviilelanikkond. Ka naisi ja lapsi tuleb kohelda kui vaenlasi. Kedagi ei tule vangi võtta.”

14. veebruaril jõudis Saksa üksuste kõrval Narva rindele ka Eesti Diviis, millele tehti ülesandeks linnast põhjas asuvate sillapeade purustamine. Ägedad lahingud Narva all kestsid veebruari lõpuni, mil Punaarmee oli sunnitud pealetungi peatama.

Ööl vastu 7. märtsi algas Nõukogude lennuväe massiivne rün-nak Narvale, haarates enda alla territooriumi Narva keskusest Peeterristini. Hommikuks oli ajaloolisest Narvast järel rusuhunnik, vanalinnas peaaegu polnudki terveid hooneid. Järgmisel ööl pommitati taas.

25. juuli hommikul Narvast põhja pool alanud punaarmee rünnaku käigus murti läbi Eesti Diviisi 46. rügemendi kaitsepositsioonide ja tungiti üle jõe.

26. juulil tungis punaarmee sakslastest maha jäetud Narva linna, mis oli tühi ja purustatud. Vahetult enne Narva langemist lasi vene kahurvägi puruks Narva kindluse Hermanni torni, mida kohalike elanike meenutuste kohaselt tulistati suurtükiväelaste poolt sõlmitud kihlveo tulemusena. Saksa põhijõud olid selleks ajaks taandunud Sinimägedes asuvale Tannenbergi liinile.