Putin jättis Tallinnas käies eestlastele tuhmi mälestuse
Suurem osa neli aastat tagasi tollase Peterburi aselinnapea Vladimir Putiniga Tallinnas kohtunud ametnikest, ärimeestest ja poliitikutest ei suuda nüüdseks Venemaa riigipeaks tõusnud Putinit enam kuidagi meenutada.
1996. aasta märtsis Tallinna külastanud Putin (47) juhtis esinduslikku Peterburi ja Leningradi oblasti ühisdelegatsiooni. Praegune Venemaa presidendi kohusetäitja oli nelja aasta eest Peterburi linnapea asetäitja välissuhtluse alal.
Need vähesed, kes Putini Eestis-käiku mäletavad, toovad esile tema konkreetse ja lakoonilise stiili. Mees, kes naudib praegu venelaste seas ülisuurt populaarsust, ei meenu aga kellelegi ereda, karismaatilise isiksusena.
Eesti ametnikele ootamatu visiidi tõttu ei leidnud Putiniga kohtumiseks aega ükski tollase valitsuse liikmetest ega Eesti Panga president Vahur Kraft.
Tollase peaministri Tiit Vähi sõnul oli tema kokkusaamine Peterburi delegatsiooniga küll päevakorras, kuid jäi lõpuks ära.
"Valitsusjuhi kohtumisi planeeris ette välisministeerium koos riigikantseleiga, kes leidsid siis, et seda pole otstarbekas teha," märkis Vähi. "Olen Pühajärvel, suusatasin just 10 kilomeetrit, ja teate, kohtumise ärajäämisest kahju mul küll ei ole," lisas ekspeaminister. Vähi teab Putinit juba 1992. aastal toimunud külaskäigust Peterburi, kui Putin viibis tema ja tollase linnapea Anatoli Sobtshaki vestluse juures.
Peterburi delegatsiooni võõrustajaks oli 1996. aasta 15. ja 16. märtsil Tallinna linnavalitsus. "Linnavalitsus pidas läbirääkimisi välisministeeriumiga, kes palus meil olla vastuvõtja rollis, sest protokolli järgi oli tegu linna, mitte riigi tasandiga. Samas oli neil suur huvi just ministritega kohtumiseks ja linnavalitsuses toimunud vestlused jäid formaalseks," rääkis linnavalitsuse välissuhete osakonna peaspetsialist Heili Luik.
Luige sõnul leidis kindlasti aset kohtumine, kus ühel pool lauda istusid Peterburist tulnud delegatsioon eesotsas Putiniga ja teisel pool terve linnavalitsus eesotsas linnapea Jaak Tammega.
"Programmi kokkupanemine oli keerukas, kuna vaid kaks päeva varem selgus visiidi kindel toimumine," märkis Luik. "Delegatsioon oli suur. Nad muutsid oma plaane ja tormasid ühelt töökohtumiselt teisele. Mäletan, et neil oli suur huvi Muuga sadama ja Emexi vastu."
Putiniga ametliku programmi raames kohtunud teede-ja sideministeeriumi kantsler Ruth Martin, Tallinna linnasekretär Toomas Sepp, tollane Tallinna aselinnapea Jaak Saarniit ja tollane Eesti Panga infoosakonna juhataja Kaupo Pollisinski kinnitasid nagu ühest suust, et see, et neil kohtumistel viibis ka Putin, ei meenu neile ka hea tahtmise juures.
"Äärmiselt kena oleks saada sellest endale aupaistet, aga Putini nimi ja nägu ei tekita mulle sellist assotsiatsiooni, nagu oleksin teda isiklikult näinud. Kuidagi ei tule ette," ütles Pollisinski.
Putin on selgelt meeles ajalehe Estonija toimetajal Eteri Kekelidzel, kes korraldas Ajakirjandusmaja teise korruse saalis tema kohtumise Eesti ettevõtjatega. "Oli kuskil paarkümmend inimest. Putin pidas lühikese avakõne, kus ta peatus siis teravalt päevakorral olnud tollide küsimustel," meenutas Kekelidze. "Ta oskas oma mõtteid väga selgelt ja lühidalt välja öelda. Liigseid sõnu ta ei teinud. Kohtumine möödus demokraatlikus õhkkonnas."
Ühena vähestest mäletab Putinit hästi ka majandusministeeriumi väliskaubanduse osakonna juhataja Tiit Reiman, kes Peterburist saabunud külalise majandusministeeriumi esindajana vastu võttis. "Putin jättis asjaliku, konkreetse ja meeldiva mulje. Mul on tema visiitkaart siiani alles," märkis Reiman.
Reiman kohtus Putiniga ka vabamas õhkkonnas. "Sõime lõunat Glorias, kus Putin istus üle laua. Siis rääkisime juba ka isiklikel teemadel, küsisin näiteks, kuidas Peterburis elu on," meenutas Reiman.
Eesti Raudtee juhatuse esimees Parbo Juchnewitsch mäletab, et nelja aasta eest oli ka Putin kohal, kui toimus kokkusaamine Oktoobri raudtee juhtkonnaga. "Ma ei osanud asemeerist Putinile tähelepanu pöörata, mingit oreooli tema ümber küll ei olnud," tähendas ta.
Igor Gräzin helistas vahel president Jeltsinile
Igor Gräzin on tõenäoliselt üks neist väga vähestest eestlastest, kes võis Boriss Jeltsinile igal ajal helistada; ka siis, kui Jeltsin oli juba Venemaa president.
Rahandusminister Siim Kallas mäletab üht juhtu mõni aasta tagasi, kui Gräzin helistas president Jeltsinile Kremlisse Tallinnast Olümpia hotellist ja rääkis lihtsal teemal, et kuidas läheb.
"Kõik on õige: võisin helistada ja suhelda. Mäletan teda inimesena, kes oli oma minevikuga lõpparved teinud. Poliitilistele vangerdamistele vaatamata oli Jeltsinile selge: mis tahes kommunistlikus rezhiimis on tema koht paremal juhul trellide taga," meenutas Gräzin.
Tunnustatud politoloogina peab Gräzin Jeltsini plussiks tema sõnulseletamatut poliitilist vaistu. "See on kõrvalseisjaile tabamatu muusikaline kuulmine, mis tabas alati teiste eest tähelepanuta jäänud ebakõla poliitilises sümfoonias. Ning seda võimet oskas ta kasutada," iseloomustas Gräzin.
Jeltsiniga vabalt suhelnud Gräzin nentis, et ametist lahkunud Venemaa presidendi puhul kehtib tõdemus – aeg muudab inimesi.
"90-ndate Jeltsin muutus bojaariks, härrasmeheks, kaotas karisma, sõbrad... ühesõnaga – päike hakkas loojuma. Kuid ajalukku jääb ikkagi too endine, rahvast juhtiv ja tegelikult väga lihtne ja sümpaatne onu Borja," arutles ta.
Gräzini sõnu on Jeltsini joomisest küll palju räägitud, kuid "omal ajal Jeltsinil seda viga polnud". "Ta võis töö vahele klaasi ju võtta, teistelegi pakkuda, aga joomahooks ei läinud see kunagi. Hilisemast lihtsalt ei tea," rääkis Gräzin.
Kärt Karpa
