Puudega inimest aitab kõige paremini hea töö
Kas te selgitaksite lihtsas keeles, mis on õigupoolest rehabilitatsioon?
Olen nõus, et mõiste on keeruline ja spetsialistid tõlgendavad seda erinevalt.
Seaduses on mõiste kirjas nii: inimese toimetuleku ja sotsiaalse integratsiooni, töötamise või tööle asumise soodustamiseks osutatav teenus. Mõte on selles, et inimene tuleks paremini toime. Arutame praegu, kas saame anda sellele mõistele kitsama sisu.
Kui inimesega, kes elab 12. korrusel ja töötab bussijuhina, juhtub õnnetus, saab ta kõigepealt ravi, seejärel taastusravi. Meie jaoks on see kõik ühtne tervishoiuteenuste pakett, mida korraldab haigekassa. Inimene on aga abitus seisus – ta ei saa enam 12. korrusel elada ega samas kohas töötada, ei pääse poodigi. Hoolekanne reguleerib töö- ja kutsealast rehabilitatsiooni – seda pole inimesed seni osanud küsidagi ja meil puudub ka praktika. Sotsiaalne rehabilitatsioon vaatab, kuidas inimene edasise eluga toime tuleb: kuidas ta süüa teeb, riidesse paneb, kas ta saab veel midagi õppida. See on inimese enda ja tema keskkonna kohandamise töö. Ka sünnipärase probleemiga inimese jaoks saab seada uue eesmärgi, muuta tema elu.
Tartumaa puuetega inimeste ühendused on saatnud ministeeriumile kirja, milles kurdavad, et neil jääb puudu just füsioteraapiat ning sotsiaalset nõustamist nad ei vajagi. Miks te siis pakute neile seda head, mida nemad ei soovi?
Taastusravi ja füsioteraapiat on alati teatud mahus olnud, aga sotsiaalset ja tööalast rehabilitatsiooni mitte. Selles mõttes ei saa rääkida, et see on ülekaalus. Eelarves on selleks tegevuseks ette nähtud 21 miljonit krooni. Samas ma tean, et füsioteraapiaga on probleeme, me ei ütlegi, et seda pole vaja – füsioteraapia osa peaks kasvama. See aga sõltub haigekassast. Meie rahastatav psühhosotsiaalne rehabilitatsioon on mittemeditsiiniline – tegevusterapeudid, sotsiaaltöötajad, kutsenõustajad, psühholoogid. Laste puhul toetab rehabilitatsioon koolis käimist.
Puuetega inimeste katusorganisatsioon on pidanud psühhosotsiaalset rehabilitatsiooni väga oluliseks. Tallinna Puuetega Inimeste Koda pole näiteks kunagi öelnud, et see tuleks seadusest välja jätta – organisatsioonide seisukohad on erinevad.
Meie selge eesmärk on, et puuetega inimesed läheksid tööle. Iseasi, kas kõik puuetega inimesed seda soovivad. Võime leida selliseidki, kes arvavad, et puue on privileeg, mille eest talle tuleb maksta. Seadust tuleks muuta ja arvestada, et ka aktiivsel puudega inimesel võib olla suuri kulusid, näiteks transpordile ja töökoha kohandamisele. Nii riigile kui ka inimesele on kasulik, et tööealine elanikkond käiks tööl ja maksaks makse. Me ei saa lubada endale luksust, et meil on 100 000 puudega inimest, kellest vaid väike protsent käib tööl.
Kas elukoht võib saada inimesele sotsiaalteenuse taotlemisel takistuseks?
Meil on 56 rehabilitatsiooniasutust – samal ajal on nendega muidugi probleeme ja on käivitatud tegevus nende asutuste töö ühtlustamiseks. On kindlasti vahe, kas inimene läheb rehabilitatsiooniasutusse Tallinnas või Võrus. Need asutused teevad erinevat tööd.
Puuetega inimesed on kurtnud puude raskusastme määramisega seotud ebamugavust – iga paari aasta tagant tuleb käia end arstidele näitamas ja aega kulutada, ehkki on teada, et puue on jääv. Miks?
Vanasti käis inimene perearsti juures, kes saatis selle VEK-i (vaegurluse ekspertiisi komisjon – toim) ja VEK tegi otsuse, mille saatis inimesele koju. Tänane süsteem võimaldab inimesel paberi kodus ära täita ja kirjutada, kuidas ta oma probleemi hindab, saata selle VEK-i ja VEK ise konsulteerib perearstiga ning kui vaja, kutsub inimese välja. Puude raskusastme taotlemiseks ei pea ise kodust välja minema.
Põhiargument on, et kui inimene on pime, siis midagi ei muutu. Pimedus on aga diagnoos, puude määramine arvestab ka sotsiaalset poolt – kui hästi inimene toime tuleb, milline on ta diagnoos. Pimedate toimetulek on väga erinev.
Meil ministeeriumis töötas naine, kellelt oli amputeeritud mõlemad jalad. Tal olid proteesid, aga mitte puuet – sest ta sai elus kõigi toimingutega hakkama. Puude raskusastme määramine sõltubki sellest, millised vajadused inimesel on, ja need vajadused pannakse kirja rehabilitatsiooniplaani. Eakatele inimestele lubab seadus anda tähtajata puudeastme.
Last ei tahaks me aga mitmeks aastaks üksi jätta, saadame ta alati rehabilitatsiooni ning soovime, et ta saaks teenuseid ja tema elus toimuks muutus.
Kas plaani koostajaid võib usaldada – et inimese rehabilitatsioonirahast ei küsita plaani koostamise eest suvalist summat?
Praegu on seisukoht, et plaani koostamine maksab 121 krooni tunnist. Aga kuidas seda hinnata?
Psüühikahäirega inimese puhul võtab juba kontakti saamine vahel paar nädalat. Seaduse järgi võib plaani koostamiseks kuluda maksimaalselt 15 tundi. Tegelikult kirjutab inimene arvele ise alla ja sealt on näha, mitu tundi plaani koostamiseks kulus. Kui inimesel on küsimusi, peab rehabilitatsioonimeeskond talle põhjendama, mida selle aja jooksul tehti ja millist kasu inimene sellest saab.
Samas tuleb arvestada, et tegemist pole ainult nende tundidega, mis inimene kabinetis istus. Need sisaldavad ka näiteks sotsiaaltöötajaga nõu pidamist, keskkonnatöö tegemist.
Paraku võib juhtuda, et ka kõige parem rehabilitatsiooniplaan ei realiseeru.
See tekitabki pahameelt. Teenused ei ole olnud kättesaadavad ja inimene on jäänud plaaniga üksi. Ideaalis peaks rehabilitatsiooniasutus täpselt välja selgitama, millisest omavalitsusest ja kellelt teenust saab. Uus seadus paneb rehabilitatsioonimeeskonna ühele liikmele kohustuse inimest plaani elluviimisel nõustada. Tihti öeldakse, et meil pole teenuseid – tegelikult pole meil infot. Ja muidugi on hoolekandeteenuste osakaal madal ja need on tõepoolest regiooniti erinevad. Töötame selle nimel, et neid tekiks juurde. Rehablitatsiooniplaan on natuke survemehhanism, et kohalik omavalitsus inimesele ikka teenust annaks. Rehabilitatsiooniks mõeldud raha kulutamine on praegu üsna täpselt piiritletud, aga puuetega inimesi on meil 100 000 ja eelarvest tuleb kinni pidada.
Kui palju puuetega inimeste elukorraldusega seotud kaebusi jõuab sotsiaalametnikuni? Kui palju on teie võimuses olukorda muuta?
Kui hakkame uut seadust tegema, käime inimestega rääkimas. Hoolekandekontseptsiooni tehes oli meil seitse seminari, käisime läbi terve Eesti. Seaduse koostamisel toimus veel seitse seminari, kust võtsid osa kõik inimesed, kes arvasid, et nad on selle teemaga seotud ja soovisid arvamust avaldada. Puuetega inimestega on meil päris hästi toimiv ja kord kvartalis koos käiv koostöökogu, kuhu kuuluvad kõigi nende suuremate organisatsioonide esindajad. Alati on soovid suuremad kui võimalused, aga me selgitame neile kõike. Muidugi ei jõua me päris iga inimeseni, aga katusorganisatsioon suhtleb oma liikmetega.
Ometi on erivajadustega inimesed kurtnud just infopuudust.
Olen täiesti nõus, et kuna toimub nii palju muutusi, siis kõik ei saa muutuste protsessist väga täpselt aru. See võtab aega. Oleme valmistanud voldikuid, uue seaduse ja määrusega seostuv on nüüd meie koduleheküljel väljas.
Puude määramise ja rehabilitatsiooniplaaniga seotud muresid
*Auväärt rehabilitatsioonikomisjoni liige avastas enne jõulu: “Ups! Kogu selle aasta raha kasutamata, saadame kõik kurdid selle eest sanatooriumi!”
Miks neid võimalusi ei tea oma arst ja miks neid ei kasutata tõesti selleks, mida on konkreetsel inimesel tema häda puhul vaja? Milleks siis see komisjon? Et öelda: nüüd on kõvasti raha üle, sest keegi ei teadnud asjast midagi. Et seda raha tuleval aastal ära ei võetaks, peame talle päkad silma ajama – saadame kõik sanatooriumi!
*Leukeemiahaige lapse esialgsed dokumendid vormistab haigla. Nende paberitega tuleb minna komisjoni. Olles kõik kohustuslikud paberid ära vormistanud, sain kuu aja pärast komisjonilt tähitud kirja. Kirjas oli leheke – võimalike rehabilitatsiooniasutuste nimekiri. Neid oli seal leheküljetäis ja ristike oli tõmmatud Tartu lastekliiniku ette. Ajada hulk pabereid, oodata, millal mängitakse komisjoni, ja saada kirjakesest teada, et kuigi te tulite siia lastehaiglast saadetuna, peaksite pöörduma tagasi lastehaiglasse!
*Panna arstiaeg kinni, tulla arstile, saada saatekirjad, saata komisjoni, võtta igasugu muid pabereid, saada vastus, panna aeg kinni, tulla arstile – ja saada teada, et eluaegne kurt ja pime? Kaheks aastaks? Miks ei või arst rehabilitatsiooni osas ise ettepanekuid teha? Mida tähendavad niisugused komisjonid, kes tegelevad ainult paberitega – nemad ju puudelist näha ei tahagi?
*Dokument puude kohta on nüüdsel ajal A4 formaadis paberileht, mida puudeline peaks igal pool kaasas kandma, et oma staatust tõendada. Mis jääb järele ühest A4 paberist, mida tuleb üks-kaks aastat iga päev igal pool kaasas kanda?
Väljavõtted kommentaaridest Päevalehes 3. märtsil ilmunud loole “Puudega inimene peab puuet pidevalt tõestama”.
