Puuetega inimesed kogunesid Toompeale end meelde tuletama


Puuetega inimesed kogunesid Toompeale end meelde tuletama
Marko Mumm

Kes nad on, kes tulid kolmapäeval detsembrikuises vihmasajus Toompeale end poliitikuile meelde tuletama ja puuetega inimeste olukorra parandamist nõudma? Siin on kolm lühikest lugu.

 Kurbade silmadega ema unistab delfiinidest

•• Marje Kasemets ütleb, et puuetega laste emade silmad on sageli kurvad ja pisarad tulevad kergesti. Samasugused on tema endagi silmad, isegi siis, kui ta räägib unistusest sõita oma Downi sündroomiga pojaga Krimmi delfiiniravile.

“See on ainuke asi, mis aitaks mu pojal kõnevõimet arendada, et ta saaks paremini hakkama, kui mind ükskord enam pole,” ütleb naine. Seda, millest Marje eile 11-aastaseks saanud poeg ise unistab, ema vaid aimab, sest muidu tubli poiss ei ole veel rääkima hakanud.

“Eks talle teeks rõõmu, kui meil oleks terve pere, kui ka isa oleks lastega koos, aga nagu sageli puuetega lastega peredes, ei pidanud ka meil isa niisugusele eluraskusele vastu,” räägib naine. Tal on lisaks puudega pojale kaks vanemat poega, kellest üks alles teismeline. Vendade hooliv suhtumine teeb väikevennale kindlasti heameelt. Ja kodused kassid ja koerad ja hipoteraapias hobused.

Kui Marje oleks enne viimase poja sündi saanud teada, et tulemas on haige laps, siis ta oleks raseduse katkestanud. Nüüd on tal hea meel, et geeniuuring jäi 39-aastaselt sünnitatud poja kandmise ajal tegemata, sest ta armastab viimast poega sama palju kui esimesi.

Samal teemal:

Marje-sugused emad ärkavad aga vahel öösel üles mõttega: “Mis saab lapsest siis, kui mind enam pole?” “Õnneks on tehtud sellised külad nagu Pahkla ja Maarja, kuhu ta saaks minna, sest vanemaid vendi ei saa kohustada teda enda juurde võtma – neil on ju oma elu,” arutleb Marje.

Suurt tuge annavad puuetega laste vanemad üksteisele. “Sugulasedki ei saa sageli aru, vaid pigistavad silmad kinni ning ei märkagi,” lausus Marje kerge kibedusega hääles. Ka oma lapse puudega leppimine ning kodunt välja teiste samas olukorras inimeste juurde minemine nõuab lisajõudu. “Minul võttis see väga kaua aega,” tõdes Marje.

Eile oli Marje Kasemets Toompeal koos ühe teise ema ratastoolis liitpuudega pojaga. 18-aastase Veli Juhan Silla ema, kes iga päev poega teiselt korruselt alla tassib, oli eile samal ajal tööl. Ta helistas ja küsis, ega Veli Juhanil külm ei ole. Ei olnud, sest noormees, kellel soovitatakse ka gümnaasiumi minna, tahtis koos teiste puuetega inimestega end meelde tuletada.

Mees, kes on jalgadeta olnud kauem kui jalgadel

•• 30 aastat tagasi jäi nüüd 61-aastane Heiki Lumilaid rongi alla ja kaotas jalad. “Nüüdseks olen ilma jalgadeta elanud kauem kui jalgadega,” lausub oma east noorem välja nägev Heiki ja selles lauses ei kõla elukibedust. Kui ei oleks ratastooli, jätaks ta mulje hea vaimse ja füüsilise tervisega keskeas mehest.

Kodus on Heikil abikaasa Liia, kes on samuti liikumispuudega ning kasutab toeks keppi. Lisaks on selles peres hooldada dementne ämm. Enne ämma elas nende juures Heiki samuti dementne ema.

Aga Heiki ja Liia Saue kodus kasvavad ka 15-aastased kaksikud – poiss ja tüdruk – ning kaheksa-aastane tütar. Heikil oli pere ka enne õnnetust, kuid see lagunes.

Sauel kortermajas elav Heiki unistab juba aastaid trepitõstukist, et saaks ise õue ja autosse. “Käte jõul,” täpsustab ta seda, kuidas praegu peab hakkama saama. Õnneks elavad Lumilaiud esimesel korrusel.

Heiki juhib ise autot ja töötas Harjumaa puuetega inimeste koja juhina, kuid pidi sellest loobuma, sest tundis, et ei jaksa täiskoormusega tööl käia. “Väsin päeva jooksul istumisest ära ja pean rohkem puhkama,” lisab ta.

Lapsed hakkavad juba nii suureks saama, et vanematel on neist üha enam abi. “Püüame elada normaalse pere elu,” ütleb Heiki, tõdedes, et lastel on kindlasti raskem, kui oleks tervete vanematega. “Aga nad on tublid ega kurda,” lisab isa.

Kuueliikmeline pere saab hakkama kolme pensioni ja kolme lapsetoetusega ehk umbes 10 000 krooniga kuus. “600–700 krooniga, mis puuetega inimeste toetuse kasvust meile oleks lisandunud, saaks mitu päeva läbi,” ütleb Heiki Lumilaid.

Leena, Kristiina ja Triinu: inimesed on meie vastu head!

Loe veel

•• “Olime väiksena lastekodus, ema jättis meid maha. Sellest ajast oleme koos olnud. Nüüd elame sotsiaalmajas ja hoiame üksteist,” võtab oma elu kokku 27-aastane Kristiina Jakobson. Tema ja ta kahe sõbratari, 28-aastase Leena Sahharkina ja 25-aastase Triinu Kliimanni kohta öeldakse dokumentides, et nad on vaimupuudega.

“Mul on oma tuba ja käin töökeskuses tööl. Teen saviloomasid. Neid ostetakse poodides ning ma saan palka. Teen kassi ja lestakala. Need on väga ilusad asjad,” räägib oma elust Leena. Ta ei tea, kui palju selle tööga teenib, aga Sakala tänaval tegutseva Tugiliisu keskuse tegevusjuht Ingrit Leppik, kes on saatjana Toompeal kaasas, teab: 50–100 krooni kuus.

Leena lausa särab, kui räägib, et ta on oma kogutud raha eest televiisori ostnud. “Fotoaparaat on ka uus – ise kogusin raha ja ostsin, jah!” kinnitab noor naine särasilmi. Ja hiljaaegu sai ta oma tuppa uued kapid. “Kapid on väga vajalikud,” kiidab ta.

“Ma teen ise süüa, pesen pesu, koristan,” loetleb Leena kõike seda, mida ta neli aastat sotsiaalmajas elades on tegema õppinud. Leena käib ka ise poes. “Ainult raha ei oska ise võtta. See on väga raske,” tõmbab ta kulmud veidi kipra. Aga selleks ongi tegevusjuhid ja tugiisikud nagu Ingrit.

“Mul on palju sõpru,” on Leena õnnelik ja nimetab Kristelit, oma tegevusjuhendajat. “Inimesed on minu vastu head. Mulle meeldib väga töökeskuses käia,” lisab Leena. End Ingriti varju peitev Triinu oskab valmistada ilusaid siidrätikuid. Kristiina aga jääb oma töö selgitamisega veidi hätta. “Mina teen kaarte. Välismaalased ostavad neid kaarte, kust nad saavad lugeda, kus saab käia,” selgitab Kristiina. See on täpsust nõudev trükitud turismikaartide voltimise töö. “Need asjad on väga toredad, mis me teeme,” reklaamib Kristiina ja Ingrit kinnitab tema sõnu. Neid toredaid suure hoolega tehtud asju võib igaüks osta töökeskusest Juks, mis asub Mustamäel Ehitajate tee 82.

“Palun!” pistab Leena ajakirjanikule pihku kokkumurtud lehe. Seal on kirjas, miks kolm sõbrannat eile Toompeale tulid. See on Eesti puuetega inimeste pöördumine riigikogu ja kõigi poliitiliste jõudude poole.

Tõrvatilk meepotis

•• Üle viie minuti riigikogu kõnetoolist valimisaasta riigieelarvet ülistanud Rahvaliidu poliitik Jaanus Männik nimetas ainsaks tõrvatilgaks seda, et eelarvesse ei jõudnud puudetoetuste  tõstmine.

•• “Sotsiaalministeerium ei ole suutnud kajastada puuetega inimeste valusat probleemi ja protsess on nagu pooleli,” kurtis Männik. Hea tahtmise korral saanuks rahvaliitlased 40 000 inimesele olulise mure lahendada. Selleks oleks nad pidanud novembris toetama sotside parandusettepanekut  ja hääletama koos opositsiooniga eelarvesse sisse vajalikud 61 miljonit krooni. SDE aseesimehe Eiki Nestori kinnitusel on võimuliit puuetega inimestele võlgu ühe seletuse. “Kui me ühe poliitilise eesmärgi saavutamiseks leidsime 2,35 miljardit, siis kuidas on võimalik, et riigikogus ei suudetud leida 61 miljonit?” osutas ta Eesti Raudtee tagasiostule.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare