Puust ja punaseks: mida ütleb meile maadevahetuse otsus?

Eesti Päevaleht toob esile tähtsamad aspektid, mis 152 lehekülje pikkust maadevahetuse kohtuotsust lugedes silma jäid.

Maadevahetuse kohtuotsusest kirjutamine on keeruline – kuigi teksti on 152 lehekülje jagu, huvitavad meid enamasti need kaheksa rida, mis algavad viimasel leheküljel sõnadega „õigeks mõista”. Ei kommenteeri seda otsust ei kohtunik Valeri Lõõnik, sest kõik hinnangud on juba kirjas, ei peaminister, sest otsus pole veel jõustunud. Prokuratuuri ja kaitsjate hinnangud on nagunii kallutatud – nad tahavad ju esile tõsta endale olulisi punkte. Ja samamoodi ei kommenteeri otsust ka teised advokaadid, juristid ja kohtunikud, sest nii võiks nad põhimõtteliselt kaotada oma tõsiseltvõetavuse.

Mis siis ikkagi on kirjas selles (kuri?)kuulsas kohtuotsuses? 152 lehekülge kirjeldavad, miks ei suutnud prokuratuur kohtunikku veenda ning seda, kus nad läksid hoopis ise seadusega vastuollu. Püüame siis need puust ja punaseks selgeks teha.

Süüdistusest kokkuvõtteni

Kohtuotsus algab süüdistusest seitsmele inimesele ja kahele ettevõttele. Riigiprokuröride poolt koostatud süüdistus võtab otsusest poole. Seejärel öeldakse, et kohtualused end süüdi ei tunnistanud ja algab kirjeldus sellest, mis kogu protsessil tehti. Kohtueelne menetlus, kohtuprotsess, tunnistajad, kaitsjate ja prokuröride taotlused – kõik see koos kohtu hinnangutega moodustavad ülejäänud materjali, mis päädib siis ette loetud õigeksmõistva otsusega.

Kalev Kangurit ja Villu Reiljanit süüdistati selles, et nad maade vahetamisel ei teinud asju näiteks „eesmärgipäraselt ja efektiivselt”. Sellega olid tehingud ebaseaduslikud ja seega meestele antud „hüved”, nagu varjatud osalused ettevõttes, käsitletavad altkäemaksuga. Ülejäänuid siis süüdistati altkäemaksu andmises. Ester Tuiksoo on siin üks erand, aga temani veel jõuame.