Rääkusid on väga väheks jäänud


Rääkusid on väga väheks jäänud
Rukkirääkude räägutamist kuuleb looduses üha harvemini. ARNE ADER

Kohati on rukkirääku­de hulk varasemaga võrreldes vähenenud lausa kuus korda.

Kuna üheks heina- ja põllumaade sümbolliigiks olevaid rukkirääkusid on viimastel aastatel aina vähemaks jäänud, on looduskaitsjad asunud otsima võimalusi, kuidas liik meie mail allakäigust jälle üles aidata.

Viimaste andmete kohaselt on ornitoloogid hinnanud meil pesitsevate rukkirääkude hulka laias laastus 20 000 paari kanti. Seda arvu vaadates jääb küll mulje, et liigil pole häda midagi, kuid arvestada tuleb siiski tõsiasja, et see on varasemast mitu korda väiksem.

Seda, kuivõrd kiiresti on rääkude arvukus vähenenud, iseloomustavad ilmekalt spetsiaalsetel üle Eesti paiknevatel seirealadel korraldatavate iga-aastaste loenduste tulemused. Näiteks kui Pärnumaal 230-ruutkilomeetrisel Põhja-Liivi linnualal loendati 2004. aastal 184 rääku, siis vaid nelja aastaga vähenes nende arvukus selles piirkonnas lausa kolm korda ehk vaid 62 linnuni. Tänavuseks oli neid veelgi vähem: vaatlejad loendasid ainult 31 räägutajat.

Ornitoloog Jaanus Eltsi sõnul on rääkude kohati hirmuäratavalt kiire vähenemise taga eeskätt Euroopa Liidu toetuste najal aina intensiivsemaks muutuv põllumajandustegevus, eriti silo tegemine. „Silo tarbeks on hakatud rohtu niitma järjest varem – näiteks Lõuna-Eestis tehakse esimene niide juba pärast mai keskpaika,” rääkis Elts. „Kui rukkirääk saabub meile tavaliselt 21. või 22. mail, on intensiivsema majandamisega rohumaadel nende elupaik juba lagedaks niidetud.”

Et end pesitsema asudes ja toitu otsides vaenlaste pilkude eest varjata, vajavad räägud aga vähemalt paarikümne sentimeetri kõrgust rohtu.

Liiga kiire niitmine

Elts viitas ka tõsiasjale, et tehnika ja masinate arenedes on niitmine läinud kiiremaks.  Kiiremini ja seejuures ka väiksema müraga liikuvate niidumasinate eest on aga vanalindudel ühes võsudega järjest raskem põgeneda. Seejuures mängib võtmerolli üks rääkude omapära: kui pojad kooruvad, muutuvad vanalinnud sulgimise tõttu ajutiselt lennuvõimetuks.

Keskkonnaamet on aga võtnud sihiks rääkude arvukuse kahanemisele lõpuks pidurit tõmmata. Ameti looduskaitsebioloogi Ivar Ojaste sõnul peaks järgmise aasta lõpuks valmis saama spetsiaalne kava, milles oleksid täpselt paika pandud kõik hädavalikud tegevused, mis tuleb rääkude heaks teha. Rahastuse sujudes on tema hinnangul võimalik rääkude heaks esimesed sammud astuda 2012. aastal. „Arvestades seda, et rääkude käekäik on otseselt seotud põllumajandusega, peaks ka kava keskenduma just selles vallas tehtavatele muudatustele,” sõnas Ojaste.

Räägusõbralik toetus

•• Rääkides võimalikest sammudest, mis peaksid rääkude suremust oluliselt vähendama, tõstis Jaanus Elts esile Tšehhi kogemust. Seal hakati põllumeestele maksma nn rukkiräägusõbraliku tootmise toetust. Et räägud saaksid rahulikult pojad üles kasvatada, niidavad sealsed talunikud heina tavapärasest mõnevõrra hiljem. Hilisema niitmise tõttu saadud heina kehvem kvaliteet hüvitatakse toetusrahaga.

•• Kui praegu niidetakse heinamaid üldiselt servast sissepoole, siis selleks, et räägud saaksid niidukiterade eest rohu varjus põgeneda, tuleks niitmist alustada põllu keskosast. Ühe Inglismaal tehtud katse näitel soovitas Elts panna plekktopsikud niidukite külge kolisema.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare