Raamat pole mänguasi!
Mulle helistati ja paluti, et ma ütleksin ausalt ja otsekoheselt, mida ma arvan raamatukogude ühendamisest. Eks ma siis nüüd teengi seda.
Igal ajal ja igas riigis on see valitsus, kes püüab kolida raamatukogu, kandnud kohutavaid kahjusid, elanud üle revolutsioone ning mõrvakatseid. Sest raamatukogu pole võimalik kolida! Kes on iial proovinud oma kodust raamatuhunnikut teise kohta tirida, teab, millest ma räägin. Olen olnud kogu elu kõva töömees, kuid kui mul kästakse kolida raamatuid, tõstan minagi käed. See on elajalik katsumus, mille on ära teeninud vaid Juudas, Stalin, Hans Pöögelmann ja teised nendetaolised inimsoo suurimad kurjategijad.
Raamatud on ju nagu rotid. Nad imbuvad meie koju ükshaaval, sätivad end riiuli servale ja enne kui sa arugi saad, on neid kõik kohad täis ja sa pead oma kohviserviisid ja sooja aluspesu kohvritesse pakkima, et raamatute jaoks kappidesse ruumi teha. Ja peagi on neid juba nii palju, et sa ei suuda enam neid ülegi lugeda, läbi lugemisest rääkimata. Nad kattuvad tolmuga, kleepuvad teineteise külge nagu tellised ning ümbritsevad sind otsekui kirju müür, mida laiali lammutada pole enam võimalik. Vahel ei pääsegi inimene enam raamatute keskelt välja, nagu juhtus näiteks Tartus Uku Masinguga, kes sõna otseses mõttes litsuti raamatute vahel surnuks. Hando Runnel kaevab Masingut siiamaani raamatute alt välja, kuid on seni leidnud vaid üksikuid kehaosi ja veidi hakkliha-kastet meenutavat sülti.
Kuid praegu olen ma kõnelenud vaid kodustest raamatukogudest. Kujutame nüüd ette, millised raamatute massiivid peituvad avalikes raamatuhoidlates! Kes suudaks neid kolida! Viimase rahvaloenduse andmetel pole Eestis üldse nii palju inimesigi. Olen teinud ka arvutusi ja jõudnud järeldusele, et meie riigis pole ka piisavalt nööri, millega raamatupakke siduda. 1917. aastal hakati Peterburis kolima keiserlikku raamatukogu, kuid juba mõne kuu pärast oli tervel Venemaal nöör otsas, seda hakati juurde punuma, inimesed pidid töötama ööd ja päevad, tuhanded nööripunujad surid kurnatusest, kuid nööri oli ikka vähe ja lõpuks puhkes revolutsioon ning raamatukogu jäi ikkagi kolimata.
Samamoodi läks ka natsidel. Hitler otsustas ühendada linna- ja akadeemia raamatukogud. Alguses kulges operatsioon edukalt, raamatute riiulitest välja raiumiseks ning minema lohistamiseks läks vaja niipalju töökäsi, et Saksamaal likvideerus tööpuudus, kuid viimaks murdis ülesande raskus siiski riigil kaela - hoidlatest välja tiritud raamatud ummistasid kõik maanteed, tankid ei pääsenud õigel ajal Venemaa kallale ja Hitleril ei jäänud muud üle, kui raamatuvirnad põlema süüdata. Kuid oli juba hilja ning Hitleri armeed tabas vene talv. Just raamatukogude kolimine pani alguse kolmanda Reichi lõpule.
Tahan Eesti Vabariigi juhtidele tõesti südamele panna - ärge alustage avantüüri, mis ähvardab meie maad ilmse hukuga!
Ja kuna juba sai hakatud rääkima kultuurijuttu, siis veel ka paar sõna uuest kunstimuusemist. Minu krundil on suur tühi plats, kuhu ma omal ajal tahtsin ehitada garaazhi. Nüüd hakkasin ma sinna ehitama muuseumit. Sest Kadriorgu seda nagunii ehitada ei lubata, mujale ta ka hästi ei passi, aga üks kohake peab ju siin ilmas olema, kus eesti kunstnike pilte näha võiks. Kevadeks loodan tööga valmis saada.
