Rabad peidavad jõhvikaid

Koduvein muutub seistes paremaks – nagu naisedki, väidab Pärnumaa veinimeister

Marju on metsas küll ja inimesed korjavad neid usinalt, otsustan ühe naabritädi käes nähtud jõhvikakorvi põhjal. Aga võta näpust, tuleb välja, et kaunile suvele on järgnenud kasin marja-aasta, sest marjad oleksid kasvamiseks-küpsemiseks ihaldanud ka vihmaga kastmist.

Naabritädi on nähtavasti võlur, aga kust mina nüüd siis need marjad välja võlun. Suve viimasel ja ikka veel soojal päeval lähen siis neid otsima. Seitsmes meel ütleb, et suurt marjakorvi kaasa tarida oleks liialt optimistlik.

Pärnumaa tuntuimas rabas asuva Nigula looduskaitseala juhataja Enn Vilbaste kahandab lootuse mättalt jõhvikaid noppida hoopis. Kuumus on rabamarjale liiga teinud – jõhvikas jäi väikeseks ja on pooleldi mäda, selgitab ta.

Tammetõrud teevad paksuks

Nigulas passitatud, see tähendab aretatud ja autorikaitse õiguse kinnituseks passi saanud kuue jõhvikasordi saak jäi nii kesiseks nagu ei iial varem. Vähesed kasvada märganud marjad kadusid lindude kõhutäiteks.

Nurjunud katsed nurjunud katseteks, küll neid marja-aastaid veel küllaga tuleb, aga Nigula turvakodus imikust mürsikuks kasvanud karupojad ei saagi tänavu marjadega maiustada. Loodus ei õnnistanud tänavu metsaalust ka mustikate ja pohladega. Vaesed karud peavad talveuneks rasva koguma tammetõrusid pugides, mis ei maitse neile kindlasti nii hästi nagu marjad. Ahhaa, kuidas Nigula töötajad teavad, et karud vaid tammetõrusid söövad? Selle reedavad metsa alla maha jäetud sõnnikuhunnikud.

Karude kasuvanemad viivad jõmmidele metsa õunu lisaks – no katsu sa ainult tammetõrusid süüa ja sellest veel paksuks ka minna.

Huvitav, mis karud arvavad, kui nad järgmisel aastal mättalt õunu otsima lähevad, aga kümneid kordi väiksemaid pohli ja jõhvikaid leiavad? Võibolla seda, et kui nad veel noored olid, oli suvi soojem ja marjad suuremad.

Kogu selle jõhvikavaese Nigula raba kurva loo juures on üks hea asi see, et marjaaretajad looduskaitsealal ei pea salaja jõhvikaraksus käijatega kemplema. Varas ka ei võta sealt, kus pole.

Kehv müük

Niisiis: jõhvikametsa me ei lähe, vaid läheme Pärnu turule, et saaks vähemalt jõhvikapaastust lahti. Lettide järgi otsustades kuskil jõhvikaid siiski kasvab, ja inimeste usinusel pole piire.

"No mis tähendab vähe? Mõnele on seda vähe, teisele palju," filosofeerib kõige suuremate jõhvikakastidega turuline Ain. Ta lisab kohe, et tema jaoks on tänavune saak siiski kesine. "Eelmisel aastal tõin naisega välja 50-60 kilo päevas, kui nüüd 25 ära toon, kuidas ma teile ütlen, et palju," ei ole mees marja-aastaga sugugi rahul.

Ometi osteti Ainilt rikkalikul aastal marju tunduvalt rohkem, nüüd ei saa ta oma kesisestki saagist hõlpsalt lahti. Mees arvab, et süüdi on aina õhemaks jääv rahakott, mis osa inimesi ise marjule sunnib ja teist osa turule ostma ei lase. Mullu teenis enda sõnul "pooleldi töötu, on mõned otsad" Ain naisega kahasse kahe ja poole kuuga jõhvikakorjamisest 16 tuhat krooni. Ülemöödunud aastal mäletab ta teenistuse olevat 14 tuhande ligi, aga tänavu jääb see kesisemaks. "Ega ma iga päev marjul ei käi, üks päev metsas, teine turul, siin on lõbus ju," pajatab ta.

"Ega siis jõhvikas ainult, kevadel püüan tindikala, sügisel silmu, aga sel aastal ei saa neid püüda ka, pole vett." On vihmast siingi vajaka jäänud.

Jõhvikate puhastamisele Aini pere oma töövaeva suurt kulutama ei pea – see on ettevõtlikul mehel mehhaniseeritud. Tal olevat kodus selline oma kätega meisterdatud agregaat – torniga viiemeetrine kaldtee, mis puhastab pangetäie marju korraga.

Mees muheleb soovituse peale leiutis patenteerida ja lööme käed: õhtul kaeme tema peene riistapuu üle ja teeme pildi eeskujuks eesti rahvale, kui nutikaid mehi Pärnumaal leidub. Lepingu kinnituseks loovutan Ainile 13 krooni liitri jõhvikate eest, mis ostjale soodne kaup. Kaks vene mammit müüvad jõhvikaid 15 krooniga ja Aingi oli varasemal hommikutunnil 14 krooni küsinud.

Sahver moosi täis

Õnneks ei ole jõhvikad ainukesed marjad siin maamuna peal: Pärnumaa mereäärne rannik on paksult põldmarju täis ja kõik ei ole kaugeltki veel ära korjatud.

"Põldmarjad on praegu nii magusad ja neid on tänavu nii et mustab," kiidab Lao poolsaarel põldmarjapuhmaste vahel linde rõngastav Peeter Raja. Moosi ei pidavat ta suu sissegi panema, küll aga marju, nii nagu ta rõngastatud linnukesedki. Päikseline suvi on põldmarjad iga päevaga aina magusamaks muutnud ja neid võib noppida kuni külmadeni.

Mere ääres, Munalaiul sadama lähedal elaval Airi Oraval kasvavad põldmarjad otse koduukse ees ja nii ta muudkui vaaritab moosi oma neljale lapsele. "Mul on sahver moosi täis," näitab ta aukartustäratavat riiulit, kus purk on purgis kinni. Airi on tänavu kaane alla pannud umbes 150 purki mitmesuguseid moose-kompotte. "Ikka mitme suurusega purgid on – pooleliitrised, liitrised, kolmesed," tõrjub naine Peetri tögamise, et moos on topitud tillukestesse rohutopsidesse.

Pesamuna, viieaastane Teet võõrastega ei räägi, aga tema noogutamisest võib järeldada, et pannkoogid moosiga maitsevad head ja ta on ise ka aidanud emal marju korjata.

"Vaadake, kui suur kärnkonn – suuremad nad enam olla ei saakski," võib Peeter oma kullipilgule uhke olla, sest konnaks nimetatu näib eemalt kivina. Tõelise loodusinimesena peab ta kärnkonnade käekäigu kohta loodusteadusliku loengu, millest selgub, et põldmarjapuhmastest otsis konn putukaid ja satikaid ja et marjadele ta vilistab.

Kuidas teha veini

Ümbruskonnas nõiutud printside kohta Peetril andmed puuduvad, kuid hea võimalus oleks mõni praegu vangitsusest päästa. Võibolla on ilus, tark ja rikas? Tõsi küll, isegi väikese tirtsuna ei söandanud ma konna kättegi võtta, musitamisest rääkimata.

"Konn on puhas loom," julgustab fotograaf Marko Mumm ja naljana mõeldud ettevõtmine saab teoks. "Viletsasti suudlesid," naerab Peeter, kui konn printsiks moondumata kraavi hüppab. Ei ilu, tarkust ega rikkust, printsist ja tema valgest hobusest rääkimata.

Kui karud söövad tänavu tammetõrusid, Raja Peeter ja tema linnud põldmarju, Teet oma ema Airiga moosi, konnprints putukaid, siis alati leidub inimesi, kellele maitseb marjavein.

Kui on mekkijaid, on ka meistreid. Tõstamaa kandi inimesed teavad, kus ümbruskonna kuulsam veinivalmistaja elab.

Veinimeister Aksel ei ole sugugi kade mees ega hoia oma kuulsat hea veini saladust endale. Ju ta siis näeb linnasaksad läbi – ei need pane toanurka veininõud popsuma, praalivad niisama ja nuiavad moepärast veiniretsepti. Hea vein tuleb mahlastest, küpsetest marjadest ja veini peab kääritama panema parajalt jahedasse tuppa.

Veebruarikuus kurnab Aksel veini ümber, lisab talle ergutuseks veel suhkrut ja laseb suveni mulksuda. Pudelitesse villitud vein peab keldris aastakest viis oma järge ootama – siis on ta kõige maitsvam.

"Õige vein sillerdab, veiniga on nagu naisterahvaga – läheb seistes aina paremaks," lähevad mehel silmad särama. Veinist saan ma veel aru, aga kuidas küll naisterahvad seistes paremaks lähevad, ei taipa.

"Ma olen seda veini lapsest saadik teinud ja nüüd juba 72 aastat turjal," räägib vana mees. Kõige paremini kukkus välja ligi pool sajandit tagasi tütre pulmadeks villitud vaarikavein, millega kostitati sugulasi ja sõpru.

"Minule see asi ei meeldi, ega meie taat siin üksi veini tee, kõik ümbruskonnas teevad," ei meeldi kutsumata külalised meistri naisele mitte üks põrm. Memm pelgab, et tema kallis kaasa joodiku pähe ajalehte pannakse. Kus sa sellega, pikast, hea rühi ja uhke peahoiakuga taadist on kohe näha, et viinakuradiga ta sina peal ei ole.

"Viletsal aastal kasvabki kibuvits vastukaaluks muule väga priske ja teda on palju," teab Jõgevamaalt pärit Marju, kes tänavu on koos abilistega okkalisi marju noppinud peaaegu tonni. Tema marjareportaazhi hästi passiv nimi ei ole välja mõeldud. "Ma kasvatan maasikaid ka ja tuttavad hüüavad mind Maasika-Marjuks," naerab naine. Oma kibuvitsasaagi müüb ta ravimifirmadele tinktuurideks ja teedeks ning veidi ka veinitehastele. Ise on Marju teinud kibuvitsast koguni veini, aga ei oska selle maitseomadustest lugu pidada. "Kui ei teaks, et kibuvitsast, ei saaks arugi, aga ta on tervislik."

Hapud marjad

Korjatud ja apteegis müügile tuleva kuivatatud kibuvitsa hinna vahe on sajakordne, ütleb Marju. Kui korjaja saab kilost 10 krooni ligi, siis apteegist saab sama koguse osta 100 krooni eest. Kahe hinna vahele jääb kuivatamine, töötlemine ja hulk vahendajad.

Marju mäletab, kuidas abilised temaga kord nalja tegid ja orientiiriks jäetud kibuvitsapõõsa maha lõikasid ja minema tassisid. "Tulin tüdinult ja väsinult oma koha juurde ja jäin soolasambaks, kui seal enam põõsast ei olnud," meenutab ta juhtunut kui nalja.

Kokkulepitud ajal peatume Aini koduväravas tema jõhvikapuhastamise agregaati uudistama, aga võta näpust – mees on vahepeal meelt muutnud ega too loodetud riistapuud panipaigast väljagi.

"Me ikka mõtlesime naisega, et..." kohmab mees, haarab sõnnikuhargi järele ja kaob oma aia sügavikku.

Ja jälle nurjavad meie püha ürituse naised! On need naised alles ussisugu, ei ole ma suguõdedega solidaarne. Minu kurvastuseks arvab Mumm sama ja võtab lohutuseks puu alt õuna.

Aini koduaiast ärapeletatuna läheme tuju parandamiseks päevakohast marjakooki sööma, aga otsustame millegipärast kiluleiva kasuks. Jõhvikate ülejäägi saadan Enno Tammerile – tema meid ju marjule ajas.

"Olid kah. Hapud," kostab ta vaid. No kes siis magusaid jõhvikaid näinud on! Telefoni teel ei näe, kui hapu näoga ta neid sööb.

Talvine vitamiinipomm jõhvikas

Pärnumaal Nigula looduskaitsealal on aastakümnete jooksul parimate pärilike omadustega marjasordid välja selekteeritud ja niiviisi kuus jõhvikasorti autorikaitse õigusega kinnitatud. Passitatud sorti marjad erinevad üksteisest mahlasuse, värvuse, suuruse, säilivuse poolest ja on tavalisest jõhvikast tunduvalt suuremad.

Väga vitamiinirikas, tervislik ja rahustav on igasugune jõhvikas ning on gripi korral tõhus palavikualandaja. Jõhvikat sobib kasutada toitude garneeringuks, temast saab valmistada mahla või veini ja ta sobib pohlamoosi asemel moosiks jõululauale.

Asendamatu on jõhvikas säilitusmarjana ja teda võib korjata ka kevadel pärast lume sulamist. Kevadine mari ongi mahlamarjaks sobivam. Jõhvikat ei tohi korjata marjakombainiga – see kisub taime koos juurega pinnasest välja.

Kuulus koorilaulja kärnkonn

Harilikud kärnkonnad on levinuimad Eestimaal. Nad koevad ja laulavad oma kuulsat koorilaulu kevadel. Talvel lähevad nad maa sisse magama, mitte vette, nagu tavalised konnad.

Kuigi välimuselt inetud, on kärnkonnad kasulikud loomad. Perenaine võib oma maasikapeenra vahele eksinud kärnkonnast rõõmu tunda – maasikaid ta ei söö, vaid mugib limukaid, nälkjaid ja putukaid, mis ilma temata marjad nahka paneksid.

Ettevaatust: vihmastel öödel tulevad kärnkonnad asfaldile putukaid püüdma ja autojuhtide rataste alla hukkub neid massiliselt.

Kibuvitsad kriibivad käsi

Kibuvitsad on kõige suurema toiteväärtuse ja vitamiinisisaldusega marjad, metsikult kasvavates marjades võib C-vitamiini olla 9000 mg 100 grammi kohta (võrdlusena sidrunil on vitamiini 50 mg 100 grammi kohta).

Kinnasteta okkalist kibuvitsa korjama minna pole mõtet ja kindastki jäävad veidi aja pärast järele vaid räbalad. "Aga sõrm peab olema paljas, et rämpsu hulka ei tuleks ja näpuga marja kvaliteeti katsuda saaks, aga pärast oleme kriibitud ja kraabitud," räägivad kibuvitsakorjajad, kes suudavad päevas korjata 30 kilo kibuvitsamarju ehk kuus suurt ämbritäit.

Kuivatatud kibuvitsad sobivad tervislikuks teeks, hoidisteks, marmelaadiks, veiniks, ravimtinktuurideks. Erinevalt teistest ravimteedest peab kibuvitsamarju veidi keetma ja laskma marjal vees paisuda, muidu võib kasuliku tee asemel juua vaid veidi värvi muutnud vett.

Okkaliste vartega põldmarjad kasvavad massiliselt Lääne-Eestis ja saartel ja valmivad järk-järgult augustist septembrini. Marjad valmivad mitmes staadiumis – põldmarjapõõsast võib korraga leida nii õisi kui küpseid marju. Põldmarjast saab hoidistada kõike sedasama mis vaarikastki ja ta annab ka teistele marjadele- puuviljadele ilusa värvuse ja hapuka maitse.