Rabarock kannab ketse
Kuigi siseturismi seisukohalt on Rabarock Raplamaale ilmselgelt oluline, oskab maakond teele jääva Rapla linna täpselt Rabarocki ajaks lukku panna ja üles kaevata. Viidamajandus lahendatakse põhimõttel küll-kohalikud-teavad ning inimkond lepib, sest masina vastu ei saa.
Sellest hoolimata on Järvakandi reede õhtupoolikuks pargitud autosid sama tihedalt täis nagu Mustamäe hoov. Ja oot-oot – sinna koolistaadionile ei tohiks ju kolm lava mahtuda?
Mahub küll, kui platsi veidi laiendada ning tundmatuseni ümber tõsta. Nii ongi sissepääs mujal ja lavad ringi keeratud. Hea, sest häid lambaid mahub suuremasse lauta veelgi rohkem.
Programmi vaadates hakkab silma, et „rohkem esinejaid” tähendab ennekõike rohkem Eesti esinejaid. Märkame mustrit, et osa neist – Aides, Nevesis, Ewert & The Two Dragons, Def Räädu, Winny Puhh ja Goresoerd – on end väiksematel festivalidel ja rokiklubide ringil viimastel aastatel kontsertansamblitena sisse töötanud ning peamiselt Raadio 2 vahendusel ka nõudlikust keskmise maitse kadalipust läbi käinud. Rabarock kui suurem sündmus on neile järgmine loogiline redelipulk.
Need pealtpaarikümnesed bändimehed oskavad olla ja esineda. Sirgjoonelist hard rock’i viljelev Paide punt Nevesis teeb pealaval ära sama töö mis jaapanlaste Electric Eel Shock 2008-ndal. Jah, nende muusika tõmbab peo käima. Ning Nevesise solist Erki Reim on Psychoterrori-Freddy kõrval üldse teine mees, keda siin kandis Iggy Popiga võrrelda kannatab.
Winny Puhh, mis plaadilt kõlab kui Juku anekdoot, toimib audiovisuaalse tervikuna just kontserdilaval, kus kontseptsioon kõigi kiiksudega tõepoolest mõjule pääseb. Teinekord väidetakse, et läbimõeldud esinemine pole kunst, vaid klienditeenindus. On küll kunst, sest Winny Puhhi sarnastele väärtustele rõhuv Goresoerd nii naljakas pole.
Vastates Frank Zappa küsimusele huumori kuulumisest muusikasse jaatavalt, tuleb eraldi ära märkida laupäevahommikune programm. Kõigepealt heviaeroobika, seejärel soomlaste The Bad Ass Brass Band oma vanamoodsa, ent nihestatud puhkpillimuusikaga. Järgmiseks Orelipoisi minutilised absurdisketšid. Tõeline pohmellihuumor.
Rock Hoteli solist Ivo Linnagi viib publiku ajas tagasi huumori kaudu, paljastades Rock Hoteli „tõelise olemuse”. Laval on eesti roki esimene põlvkond, kõik pillimehed on tegevad kuuekümnendatest. Paraku on „lääne ees lömitava” Rock Hoteli muidu igati südamlik esinemine lootusetult tuim. Mängivad hästi, kuid ennekõike lihtsalt tantsuks. Veidi vanem Apelsin mõjus eelmisel ööl seevastu nagu vitamiinipomm.
Piirideülene muusika
Rabarocki välisesinejate põhimass pakub natuke igale maitsele. Või siis hästi palju mitmekülgsele maitsele. Nende seast tuleb eraldi esile tõsta Electric Wizardit Inglismaalt ning NoMeansNod Kanadast. Esimese venival stoner-rock’il ja teise nõudlikul trikitaval punkdžässil on siin kandis üllatavalt kindel kandepind. Täpselt nagu soomlaste eepiline raskerokiansambel Teräsbetoni või teatraalne Circle. Või siis laupäeva pärastlõunal esinenud Inglismaa elektronmuusikabänd IAMX ning reedeõhtune Rootsi raskerokk Mustachi moodi. Ja neile, kes midagi kellestki ei tea, pakub siirast rõõmu Sunrise Avenue.
Pungi poolelt paistavad silma kahekümnene J.M.K.E. ja viieteistkümnene Kurjam. Kuid noori ja ägedaid punkansambleid peab Rabarockile endiselt tooma Soomest. Anal Thunder osutub meeldivalt sundimatuks ning moodsalt eklektiliseks ansambliks.
Peaesinejad – nii Austraalia drum’n’bass/metal-bänd Pendulum kui ka John Lydoni postpunk- ansambel Public Image Limited – viljelesid tänavu pigem tantsumuusikat. Seejuures esindasid nad tantsumuusika kaht eri paradigmat. Pendulum panustas publikule peale lendamisele ning kelladele-viledele, mille keskpunktiks oli lavakõrgune LED-ekraan. Kohati tekkivaid paralleele teise samalaadse piirideülese tantsumuusikaansambliga The Prodigy võimendas viimaste sämplite kasutamine. Postmodernism või mis? Igatahes pandi paksult rahvastatud plats vihmas reivima.
PIL seevastu kehtestas end samm-sammult ning panustas kellade-vilede asemel John Lydoni karismale. Nende keskmiselt pooleteisele bassikäigule, veidi närvilistele kitarririffidele, ühe hooga tiksuvale tempole ning Lydoni kergelt kraaksuvas kõneviisis edastatud sõnumile üles ehitatud lood viisid kahetunnise esinemise käigus Pendulumi omast märksa väikesearvulisema publiku transsi.
Puhtsubjektiivselt – kuigi PIL-i puhul võis näha hämmeldust ja segadust, et kas see ongi see Johnny Rotten – oli PIL kahest peaesinejast tugevam. Sest nad ei vajanud mõjule pääsemiseks kelli ega vilesid.
Tervikuna võib Rabarocki kasvamist hea pilguga vaadata. Kui ainult mõni festivalitoitlustaja tuleks friikartulitest ja šašlõkist mitmekesisema menüü sisseseadmise peale…
Rabarock 2011
toimus 18.–19. juunil Järvakandis
Esines 29 bändi mujalt ja meilt
Kokku üle 10 000 külastaja
