Algus aga oli ilus ja päikeseline. Valisin maarahvaga suhtlemiseks spetsiaalselt Pajusti–Vinni piirkonna, sest minu arvamist mööda elavad just seal Virumaa ühed ärksamad ja vaimsemad maainimesed. Oli ju omaaegne Vilde kolhoos pikaaegne vaimsuse kasvataja Rägavere mõisa ja 1965. aastast alanud ning tänaseni jätkuva Vilde kirjanduspreemiate väljaandmisega, mille määramisel maarahval on senini sõna sekka öelda.

Pettumus oli totaalne. Ei, mitte maarahvas. Pigem kogu kokkukogujate kommunikatsioonis, selle keerukuses, tõden takkajärgi.

Paratamatu totrus

„Loomulikult kuulan ja vaatan Rahvakogu ülekandeid,” hüüab pensionär Mare Pajusti garaažide juures, labidas pihus. „Aga,” paneb Mare kohe südamele, „neil asjadel tuleb silm peal hoida, sest inimesed, nagu võimu juurde saavad, lähevad totraks kätte.” Mare teab, on elus paljugi näinud. „Kui nad seal suudaksid kasvõi veidikenegi takistada noorte Eestimaalt minemajooksmist, oleks asjal mõte sees.”