Endas eesti, vene ja juudi kultuuri kandev TV saatejuht ja shõumees Samul Golomb peab rumalaks 46 protsendi eestlaste arvamust, et mitte-eestlaste lahkumisest on Eestile kasu. See arv selgus kevadisest integratsioonimonitooringust, mida käesolev artiklisari käsitleb.

Peaminister Mart Laar toob samast uuringust välja, et integratsioon on tulemuslik. "86,3 protsenti eestlastest peavad tähtsaks, et mitte-eestlased tunneks ennast osana Eesti rahvast ja riigist. Samuti on aastatega muutunud eestlaste arvamus sellest, kes peaks olema Eesti kodanik," selgitab Laar.

Veel 1993. aastal arvas 45 protsenti eestlastest, et Eesti kodakondsuses võivad olla ainult need, kelle pereliikmed olid kodanikud enne 1940. aastat. Nüüd on see arv kahanenud 28,8 protsendile. "Arvestades meie ajaloolist tausta ja kogemusi muulastega, on tulemused üle ootuste head," leiab peaminister.

"Arv 46 protsenti ei näita muulasvaenulikkust, vaid vähest koostöötahet ja ükskõiksust," ütleb sotsioloog ja politoloog Raivo Vetik. Ta on veendunud, et aasta pärast toimuvas uuringus on see arv väiksem, sest eestlased ja mitte-eestlased suhtlevad üha enam. See vähendab eelarvamusi.

"Kui keegi käib Vene Draamateatris, siis kõneleb ta praegu sellest kui eksootilisest ekskursioonist vihmametsa," ütleb sotsioloog Andrus Saar.

Saar on nõus väitega, et soovunelm mitte-eestlaste lahkumisest on samalaadne kui seksuaalfantaasia. Inimene võib loota, et veedab öö Madonnaga, kuigi tegelikult teab -– seda ei juhtu kunagi.

Muulasteta riigi lootuse viimasele puhangule pandi alus kaheksakümnendate lõpul, mil tänasest märksa suurem osa eestlasi arvas, et kaks kolmandikku muulasi läheb ära. "Neid fantaasiaid toetati ka riiklikult," räägib Saar, rõhutades, et üldjuhul mõtleb eestlane mitte eestlasest rääkides venelast.

Eestlane unustab mitte-eestlasest venelasena rääkides, et Eestis on ligi 100 vähemusrahvust, kellest suurimad on venelased, ukrainlased, valgevenelased, soomlased, tatarlased, lätlased, poolakad, leedulased, juudid, sakslased jne.

Kas kõik rahvusvähemused peaksid poolte eestlaste arvates lahkuma? Mida hakata peale inimestega, kellel on oma rahvust raske määrata?

Ukrainlase ja soomlanna abielust sündinud Eduard Odinets räägib:" Mul on üks kodumaa – Eesti. Aga kuuluvust ühte või teisse kultuuri peab inimene ise tunnetama. Siit tekib rahvuse mõiste. Paraku on nõukogude aja tulemusena meist paljudest saanud venelased, kes ei mäleta juuri."

Odinets on kimbatuses: "Mul on raske vastata küsimusele rahvuse kohta. Isa nõukogude passis oli "ukrainlane", emal – "soomlanna". Mulle pandi passi "ukrainlane". Aga ma ei oska ukraina keelt, ei tunne kultuuri, nagu isagi. Ema ei saanud mulle soome kultuuri edasi anda. Ta ei tunne seda. Nii ei saa ma ka soomlane olla. Olen lihtsalt 24-aastane eestimaalane, Eesti kodanik, emakeeleks vene keel ja koduks – Eesti," räägib rahvastikuministri nõunikuna töötav Odinets.

Mullu sügisel saavutas Odinets riigikeele kõrgtaseme eksamil 97 punti sajast võimalikust. See on tulemus, millega ka paljud eestlased hakkama ei saa.

Sarja homses osas on juttu Eesti kultuuri ja riigi kaotustest muulaste lahkumise korral. Kommentaarid e-posti aadressil: sikk@estpak.ee.