Niisiis, Eesti põhiseadus on suunatud tuleviku kindlustamisele, mitte tänapäeva probleemide lahendamisele. Põhiseadusest tulenevalt tuleks iga uut seadust hinnata eelkõige meie laste ja lastelaste tuleviku, kindlustatuse, turvalisuse ja vabaduse, nii vaimsest, maisest kui ka iseotsustamise seisukohast. Laias laastus: mida vähem reegleid me neile ette kirjutame, seda vabamad nad on. Selle vastu eksime täna ja iga päev rängalt.

Kuid eesmärk – riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade – on just see põhiseaduslik alustala, mis võiks meie poliitikute tegemisi iseloomustada.  

Eesti elanike arv väheneb praeguselt 1,34 miljonilt inimeselt 2050. aastaks 1,23 miljonile. Tulevikus elab üle 130 000 eestlase (12%) väljaspool Eestit. Kui praegu moodustab Eesti rahvastik 0,27% Euroopa Liidu rahvastikust, siis 2061. aastal on see Eurostati andmeil 0,22%. Siis on vaid Luksemburg ja Malta meist väiksema rahvaarvuga liikmes­riigid. Selleks ajaks kasvab elanike arv 13-s ja kahaneb 14-s EL-i liikmesriigis. Kokku kasvab EL-i rahvaarv 1,9%. Kasv tekib kolmandatest riikidest tuleva sisse­rände arvel.

Elanike arv väheneb pidevalt kõigis kolmes Balti riigis. 2060. aastal on Lätis 25%, Leedus 24% ja Eestis 15% vähem inimesi kui praegu. Põhjamaade rahvaarv vastupidi kasvab: kõige vähem Soomes – 1% – ja kõige rohkem Norras – 20%.

Meeste keskmine eluiga on praegu 68,9 ja naistel 80,8 aastat. 2060. aastaks pikeneb meeste keskmine eluiga meil 79,3 ja naistel 87,5 eluaastani. Võrdluseks: kõige kauem elavad 2060. aastal Itaalia mehed – 85,5 aastat – ja Prantsusmaa naised – 90,1 aastat. Itaalia naised elavad keskmiselt 90-aastaseks.

Kui 2061. aastani on tõus kuni 14-aastaste earühmas arvestatuna saja tööinimese (15–64-aastase) kohta nullilähedane ja säilib 23 inimese juures, siis üle 65-aastaste grupis kasvab ülalpeetavate arv hüppeliselt praeguselt 50 inimeselt 80 inimeseni.

Kolm võimalust

Rahvuse ja rahva säilimise ja juurdekasvu võimalusi mingil territooriumil on kolm: sündide kasv, sisseränne ja elanike vananemine. See viimane ei saa ilmselt pikas perspektiivis kaua kesta või hakkab igal juhul vähenema.

Eesti puhul on meie sündimusindeks ehk oodatav laste arv ühe naise kohta alla 2,11, mis on rahvuse säilimise piir. Ehkki pärast taasiseseis­vus­aja kõige madalamat, 1998. aasta taset, mis oli 1,28, on sündi­mus­indeks nüüdseks kasvanud 1,8-ni, ei taga see veel eestluse ja eestlaste säilimist läbi ajaloo. Kuid ega asi pole ka hull. Rahvastikuprotsessid on tihti ette­aimamatud ja prognoosimatud, nii et me ei tea praegu ilmselt neid baasandmeid, mille põhjal hinnata meie rahvakillu võimalusi sel maatükil lõputult eksisteerida, kui see üldse võimalik on. Sellepärast oli üks minu mõttearendusi ka võimalus muuta meie põhiseadust ja võtta rahvuse säilimise punkt sealt välja. Teoreetilise arutelu algatamiseks – et mitte jätta meie tulevaste põlvkondade kanda koormust, mida nad täita ei suuda ega ilmselt taha ka kohustusena enda kanda võtta. Kuid tänapäeva inimese usk kirjasõnasse on nii tugev, et selle jõud näib ulatuvat ka üle elust enesest.

IRL, sotsiaaldemokraadid ja Rahvaliit olid seisukohal, et kui võtta see punkt põhiseadusest välja, kaob ka meie riigi olemasolu mõte.

Roheliste esindaja Marek Strandberg mängis ka võimalusega, et see ei ole meie eksistentsi nurgakivi ei riiklikus ega rahvuse säilimise mõttes: „Rahvusriikluse idee ei kehti tegelikult enam niikuinii oma saja aasta tagusel kujul. Aga seostada kultuurilise järjepidevuse, kestmise ja arengu ideed ainult bioloogilise taastootmisega on kitsas ja kasutuskõlbmatu vaatenurk. Eesti rahvastiku ajaloo viimased 1000 aastat tunnevad pidevat segunemist ja assimileerimist/assimileerumist. Miks peaksid need protsessid olema praeguseks katkenud? Ei olegi. Seega, meie keeleline-ruumiline identiteet (eestlus kui eesti keele ja Eesti territooriumiga seotud nähtus) ei ole tundnud ega tunne edaspidigi geneetilisi piiranguid. Miks peaksime ainult ise end taastootma? Me oleme liitnud ja liidame edaspidigi enda kultuuri muid inimesi ja kultuurielemente.”

Isa pole rahvuskaaslane

Uuringutest nähtub, et tervelt kolmandiku noorte slaavi päritolu naiste lapse isaks ei ole oma rahvuskaaslane. Variante peale eestlaste eriti pole. Järelikult: eestlaste arv suureneb ka sündide kategoorias, kui igal aastal sünnitab enam kui tuhat venelannat eestlaseks saava lapse.

Loodetavasti suudame ennast aga lahti rebida projektipõhise riigi ideoloogiast ja allutada oma arengu loomingulisele lähenemisele, kus paradoksaalsel moel saab käsitleda aja ja ruumi seost ka lihtsamas raamistikus – vältides range eesmärgi seadmist tervikule, lähtuvad osakesed oma käitumises ligimeste ja lähedaste heaolust. See võib viia meie rahvuse juurdekasvuni, keele ja kultuuri surmatsoonist väljaviimiseni ja painava stressiseisundi lõppemiseni, kus meie ainukeseks kollektiivseks eesmärgiks on ja saab olema ellujäämine.

See painajalik unenägu saab ehk siis kord otsa.

1 küsimus

•• Mis on need kolm otsust või sammu, mis aitavad põhiseaduse preambulis seatud eesmärki saavutada ja tagada?

Indrek Saar

Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Ei saa jätta tsiteerimata SDE valimisprogrammi sissejuhatust, kus Sven Mikser meenutab Mark Twaini poolt tõdetut, et igale keerulisele probleemile on lihtne lahendus, kuid see on alati vale.

Printsiibid, millest lähtudes üksikotsuseid vastu võtame:

1. Iga lapse arengu piiranguks saab olla vaid vaimne võimekus, mitte regionaalne, varaline või keeleline barjäär. Eeldab muu hulgas riigi administratiivreformi, sh tugeva maakondliku omavalitsustasandi loomist regionaalarengu tagamiseks ja senisest suuremat tuge kõigile lastele ka pärast esimest 1,5 aastat, mil makstakse emapalka.

2. Olulised otsused võetakse vastu alles pärast põhjalikku avalikku arutelu.

3. Riigi tasandil tuleb välja selgitada ja kokku leppida need sektorid, kus oleme võimelised tegutsema maailmatasemel, ning fokuseerida valitud valdkondadele. Vaid siis suudame siin hoida ka meie paremaid ajusid ja luua tarku töökohti. Senine ühetaoline, olgugi et üldiselt soodne ettevõtluskeskkond on end ammendanud.

Mart Laar

IRL

1. Eesti sündimuskordaja peab kasvama ja iive muutuma positiivseks, mis omakorda eeldab keskmise eluea kasvu – selleks pakume konkreetselt välja emapensioni ning alkoholipoliitika karmistamise, mis aitaks keskmist eluiga pikendada.

2. Eesti rahvuse ja kultuuri säilimiseks tuleb panustada haridusse, mis peab heal tasemel olema kättesaadav igal pool Eestis ega tohi sõltuda inimese materiaalsetest võimalustest – selleks pakume välja tasuta kõrghariduse.

3. Kuna kõige rohkem on Eesti säilimist ohustanud Nõukogude okupatsiooni ajal kantud kaotused – ligi 20% rahvastikust – tuleb 1939.–40. aasta vältimiseks tagada Eesti julgeolek ja mitte mängida seda ohustavate ideede, nagu palgaarmeega. Julgeolek eeldab ka majanduslikku suutlikkust, milleks tuleb hoida eelarve tasakaalus, viia majandus uuele kasvule, vältida võlalõksu langemist ja julgeda teha tulevikku suunatud otsuseid – muidu jookseb Eesti inimestest ise tühjaks.

Rahvaliit

1. Lastetoetuste süsteemi reformimine. Praegu on liigne rõhk lapse esimesel 1,5 eluaastal, järgnevad toetused on isegi rohkem kui sada korda väiksemad. See põhjustab olukorra, kus väiksema sissetulekuga perekonnad satuvad suurema surve alla. Emapalga ülempiiri tuleb tuua allapoole ja tõsta igakuist lapsetoetust, mida makstakse kuni lapse 18-aastaseks saamiseni.

2. Huvialaringid ja sportimisvõimalused peavad olema tasuta, see vähendab noorte hulgas narkomaaniat, alkoholismi ja kuritegevust. 

3. Väikeettevõtluse ja põllumajanduse soosimine konkreetsete meetmetega – maksude kogumise meetodite muutmine ja põllumajandussaaduste kokkuostusüsteemi kontroll riigi poolt. See annab tagatise, et eestlased jäävad kodumaale, mitte ei emigreeru.

Marek Strandberg

rohelised

Need on ju ammu tehtud otsused:

1. Põhiseadusega kinnitatud iseseisvus, mis kindlustab vabaduse ja demokraatia ja mis on tänaseni kõige kindlamini iga rahva kultuurilist arengut tagav ühiskonnakorraldus.

2. Ka enda rahvusliku julgeoleku lõimimine Euroopa ja üleatlandiliste struktuuridega.

Neist kahest järeldub, et me saame ise oma asju otsustada, järelikult püsib eestlus ja me kultuur seni, kuni me ei tee ise kollektiivselt ja reeglite kohaselt teistsugust otsust.

3. Kolmas otsus, mida teha, on see, et asuda igapäiseid investeerimis- ja poliitilisi otsuseid tegema jätkusuutlikkuse kriteeriumidest lähtuvalt. Nii nagu rajatakse oma kodu, pidades silmas pigem mugavust ja kestvust kui kasumlikkust ja piiramatut kasvu. Ressursside piiratuse korral ei toimi majandusliku edu eelduseks peetud konkurentsimudel harjumuspäraselt.