Rahvusluse ja äärmusluse vahelised piirid hägustuvad

Viimase aasta jooksul on pead tõstnud kaks rahvuslust propageerivat uudisteportaali. Ka sotsiaalmeedias on tekkinud rohkelt grupeeringuid, millega on liitunud tuhandeid eestlasi. Neid uurinud Tartu ülikooli kultuurikommunikatsiooni nooremteadur Mari-Liis Madisson ütleb, et alternatiivmeedia on omavahel tihedasti läbi põimunud ja russofoobia asendub islamofoobiaga.

Uurite oma doktoritöös Eesti paremäärmuslikke blogisid ja sotsiaalmeediat. Kuidas see võrgustik toimib?

Eesti keele ruum on väike ja arvamusliidreid pole meil üleliia palju, mistõttu võib öelda, et nad on päris tugevalt omavahel läbi põimunud. Kuigi ilmselgelt võib märgata, et portaalid Uued Uudised ja Objektiiv on ühe erakonnaga tugevalt seotud. Mina olen rohkem uurinud mitteinstitutsionaalseid lehekülgi. Aga samal ajal näen kogu aeg viiteid EKRE kodulehele ja kõikvõimalikele muudele lehtedele, muidugi ka SAPTK-le (SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mille käilakuju on Varro Vooglaid – toim).

Mille järgi saab öelda, et keegi on paremäärmuslane?

See on alati suhteline. See, mis on äärmuslik, sõltub sellest, mis on norm. Väga konkreetseid piire ei ole. Küll aga saab nimetada ühiseid tunnuseid: hästi väljaarvav või hästi tugevaid vastandusi esitav identiteediloome, ksenofoobia, tugev vastandumine liberaaldemokraatiale. Paremäärmusluse mõistmisel on tähtis termin ka nativism.