Ma olen töötanud avalikus sektoris ja poliitikaga seotud erinevatel ametikohtadel ühtejärge 17 aastat. Mu vanema poja terve senine elu on olnud sama pikk. Olen püüdnud teha oma tööd nii hästi kui oskan. Ja paraku alustanud praktiliselt iga päeva sellega, et lugeda, mida halba, sageli pealiskaudset on avalikkusel öelda oma riigi, presidendi, peaministri, valitsuse, ministrite, parlamendi, erakondade, poliitikute kohta – kõigi nende kohta, kelle ausameelseid pingutusi, valdavalt ebamugavaid valikuid ja loobumisi ma olen väga lähedalt näinud. Ma saan ratsionaalselt aru, et selline „negatiivne motivatsioonipakett” käib peetud ameteis alati ja igal pool palga sisse. Aga emotsionaalselt on see mind ikkagi isiklikult puudutanud ja ma olen sellest kõigest lihtsalt vaimselt väsinud. Ausalt öeldes – väga väsinud. Nii et kirjuta, et väiksemad eriarvamused tööandjaga.

*Kas on selgunud ka see töö, millele kavatsed nüüd pühenduda?

Enam-vähem. Tahaksin tegeleda mõne pikema vinnaga asjaga, kust oleks loota ka positiivset tagasipeegeldust. Miks mitte ka väljaspool Eestit. Omal ajal aitasid sakslaste rahastatud Adenaueri, Naumanni jt fondid meid päris tublisti korralike Eesti erakondade ja demokraatia ehitamisel ja koolitamisel. Ses mõttes kirjutan kahe käega alla presidendi avakõnele parlamendis, kus ta ütles, et täiskasvanud Eestil, kõikide maailma vägevate klubide ja liigade täisliikmel, on nüüd moraalne kohustus aidata neid, kes on neisse klubidesse alles teel. Selleks tuleks meil siin esiotsa oma Adenauerid ja Naumannid püsti panna, Jaan Tõnissoni instituut on arutelu sel teemal juba algatanud. Aga kui see on õnnestunud, siis ma usun, et Euroopa Liidu naabruspoliitika sihtriikides, nagu Moldova või Gruusia, aga miks mitte ka laiemalt oleks meil nii mõndagi kasulikku nõu tõepoolest pakkuda. Me enda kodanike enesehinnangus ja rahvustundes see ilmselt peaaegu ei kajastu, aga me oleme paljudele tegelikult päris korralik eeskuju ja rollimudel. Ses osas on mu visioon üsna konkreetne.

Aga 42-aastasena ei välistaks ma tulevikus õieti ühtegi võimalust. Eriti kui Pevkur (sotsiaalminister Hanno Pevkur – toim) lubab, et igal selles eas eestlasel on veel sama palju aktiivseid aastaid varuks. Pean tunnistama, et ka erasektoril on minu jaoks oma diskreetsed võlud ja ajalooline külgetõmme. Mu esimesed viis tormilist tööaastat möödusid aktsiaseltsis Emor. Ka kunagise Res Publica peasekretäri Tõnis Konsiga aetud konverentsiäri oli tegelikult väga edukas. Ei saa salata, et neist kogemustest on jäänud päris hea tunne seljaajju. Ennekõike just selles mõttes, et tagasiside su pingutusele on erinevalt poliitikast hoopis vahetum ja konkreetsem.

*Miks sa üldse otsustasid Reformierakonnaga liituda ja poliitikas kaasa lüüa?

See küsimus ei ole faktitäpne. Lõin poliitikas presidendi nõunikuna kaasa ammu enne, kui ma 1998. aastal Reformierakonnaga liitusin.

Aga kui küsimus on selles, miks ma Kadriorust (Rosimannus töötas 1994. aastast Lennart Meri sisenõunikuna presidendi kantseleis – toim) lõpuks Reformierakonda läksin, siis mitmel põhjusel korraga. Esiteks kaotasin 1996. aastal pärast Lennart Meri edukat tagasivalimiskampaaniat motivatsiooni presidendi sisepoliitika nõuniku ametis jätkata. Reformierakonna üritusega ühinemisele aitas aga kindlasti kaasa ka asjaolu, et olin mitmete tollaste noorte liberaalidega üheealine ja oma riigiametniku eelses elus nii mõnegagi neist isiklikult tuttav. Filosoofilises plaanis lõi tollal laineid Siim Kallase Hommikulehes järjejutuna ilmunud „Kodanike riigi manifest”. Aga otsustav tegur oli lihtne ja on kindlasti klassika ka täna: keegi reaalselt helistas ja kutsus. Minu puhul oli see keegi Heiki Kranich.

*Kuna oled alati eelistanud olla avalikkuse mõttes üsna tagasihoidlik, siis kas pole kunagi olnud kiusatust või kutset ikkagi hoopis avalikus teenistuses jätkata? Öeldakse ju ka tihti, et tegelik võim on ministeeriumides ja poliitikud on tihti rohkem pealtvaatajad?

Kui mõnel ametnikul tõepoolest tekib selline tunne, et hoopis tema on kõrgeim võim riigis, mitte need, kes on julgenud valimistel oma plaanidega rahva ette minna ja nendeks volitusi küsida, siis soovitaksin tal kohe ametist lahkuda. Siis on risk seadustega antud ametnikuvolitusi ületada, oma ametivõimu ja -seisundit kuritarvitada kohe realiseerumas. Just sellise tunde tekkimise vältimiseks riigiaparaadis korraldataksegi regulaarselt valimisi. Muidu võiks ju need ära jätta ja loota, et küll eluaegsed ametnikud masinavärgi tiksumas hoiavad. „õigete” kasuks ja „valede” kahjuks oma parema äranägemise või eilse unenäo järgi seadust tõlgendavad. Mu meelest ei tohiks ka riigiametis ükski kassikakk samal ametikohal istuda üle kahe parlamendi koosseisu järjest. Parimagi kaadri puhul sisaldab ametniku tooliga kokkukasvamine endas riigile olemuslikke riske: stagnatsiooniriski, korruptsiooniriski ja sellesama jumala kompleksi tekkimise riski – tunnet, et ma tean tegelikult paremini, mida rahvas vajab, kui rahvas ise või tema valimistel valitud esindajad.

*Sinu kohta on ikka kasutatud vormelit „Reformierakonna hall kardinal”. Kuidas sa sellisesse tiitlisse suhtud?

Suhtun muigega. Ikka parem tiitel kui „lilla paavst” või Õuna-Endel. Ega inimene ju meedia vastu saa. Ja meediale juba kord meeldib silte kleepida, et enda ja lugeja jaoks maailma asju törts põnevamaks teha, kui need tegelikult on. Ses mõttes on Reformierakond igat sorti vandenõu jumaldajatele aastaid ränka pettumust valmistanud: ei ole meil ei tiibu ega tiivakesi ja kõik sisulised otsustajad on avalikel ja ametlikel positsioonidel. Meie tagatuba istub kõik rõõsade põskedega lipsustatult ja lõhnastatult eestoas, ei ole meil maske ees ega silmaaukudega padjapüüre peas. Kogu otsustav meeskond on erakonna juhatuses, erakonna volikogu ja fraktsiooni juhtkonnas.

*Millest on olnud tingitud see, et kuigi oled olnud riigikogu liige ja kindlasti üks mõjukamaid Reformierakonna poliitikuid, oled hoidunud avalikkuse tähelepanust? Oled valinud väga kohta ja viisi, kus sõna võtad. Kas selle taga on mingi konkreetne juhtum või põhjus?

Kui järele mõelda, võib sel olla üsna lihtsakoeline põhjus: pikaajalise nõunikutöö harjumus. 17-st avalikus teenistuses oldud aastast olin esimesed üheksa ju nõuniku ametis ja seal ei ole isiklik edevus üheski asendis voorus. Peategelase kõrval pildile sattumine on alati pigem äpardus, ebaprofessionaalsuse tunnus. Mul ei ole olnud poliitikas kunagi ametikohaga seotud isiklikke ambitsioone. Arvan hoopis, et mul on elus koledasti vedanud, et olen saanud Lennart Merit, Siim Kallast, Andrus Ansipit ja paljusid teisi Eesti nägu kujundanud isiksusi pisut toetada, neilt õppida. Minu ambitsioon on olnud pigem toetada muutusi, millesse ise usun. Kaks aastat tagasi, kui otsustasin, et enam uueks tähtajaks ei kandideeri, tegin ka teadliku valiku, et loovutan edaspidi kalli eetriaja neile erakonnakaaslastele, kes ka järgmisel korral rahva toetust püüavad.

*Kui riigikogus on toimunud mõni väga keeruline ja peeni parteideüleseid kokkuleppeid nõudev arutelu, siis on ikka nii, et Reformierakonna poolt osales ka Rain Rosimannus. Kas on täiesti vale öelda, et oled selles mõttes olnud erakonna jaoks parteidevaheliste kanalite lahtihoidjana ja vajaduse korral ka kokkulepete sõlmijana üsna oluline?

Ma ei kujuta ette, et poliitikas oleks võimalik olla edukas inimestega, sealjuures teistest erakondadest inimestega suhtlemata. Meil ei ole see erakonnas kuidagi monopoliseeritud tegevus, vastupidi. Aga ei saa salata, et mulle keerulised läbirääkimised ja suhete kokkusõlmimised sisulise poole pealt meeldivad. Ju tuleb siis teinekord välja ka midagi, kui uuesti on lastud proovida. Veidi pikem ajalooline poliitiline mälu on ka ilmselt abiks.

*Kes võiks uues valitud erakonna fraktsioonis su koha täita?

See on juba täidetud, uus fraktsioon on koos, ametid ja ülesanded jaotatud, uued inimesed tegevuses, töö käib. Uues fraktsioonis on päris parajas koguses noori poliitikuid, kel on juba üsna arvestatav kogemus igat masti poliitiliseks tööks – Remo Holsmer, Arto Aas, Taavi Rõivas, kui nimetada vaid mõnda neist. Hoidke neil silma peal.

*Mis on su hinnang, kui palju suudab riigikogu liige praeguste võimaluste juures tegelikult haarata, süveneda ja mõista kõike seda, mida tihti tahetakse ilma suurema kärata parlamendist läbi sõidutada?

Ministri heaks töötab sageli kuni kakssada inimest, riigikogu liikme kohta tuleb parimal juhul kaks töötajat, kellest üks on Majasokk. Nii et riigikogu liige, kes tahab süveneda igasse eelnõusse neist mitmesajast, mis aastas parlamendis vastu võetakse, kohtuda regulaarselt valijatega, vastata nende kirjadele, osaleda olulistel aruteludel, tegeleda riigi esindamisega välismaal, anda päevakohaseid intervjuusid ja kirjutada artikleid, peab sisuliselt olema nagu ühemeheorkester. Sõltub väga inimesest, kui mitme pilli mängimine ja mis tasemel tal korraga välja kukub.

*Milline on riigikogu tegelik suutlikkus eelnõusid mõjutada? Ehk kas eelnõu tehakse üksipulgi lahti või siis hoopis jäetakse valitsusest tulnud kujule?

Kui rahvaesindus pannakse ajalise surve alla või ironiseeritakse selle üle, et iga päev ei tulegi uut seadust või otsust, siis see surve võib kahjuks ka vilja kanda. Selles mõttes, et tulemuseks on küll näiline töötegemine, aga sisulises mõttes võib tegu olla õigusruumi risustamise või veel hullemate pattudega. Kui ei ole just kriisiolukord, tuleb parlamendile anda aega süveneda. Parlament on näidanud, et valitsuse eelnõusid saab paremaks muuta küll. Aga mitte jooksujalu.

*Kas avalikkuse madal hinnang riigikogule ja riigikogulastele on sinu meelest faktiliselt põhjendatud?

Teiste riikide parlamentidega võrreldes ei ole avalikkuse hinnang meie riigikogule sugugi madal. Mis on mõistetav, arvestades asjaolu, et meil on üldiselt väga viisakas rahvaesindus. Siin ei kakelda ega rämetseta ja mis peamine – väikeste viperustega küll, aga tehakse vajalikud asjad ära. Ilma Eesti parlamentide otsusteta ei oleks meil ka sellist Eestit – NATO, Euroopa Liidu, euroala ja OECD liiget.

*Kuidas saaks riigikogu oma tööd rahvale selgemaks teha ja kes peaks seda tegema?

Eks see alga kodanikuõpetuse korraldamisest koolides ja ülikoolides. Kui hästi üldse mõistetakse selliseid asju nagu demokraatia, parlamentarism, erakonnad, poliitika? Mis ja milleks need on ja millega neid süüakse? Aga palju saavad ikkagi teha ka parlamendi liikmed ja parlamendi juhatus ise. Oma tegevust adekvaatselt selgitades, eneseväärikust ja distsipliini hoides ja parlamentaarse demokraatia populistlikust sõimamisest hoidudes.

*Reformierakond on enim Eesti poliitikamaastikku kujundanud partei. Kuid erakond ja selle tegevus on ajapikku muutunud. Siim Kallase kokku võetud esialgne väike seltskond oli paremliberaalne, ideoloogilinegi. Andrus Ansipi ajal on erakond aga nihkunud tugevalt tsentrisse – praktilisuse, pragmaatilisuse poole ja muutunud palju riigikesksemaks. Miks see niimoodi on läinud?

Muutused on loomulikud. Eriti kui sa oled oma liberaalse programmi elluviimisel olnud edukas ja Eesti on muutunud üsna suuremal määral seda nägu, nagu sa oled tahtnud. On mu meelest päris loomulik, et sa oled iseenda programmi suhtes tsentris. Kui sa oled kord proportsionaalse tulumaksu kehtestanud ja ettevõttesse reinvesteeritud kasumi tulumaksust vabastanud, ei saa sa seda enam teist korda teha. Küll aga muutud konservatiivseks selles mõttes, et sa ei taha mingil juhul nende asjade tagasipööramist, muutusi, mis viiksid su iseenda paremast ettekujutusest kaugemale. Kui vanemahüvitis on loodud ja toimib, siis sa ei taha muudatusi, mis selle süsteemi sisuliselt hävitavad.

*Kas see muutumine on olnud loomulik või teadlikult tagant tõugatud?

Nii loomulik kui ka teadlik. Ühiskonna jaoks oluliste probleemide fookus on ju ka kogu aeg ajas muutunud. Reformierakonna sünnihetkel oli see peaasjalikult võitlus vabaturumajanduse kehtestamise eest. Reformierakond sündis ju olukorras, kus Laari Isamaa oli valitsemisega oma usalduse rahva hulgas üsna maha mänginud ja eksisteeris risk, et kogu vabaturu suunas liikumine kaob koos sellega. Reformierakond korjas selle lipu üles ja hoiab siiamaani. Aga siis kerkis teravalt ühiskonna fookusesse Eesti rahvastikuprotsesside ja kestmise teema, mis juba oma püstituselt on riigikesksem. Meil tekkis usk, et ka selles eksistentsiaalses vallas on võimalik positiivseid muutusi esile kutsuda, kui sellega tõsiselt, mitte populistlikult tegeleda. Erakonnad on selleks, et konkreetses ühiskonnas reaalselt olemasolevatele kõige valusamatele probleemidele poliitika tasemel lahendusvariante genereerida. Jah, iga erakond oma maailmavaatest tõukudes, aga ikkagi neile probleemidele, mis on parajasti kõige teravamad. Praegu on need ilmselt energiajulgeoleku ja hariduse kvaliteedi küsimused. Ilmselt ka Eesti rolli defineerimine nüüd, kus me oleme risti-põiki lõimunud ja täiskasvanud riik. Reformierakond ei jää neis teemades kindlasti kõrvaltvaatajaks.

*Kui palju on muutumine sõltunud erakonna esimehe isikust?

Tugev liider annab erakonna mainesse kahtlemata väga suure panuse. Ansip on sündinud poliitiline liider ja tema jalajälg erakonna kuvandil on päris pirakas. Aga pika aja jooksul saab üks erakond järjepidevalt edukas olla siiski üksnes tingimusel, et kogu organisatsioon töötab tipptasemel. Reformierakonna poliitiline edu on ikkagi suure hulga inimeste ühispingutuse vili. Me oleme tahtnud ühte tõsist erakonda teha ja tõsiselt Eesti asjadesse suhtuda. Ja teemegi.

*Reformierakond on seni olnud ainuke partei, mis on ühe korra viinud ellu korrastatud ja sujuva liidrivahetuse. Peaminister Ansipil on nüüd võimalik lüüa rekordeid, mida pole varem nähtud – ehk olla järjest võimul kümme aastat. Teisalt on kümneaastane valitsusaeg ka vanades Euroopa riikides selline, kus teatud hetkel peab hakkama mõtlema liidrijärglusele. Kes võiks sinu meelest olla Ansipile Reformierakonnas tõenäoline järglane?

Ärge nüüd kiirustage, see ei ole nii pea aktuaalne teema. Helmut Kohl oli vist 20 aastat Saksa kantsler. Aga me oleme alati arendanud oma erakonda selle mõttega, et nii nagu Eesti riik, kestab ka Reformierakond igavesti, ja see tähendab, et me peame vältimatult hoolitsema selle eest, et pidevalt kasvaks peale ka uusi liberaalseid liidreid. See on olnud meie pikaajaline poliitika ja minu meelest on see päris hästi vilja kandnud. Nii et minu meelest meedia eksib, kui ütleb, et praeguses valitsuses on kolm peaministrit. Mu meelest on neid seal palju rohkem. Ja neid on meil ka fraktsioonis. Eks karm poliitiline elu sõelub lõpuks välja, kui palju täpselt.

*Milline on sinu ettekujutus sellest, miks ei tulnud omal ajal Reformierakonna ja Res Publica liitumisest mitte midagi välja? Ja kas siis oli leping või mitte?

Kui ühte lausesse kokku võtta, siis paljusid meie inimesi hirmutas Res Publica kergelt vapsliku alatooniga poliitiline joon ja neil omakorda ei pidanud närvid vastu, et ära oodata nende hirmude mahavõtmine. Kõnelusi peeti ja nende sisu kohta ka protokolli. Aga ma ei nimetaks seda lepinguks.

*Alatasa heidetakse Reformierakonnale ette, et kõik otsused langetatakse kuskil tagatubades ja erakonnasisest demokraatiat pole. Millele baseerudes peaks siiski järeldama, et erakonnas toimub kõva konkurents, vilgas siseelu ja -demokraatia?

Me oleme koletut vaeva näinud, et erakonna sees toimiksid karmid rutiinid just selleks, et inimesed oleksid võrdselt hästi informeeritud ja kaasatud, sest see on ju meeskonnana toimimise eeldus. Eksisteerib kaskaad regulaarseid formaate, kus eri tasanditel jagatakse infot ja vaieldakse tähtsaid asju omavahel selgeks. Igal nädalal kogunevad valitsusdelegatsioon, fraktsioon ja nõunikud eraldi, ministrid käivad igal nädalal fraktsiooni ees aru andmas, Koopaorava nimelises vabas formaadis arutavad ministrid, fraktsioon ja nõunikud koos tähtsamaid asju. Kui fraktsioonis jääb aega väheks, kogunevad huvitatud saadikutest temaatilised nõukojad asja edasi arutama. Regulaarselt koguneb volikogu, mis on sageli koolitusega ühendatud. Igal nädalal saavad liikmed meili teel ülevaate olulisematest arengutest. Ja nii edasi. Paradoksaalsel kombel võib just seetõttu, et me omakeskis ja mitte avalikkuse ees suud puhtaks räägime ja erakonna poliitilise joone põhjalikult selgeks vaidleme, jääda mulje, et kõik käib kuidagi liiga ladusalt.

*Reformierakond on nüüd ellu viinud kaks järjestikust võidukat kampaaniat, nii 2007. aastal kui ka 2011. aastal. Kuna oled ise nende planeerimise ja elluviimisega väga lähedalt seotud olnud, siis kas saaksid seda n-ö köögipoolt pisut lähemalt kirjeldada?

Eks see ole ärisaladus, aga ma võin suure osa sellest reeta: töö kiidab tegijat. Suurim eelis, mis sul valimistele vastu minnes saab olla, on see, mida sa oled eelnevatel aastatel valitsuses saavutanud.

Kõige tähtsam on poliitika ise, programm. Erakonnasisene kokkulepe selle kohta, mida me tahaksime Eestis järgmisel neljal aastal muuta, kui meile selleks täisvolitused antakse. Sellest kõik algab. See on kõige aeganõudvam, aga minu jaoks ka kõige põnevam osa valimisteks valmistumisest. Ilma selle sisuta ei ole mõtet kandidaatide sõelumise või reklaamide nuputamisega vaeva näha.

*Kuidas sünnivad konkreetsed lubadused ja lahendused, mis programmi pääsevad? Milliseid etappe nad läbivad, enne kui paberile jõuavad?

Programmi tegemine on muuseas üks selgemaid näiteid erakonna sisedemokraatia ja avatuse kohta. Ega see iseenesest mingi tuumafüüsika ole, tavapärane kollektiivse loomingu protsess. Esimese hooga kogume valimatult ideid ja mõtteid, mis on halvasti, mida muuta. Nii oma inimestelt piirkondadest, volikogu kaudu kui ka originaalsematelt mõtlejatelt, kes pole erakonna liikmed, aga keda on põhjust kahtlustada liberaalsetes hoiakutes. Seekord kutsusime erakonnaga mitteseotud tuntud arvamusliidreid otse programmirühma koosolekule suid puhtaks rääkima nii hariduse, teaduse, energeetika kui ka riigihalduse tuleviku teemadel.

Järgneb kriitiline faas, kus juhatuse poolt kokku pandud erakonna suurimate isemõtlejate rühm kõik ettepanekud läbi hekseldab ja nende hinnangul mõistliku alles jätab. Sellest sünnivad valdkonniti programmi peatükkide algtekstid. Neid arutab korduvalt nii see rühm ise kui ka erakonna juhatus. Pärast juhatuse esialgset heakskiitu läheb tekst avalikuks, aga sellega ei ole asi veel sugugi lõppenud. Iga peatükk saadetakse tagasiside saamiseks ka kodanikuühendustele, arvamusliidritele ja sihtrühmadele. Laekunud märkusi arutatakse uuesti ja vajaduse korral teksti täiendatakse. Siis annab hinnangu piirkondade esindajaid koondav volikogu ja alles üldkogu kiidab heaks lõpliku programmi. Kogu see protsess kestab umbes aasta.

*Suuremates riikides kasutavad parteid selles protsessis väga palju fookusgruppe või kiireid sotsioloogilisi küsitlusi. Kas ka Reformierakond on kasutanud selliseid vahendeid?

Sotsioloogilisi küsitlusi ikka vahel kasutame, et teatud regulaarsusega rahva ootustest ja muredest paremat üldpilti saada. Aga need ei mõjuta programmi koostamist, võib-olla selle kommunikeerimist. Fookusgruppe pole eriti kasutanud, iga sammu testimine läheks liiga kulukaks. Parimad fookusgrupid on tavaliselt pereliikmed, töökaaslased, sõbrad või naabrimees.

*Kas Reformierakond on nende kampaaniate puhul ka mujalt malli võtnud või eeskujusid otsinud? Või isegi konsulteerinud mujalt pärit ekspertidega, kuidas edukat kampaaniat teha?

Liberaalsete erakondade maailmast ei ole õieti kelleltki liiga palju malli võtta, nende hulgas on Reformierakond üks edukamaid. Reklaamitegijate eest ei oska ma vastata, eks me elame avatud maailmas, midagi ikka õpime kõik. Aga oleme pidanud praktiliseks lasta teatud ettevalmistusetappides kohalikust poliitikast eemal seisval kriitikul oma kampaaniaplaane arvustada.

*Oled olnud Reformierakonna poolt nii koalitsioonide moodustamiste kui ka nende kokkupanemise katsete juures. Milline seni Reformierakonna poolt juhitud võimuliidu koostis on olnud sinu meelest kõige parem?

Lugesin kokku, et olen alates 1999. aastast osalenud kuue valitsuse kokkupanemise läbirääkimistel. Lisaks panime ju kahe aasta eest sisuliselt kokku ka Rahvaliiduga kokkuleppe, mis jäi valitsuseks realiseerimata. Ma arvan, et eelmisel kolmapäeval ametisse astunud valitsusel on eeldused saada väga heaks valitsuseks, kes olulisi asju korda saadab. Pole põhjust häbeneda eelmiseidki.

*Miks koalitsioon Rahvaliiduga siiski tegemata jäi?

See jäi tookord selgelt IRL-i vastuseisu taha.

*Eelmine valitsus kestis neli aastat – ühe kaotusega, sest sotsid läksid minema. Kas sotside äraminek mõjus Reformierakonna ja IRL-i koostööle pigem hästi või halvasti?

Kindlasti hästi. Meil oli selg vastu seina, seal ei olnud enam ruumi mingiteks sisemängudeks, mida kolme või enama poolega koalitsioonides sageli juhtub. Pidime igal hommikul teineteisele otsa vaatama ja konsensusele jõudma, kui tahtsime vähemusvalitsusega üldse midagi saavutada. Ja siis minema koos lisatoetust otsima.

*Kas eelmise riigikogu jooksul oli siiski momente, kui tuli tõsiselt arvestada ka võimalusega, et IRL võib alt ära hüpata?

Ei salga. Meil oli eriarvamusi ja oli ka juhtumeid, kus meid üsna viimasel hetkel teavitati, et nende toetusega me arvestada ei saa. Aga üldiselt püüdsime jääda ka neil puhkudel vastastikku korrektseteks ja informeerida teist poolt sellistest ohtudest võimalikult varakult.

*Kui sotsid lahkusid, jäi mõneks ajaks võimule vähemusvalitsus. Samal ajal suudeti olulisi eelnõusid, sealhulgas lisaeelarveidki, riigikogus läbi suruda roheliste häältega. Ja rohelised said ka präänikuid – KENA kujul ühe üsnagi suure. Kas võib tagantjärele siiski öelda, et rohelised osteti riigikogus koalitsiooni toetama?

See on Keskerakonna ja sotside retoorika. Kas IRL ostis Reformierakonna koalitsiooni lubadusega, et kriisi ajal pensione ei kärbita? Arusaadav, et Keskerakonnale ja sotsidele see sugugi ei meeldinud, et meil õnnestus rohelistega koostööd teha, sealjuures igati mõistlikel tingimustel. Kliima- ja energiateemad olid rohelistele poliitiliselt prioriteetsed ja on üsna loomulik, et nad soovisid selles vallas midagi saavutada. Kuidas see neil õnnestus, on iseasi.

*Seekordsete koalitsioonikõneluste tulemused panevad natuke imestama. Jah, koalitsioonileping on praktiliselt see, mida Reformierakond lubas koos mõne kaugele lükatud IRL-i lubaduse lisamisega. Kuid valitsuskabineti kokkupanemisel on ikkagi tunda, et Reformierakond ei mänginud oma jõudu kuidagi välja. Ei saadud majandusministri kohta ega regionaalministri kaotamist. Ka kohtade jaotus suurendab IRL-i kaalu. Ses mõttes võib ju Reformierakonna valija olla seekordses tulemuses pettunud?

Tõe huvides tuleb öelda, et Ansip pakkus algul IRL-ile välja ka täieliku värskenduse vormeli, et mitte keegi ei jätka omal senisel ministritoolil, isegi kui portfellid jäävad kohati samaks. Aga see ei leidnud partneri palavat poolehoidu. Nii selguski, et seni toiminud jaotuses oli oma selge tasakaal ja sellest ei tahtnud kumbki pool liiga kaugele minna. Ma arvan, et lõpptulemus on tegelikult päris hea. Tango tantsimiseks on ikka vaja kahte ja mida mugavamalt end tuntakse, seda parem tants tuleb. Lõpuks loeb ju see, kui hästi suudetakse koos Eestit juhtida ja nelja aastaga oma programmi teostada. Kui valitsuse tegevus õnnestub, on see mõlema erakonna võit, kui ei, mõlema kaotus.

*Kuidas sinu hinnangul mõjutab alustava valitsuse toimimist IRL-i muutumine, kus ohjad lähevad selgelt aina rohkem n-ö Res Publica poole kätte ja isamaaliitlased on praktiliselt tõrjutud? Ennustab see head või halba?

Ohjade minek Res Publica taustaga inimeste kätte on ilmne, aga kas see on normaalne põlvkondade vahetus või põhjustab see mingit sisemist turbulentsi, seda on minul väljastpoolt raske hinnata. Reformierakonna poolt vaadates on stabiilne partner, kellele võid kindel olla, alati parem kui ebastabiilne.

*Millest räägib sinu meelest fakt, et uues riigikogus on esindatud neli erakonda? Kas parteimaastiku korrastumisest või millestki muust?

Millest muust ikka kui korrastumisest. Lääneliku ideoloogiaspektriga püsiva erakonnamaastiku kujunemisest, millest me unistasime, kui ligi paarikümne mikroparteiga erakonnademokraatiaga taasalgust tegime. Aga ma arvan, et see ei ole päris lõppenud, sest keset platsi on endiselt Keskerakond, kus tugev liider on vitsaks ümber tünni, mis hoiab koos erineva ilmavaatega poliitikud.

*Nelja parteiga riigikogu puhul on neid, kes ennustavad, et see teeb 2015. aasta valimiste eel palju lihtsamaks mingi uue protestiprojekti tekkimise.

Määramatud asjad võivad areneda nii ühes kui ka teises suunas, nagu olla öelnud üks tundmatuks jääda sooviv George Bush. Aga uutele tulijatele jääva ruumi suurus sõltub ennekõike ikkagi sellest, kui kiired ja osavad on senised erakonnad uusi avanevaid poliitilisi ni??e täitma, oma mainega liitma ja kerkivaid probleeme käsitlema. Ma näen poliitmaastikul ees ootavat pigem seniste erakondade sisemistest arengutest tulenevaid muutusi. Keskerakond meile seni tuntud kujul vajub varem või hiljem minevikku. Samuti pole lõpuni selge, kuidas pikas perspektiivis suhtuvad IRL-i respublikaniseerumisse rahvuslikud valijaringkonnad.

*Mida ennustad Keskerakonnale? Kas 2015. aastal viib erakonna valimistele ikka Edgar Savisaar või on selleks ajaks keegi teine leitud?

Ma pakun, et tehakse katseid leida keegi teine, mis ei õnnestu. Ja Savisaar viib valimistele selle, mis selleks ajaks Keskerakonnast on järele jäänud.

*Viitad aina muutustele Keskerakonnas. Kes sealt siis lahku löövad – venekeelsed poliitikud või selgrooga põhimõttekindlad inimesed nagu näiteks idaraha skandaali dissidendid?  

Pakun, et tagaplaanile vajuvad või ära lähevad need, kes sügisesel kongressil kaotavad. Ja ma ei usu, et need on vene keelt kõnelevad keskerakondlased.

*Kas Savisaar nn idarahaskandaalist pigem võitis või kaotas?

Valimised andsid mu meelest selge vastuse, mida Eesti rahvas sellest arvas. Keskerakond oli nende valimiste kõige ilmsem kaotaja roheliste ja Rahvaliidu kõrval. Sisuliselt taanduti regionaalparteiks. Aga suurem kaotus on ilmselt igavikuline, sest kuulsusrikka iseseisvusvõitluse kõrvale jääb nüüd ajalukku tegu, millel on iseseisvuse reetmise maik juures.

*Riigikogust kadusid nende valimistega Rahvaliidu ja roheliste „sabad”. Kas näed, et neil võiks veel tulevikus siiski olla tagasiteed riigikokku?

Päris samal kujul ei kordu miski, järelikult on vastus ei. Roheliste kaubamärgil võib kunagi tulevikus, kui me oleme taas tarbimisbuumi tippu jõudnud, olla mingi valimispotentsiaal. Aga need on siis ilmselt hoopis teistsugused, vasakpoolsed rohelised, mitte eelmises parlamendis olnud vabatururohelised.

*Kas sel aastal valitakse president riigikogus? Ja kas tema nimi on Toomas Hendrik Ilves?

Mis Reformierakonda puutub – ja ma olen aru saanud, et ka sotsiaaldemokraatidesse –, siis meie poolest võiks see nii minna küll. Me oleme oma 52 häälega kindlalt Ilvese taga. Ma ise usun, et ka IRL-i valija ootab IRL-ilt pigem Ilvese presidendiks tegija rolli võtmist kui mingit hämarat kombinatoorikat oma kandidaadi ja Savisaarega. Sest mis tahes alternatiivid Ilvesele on võimalikud teoks teha üksnes Savisaarega mesti lüües. Aga ootame oma valitsusliidu partnerite otsuse rahulikult ära.

*Kui jätta kõrvale poliitiline reaalsus, parteidevahelised kompromissid, avalik arvamus ja huvigruppide huvid ning sul oleks võimalik lihtsalt muuta kolme asja Eestis paremaks, siis mille tegemiseks kasutaksid n-ö d?inni lambikese kolme soovi?

Muudaksin eestlased üksteise suhtes toetavamaks, siis poleks muude asjade jaoks d?inni ehk vajagi.

*Ja lõpuks populaarne küsimus: kas sa sellist Eestit tahtsidki?

Jah, laias laastus küll. Aga ei ole ühtegi asja, mida ei saaks paremaks teha. Või põhjalikult ära rikkuda.

Rain Rosimannus

Sündinud Raplas 9.novembril1968

X ja XI riigikogu liige 2003–2011

Peaministri büroo juhataja 2002–2003

Rahandusministeeriumi nõunik 1999–2002

Riigikogu kantselei Reformierakonna fraktsiooni nõunik 1997–1999

Vabariigi presidendi kantselei sisepoliitika nõunik 1994–1997

AS-i Emor sotsioloog, projektijuht 1991–1994

Mainori avaliku arvamuse uuringute keskuse vanemlaborant 1989–1991

Haridus: Tartu ülikool, sotsioloogiamagister 2008, bakalaureus 2001

Reformierakonna liige alates 1998

2003–2009 erakonna juhatuse liige

erakonna volikogu esimees aastast 2003