Kui hingel pakitsev otse ära öelda, siis läheb see inimestele korda. Ka prügikoristamine oli inimestel hinge peal. Mida 1. mail koos teha, peabki piisavalt kriipima. Esmased reaktsioonid rah­vussuhetes millegi ette­võt­mi­sele on pooldavad, esimene töötuba teema arendamiseks paigas.

•• Aga täna ei tea veel keegi,  kes, kuidas, millal ja kellega siis ära lepib?

Valmidus seda teha on mõlemal poolel. Pühapäeval oli meil Lasnamäe puude istutamise üritus, kus osalejaist kolm neljandikku olid venelased. Konflikti polnud…

•• See on ühistegevuse tasand. Samas kogen soliidsetes eesti seltskondades, kuis inimesed hakkavad kolmanda pitsi järel karjuma, et venelased on sead ja kaabakad, kes tuleks välja saata.

Mu vanaisa ja vanaema viidi Siberisse, isa istus kümme aastat vangis, majad võeti ära. Sellist ebaõiglust kogesid paljud. Aga kas peaksin jäämagi kibestunuks, rääkima lastele, lastelastele, et venelased on sead ja kaabakad? Kas see ongi õnn?

•• Viha ja punnitamine koormab pead ja hinge.

Patiseisus pole õnne. Vene inimesed tunnevad, et keevad kogukonnaga oma mahlas. Pole vajalikku haakumist eestlaste ette­võtmistega. Nad tunnevad end tõrjutuna.

Leppimine saab toimuda mitmel eri moel, aga seal ei saa vist olla keskset kummardamise protseduuri. Ka leppimistantsu me lavastama ei hakka. Saame aga inimesed tuua kokku sadade pisikeste asjade, reaalsete tegevuste kaudu, mis on aluseks muutumisele.

•• Kui olen ideed testinud, siis jõutakse andestamiseni. Ja kü­simuseni, et kui me palume venelastelt andeks pronksmehega tehtu eest, kas nemad siis meie käest ka küüditamise eest andeks paluvad?

Kristlik kultuur näitab, et eluga on raske edasi minna, kui ei oska andestada. Aga sealt minnakse kahjuks edasi sellega, et kõigepealt peab just tema andeks paluma, sest tema viskas esimesena liiva silma… Jah, mõnigi asi teeb meile väga haiget ja just siin tulekski alustada ise andestamisest. Muidu jääb see hinge piinama. Andestamine ei käi teise, vaid enese hinge pärast.

•• Kas andestada tuleb üksnes südames või eeldaks see ühistoimingut nagu tantsupeo finaalis, kus kogu väljak kallistas?

Ühistöö oma kogukonna hü­vanguks ühendab inimesi. Kas just kallistada, aga piisaks ka mõistmisest, et on asju, mis mei­le mõlemale korda lähevad.

•• Kas aga pole ohtu, et kriipiv jääbki kriipima? Kui istutame venelastega koos puid, aga pronksiööst ei räägi, pole sellest leppimisele kasu.

Kui läksime Narva koristuskampaaniat korraldama, ütlesin: rebjata, klaarime kõigepealt pronksiasja ära. Ja kokkupuutepunkt oli tulevane ühistöö.

Meie toimkonnas tegutses ka venelane, kes tunnistas, kui väga haiget tegi talle pronksiöö. Ta vanaisa suri Saksamaal Hitleriga võideldes. Pronkssõdur oli tema jaoks vanaisa mälestuse sümbol ja korraga võeti see ära… Kas me oleme sellele mõelnud?

Otsesuhtlust on tõesti väga vaja.

•• Samas pole senini toimunud kampaaniad venelasteni jõudnud. Mis kanali kaudu ütlete Ida-Virus, et on eestlased, kes tahavad ära leppida?

Sellega hakkamegi tegelema. Ja 1. mail teeme kindlasti midagi õues, Eesti talgutraditsiooni jälgides. Aga mida, seda arutame novembri jooksul. Me ei muuda senist formaati, tegevus peab jääma ühe päeva sisse.

Eesmärk on saada välja võimalikult palju inimesi, eriti teise-kolmanda põlvkonna noori venelasi, kes räägivad eesti keelt ja tahavad midagi eestlastega koos teha. Inimestel on palju mõt­teid, kuidas rahvussuhteid edendada. Tulge siis nendega välja. Ka see, et täna sellest räägime, aitab mõistmisele kaasa.

Pole mõtet ju väita, et aeg parandab haavad, aga selleks läheb 500 aastat. Pole mõtet ka eitada probleemide olemasolu. Käisime „Lepime ära!” idee välja, et meelsust testida, sellest algabki dialoog.

•• Ega eestlasi, kes tunneks paljusid venelasi, ja ka vastupidi, ei ole liiga palju.

On oluline, kuidas sõlmida esimene kontakt. Olen eestlastelt, kes väidavad, et teavad kõike venelastega suhtlemisest, küsinud: mitu venelast su sünnipäeval käis? Siis tuleb pikk vaikus.

•• Me ühistegemised on maailmas vastu kajanud. Kas võime loota, et „Lepime ära!” järel ulatavad käe ka armeenlane ja türklane, rääkimata juudist ja palestiinlasest või Kosovo albaanlasest ja serblasest?

Leedus algavad esimesed mõttetalgud 7. novembril. Koristamine on läinud õige mitmesse riiki. Aga kas meie leppimistoimetamisest kellelegi kasu on, selgub, kui oleme töö hästi ja ausalt ära teinud.

•• Nüüd on „Lepime ära!” džinn pudelist välja lastud, taganeda ei saa. Sest kui täna öelda, et me seda ei tee, siis võiks ju Nõlvakut süüdistada, et tema ei tahagi ära leppida?

Unistuste väljaütlemine pole Eesti Vabariigis kriminaliseeritud. Ja oma unistustest tulebki rääkida, et neile lähemale liikuda. Täna me veel ei tea, kuidas me 1. mai veedame, aga kui me ei unistaks, ei juhtu midagi.

Rainer Nõlvak

Arvutifirma asutaja

Aasta vabatahtlik

•• Eesti vanima ja ühe tuntuma arvutifirma Microlink asutaja ja esimene juhataja.

•• 2008. aasta 3. mail korraldati Nõlvaku ettevõtmisel üle-eestiline koristusaktsioon Teeme Ära 2008, mille käigus koristas vähemalt 50 000 vabatahtlikku kõikjalt üle Eesti ligi 6000 tonni prügi.

•• Nõvakut pärjati aasta kodaniku ja aasta vabatahtliku tiitliga.

•• 2009. aasta 1. mail korraldati Nõlvaku eestvõtmisel üle-eestiline ühismõtlemine ehk mõttetalgud Minu Eesti 2009, kus osales 11 000 huvilist.

•• Talgutel sõnastatud mõtetest on saanud ideepank aadressil http://www.minueesti.ee/minu­eesti/ideabank, kust iga­üks võib ammutada oma kodupaiga edendamiseks tarvilikku teavet.

•• Nõlvak on Eestimaa Looduse Fondi nõukogu esimees.