Raivo Küüt: ma pole tagasiastuja tüüpi


PPA peadirektor Raivo Küüt tunnistab, et reform toob teravalt esile organisatsiooni sisepinged, kuid ei nõustu, et rahulolematus oleks üleüldine.

Politsei ja piirivalveameti (PPA) ühendamisest on möödas kümme kuud. Kuidas seda aega hindate?

Reform oma mahult on suur ja haarab mitut tasandit. Minu varasemad reformikogemused on prefektuurisisesed, need olid regionaalsed ning nii sügavat muutust polnud. Praegu kaotasid mitmed iseseisvad juriidilised isikud iseseisvuse ja paljud tippjuhid jäid teistsugusesse juhirolli. Teisalt – ka kogu toestava toe ehk administratsiooni tsentraliseerimine on olnud mahukas ja järsk. See on keerukas, laiahaardeline ja sisuline reform, mis on sügavalt ja isiklikult puudutanud väga erineval tasemel olevaid spetsialiste ja juhte.

Ning see on paljudele närvidele käinud?

Igasuguse reformi puhul on muutustele vastuseis. Kui reeglid hakkavad paika saama, siis hakatakse nendega leppima. Efektiivsus tuleb välja hiljem.

Kas juhtide hulgas on kibestumist?

Eks ka juhtide hulgas on näha kibestumist. Enne ühendamist oli ta asutuse juht ja nüüd pole seda enam. Sellist muudatust on ilmselgelt raske taluda. Need on asja inimlikud küljed, me arvestame nendega. Emotsioonid on reformi ajal normaalsed.

Siiski – on selle reformi läbiviimine end õigustanud?

Samal teemal:

Minu veendumus on küll see, et riigikogu otsus need ametid liita ja selle läbi siseturvalisust maksumaksja raha kasutamise mõttes tõhustada on igal juhul õige. Alati võib vaielda, kuidas see käib. Kas teha pikem üleminekuprogramm või teha asi ära suure pauguga. Antud juhul on see tehtud suure pauguga, mis tähendab, et süsteem peab kiiresti toimima hakkama. Kui ettevalmistusaeg on aga lühem, siis on toimima hakkamine raskendatud. Sellest ka sisepinged. Järkjärgulise ühendamise puhul poleks selliseid pingeid ilmselt olnud. Aga see ongi valikute küsimus.

Praegu leian, et pauguga ühendamine on läinud hästi. Oleme suutnud meile seatud eesmärgid täita ja inimeste jaoks pole teenused ühinemise järel kindlasti halvenenud. Võib-olla on lihtsalt olnud suurem surve kõigile meie töötajatele, nendele, kes reformi ellu viivad.

Sisemised pinged toob reform küll teravalt esile, ja toob ta nad esile nii selgelt, et need on võimalik lahendada. Eesmärgid lähevad ellu. Ressursid suuname tugiteenustelt põhiosasse. Siin on palju häid näiteid.

Mida maksumaksja sellest on võitnud ja veel võidab?

Maksumaksja on võitnud tugiteenuste vähendamisega 20% raha ning 252 töötaja võrra väiksema aparaadi. Samuti oleme uue hankimissüsteemiga saanud hindu palju madalamale, võrreldes ajaga, kui iga amet või asutus iseseisvalt asju hankis. Need kokku hoitud kroonid saame suunata parema teenuse osutamisse.

Kas vastab tõele, et palusite paar nädalat tagasi siseministeeriumis toimunud koosolekul jätta oma õlgadele vaid põhitegevus, tugiteenused aga teilt ära võtta?

Jaa, ma tegin sellise ettepaneku. Aga kontekst oli pisut teistsugune. Ma osalen väga aktiivselt ka riigi tippjuhtide arendusprogrammis ja riigikantselei ettevõtmistes – kuidas võiks good governence Eestis olla. Vahetult enne PPA üheksa kuu tulemuste kokkuvõtet toimus tippametnike koosolek, kus oli arutusel moodustada riigi tugitegevuse üksus, mis koondaks rahandus-, haldus-, logistika- jm küsimused. Sellest ajendatuna ütlesin, et miks ei võiks siseministeeriumi haldusala asutused panna tugiteenused kokku. Võib-olla oleks see PPA, kus seda teenust pakutakse. Võib-olla ministeerium.

See ei olnud nii, et tõstsite käed üles: ma ei saa hakkama?

Nalja teete! Selles polnud üldse küsimus. Hiljuti oli meil ülevaade logistikategevusest tervikuna. Nad on suurt edu saavutanud eeskätt hankimise alal. Suured hanked toovad praegu väga suurt kokkuhoidu. Rajad hakkavad praegu just paika saama ja mul oleks isegi kahju, kui see nüüd paika saab ja siis peame selle käest andma.

Üheksa kuu aruande puhul olite esinenud avaldusega, et nüüd, kui olete aru saanud, et IT ei toimi ning sellega seoses on raskendatud tööks vajalikesse andmebaasidesse sisenemine, saab koordinatsioonibüroo ülesande kaardistada kõige nõrgemad kohad IT-süsteemis. Miks seda tehakse alles üheksa kuud pärast seda, kui majas on alanud pidevad probleemid?

Loe veel

See pole nii, et varem poleks üldse midagi tehtud. Mehhanism toimib kogu aeg. Meil on oma struktuuriüksused ja ametikohad eri andmebaaside tarbeks, kus jälgitakse kogu aeg, mis toimub, millised on probleemid. Need edastatakse tehnilisele toele. Praeguse süsteemse aruandluse etapis räägime nii sellest, mis on hästi, kui ka sellest, mis ei toimi. Inimesed pole tõesti andmebaaside toimimisega rahul, sest need on liiga aeglased. Seda on pidevalt välja toodud.

Tehniline toestus on meil aga kahe asutuse peale üks. Osa arendustellimusi teeme meie ja esitame need ministeeriumi haldusalas olevale SMIT-le. Ministeerium on siin katusorganisatsioon. Nüüd tõimegi selgelt välja, et põhiasjade toimima saamiseks tuleb langetada konkreetsemaid otsuseid. Tuleb üle vaadata prioriteedid. Võib-olla pole me praegu võimelised kõiki meie ametnike soovitud mugavusarendusi rakendama, vaid peame panustama sellele, et põhiasjad toimiksid nii kiiresti, et need ei takistaks tööd, nii nagu seni on teinud. Me ei avastanud seda alles täna.

Andmebaaside kiirust võiks tõsta näiteks see, kui praegu teatud arendusi pidurdada.

Mis teile endale kõige rohkem muret teeb?

Olen aasta jooksul (võib-olla mitte piisavalt) kohal käinud ja inimestega rääkides neilt küsinud, millised on valukohad.

Esimene suurem murekoht on palk. Teame, et eelarvest meile raha juurde ei anta. Hea politseinik, ükskõik mis valdkonnas ta töötab, tahab tööülesanded hästi täita, kuid sissetulekute langus tekitab stressi: töömaht on suur, kuid palk pole piisav.

Number kaks on tehnika. Investeeringuid pole viimastel aastatel olnud, kuid asjadel on komme kuluda ja vananeda. Siin avaneb esimest korda ehk reformi võit, et oleme saanud paremad hankelepingud. Kas või rehvidele või bürookaupadele. Samuti sõidukid, meil on neid 1200 ühikut. Mingi osa tõmbame küll koomale, kuid paarsada autot on kümme ja enam aastat vanad, nende läbisõit on üle 200 000 kilomeetri. Aga politsei ilma sõiduvahenditeta ei toimi. Tuleb teha valikuid, mida osta või ostmata jätta.

Siseminister ütles, et enne 2012. aastat palgatõusust rääkida ei saa.

Oleme inimestega rääkinud, et järgmine aasta tuleb veidi parem kui tänavune. Eelarvenumber on küll sama, kuid kui 2009. aasta lõpus maksime välja koondamisraha 13 miljonit, siis tänavu seda kulu pole. Kuid eelarvest ei jätku ikka. 32 miljonit krooni (tingimusel, et lapsehoolduspuhkusel olevate inimeste arv oluliselt ei muutu) on summa, mille juurdesaamisel ei peaks meie töötajad võtma palgata puhkust.

Järgmisel aastal jäävad need päevad seega ikka alles?

Jah, me saame neid küll oluliselt vähendada, kuid ilma nendeta paraku ei saa.

Kui palju on loodud ametikohti, mida enne ei olnud? Kes on näiteks organisatsioonikultuuri nõunik?

Kui asutuse struktuuri plaaniti, oli küsimuse all protokolliosakonna loomine. Kõigil organisatsioonidel on ju oma traditsioonid. Nii pidulikud kui ka kurvad tähtpäevad. Selle jaoks on olnud vastavad üksused. Praegu tegeleb sellega kaks inimest, kelle ametinimetus on jah selline – organisatsioonikultuuri nõunik.

Kuidas õigustate suhtumist, et ülemuste palku tõsteti tavatöötaja kuupalga jagu? Kas näiteks administratsioonijuht Vilve Kalda, kelle kuupalk tõusis aasta alguses 13 000 krooni võrra (mõni PPA töötaja ei saa nii palju kuupalkagi) on see inimene, kes läheb pronksiööl mässajate vastu? Või teevad seda ikkagi politseinikud ja kriminaalpolitsei mehed-naised?

Arvestades Vilve Kalda rolli ja vastustust, on ta nagu üks peadirektori asetäitjatest. Tema vastutab täies mahus selle eest, et asjad toimiksid. Teine asi on see, et tegelikult Vilve Kalda palk 13 000 krooni võrra ei tõusnud. Ta oli politseiametis tööl ühe palgaga, ja ministeeriumis, kus ta oli kaasatud asutuste ühendamise projekti, sai teise osa. Tema praegune palk on kahest varasemast kokku pandud.

Aga asutus on nüüd ju ühendatud, miks peaks ta ühendamise eest veel lisapalka saama?

Käsitleme kõigi valdkondade juhte võrdselt. Ta on ühe valdkonna, meie põhivaldkondadele väga olulise tugivaldkonna juht. Seega ka samasuguse palgatasemega. Eelmisel aastal ei juhtinud ta PPA administratsiooni ehk Eesti suurima riigiasutuse kogu tugivaldkonda, kus töötab üle 800 inimese.

Kas PPA sisekommunikatsioon kuulub ka Vilve Kalda vastutuse alla?

Jah. Kõik toestava tegevuse bürood (logistika, personal, orkester) kuuluvad tema alla. Üldistatult – põhitöörügajaid on meil 6000, tugiteenuseid osutab tuhat inimest, see viimane kuulubki tema alla. Tema vastutab selle toimimise eest.

Teie alluvad kurdavad, et pädev info ei jõua ülevalt alla ning küsimustele ei vastata. Osalt nimetatakse „alla” jõudvat infot lausa sodiks. Teisisõnu – alluvad ei saa aru, mida juhtkond teeb ja miks. Kui 7000 inimest pole rahul, siis istub amet ju püssirohutünni otsas?

7000 küll rahulolematuid pole. Igaühel võib olla teema, mis konkreetselt teda häirib, kuid see pole midagi sellist, mis takistaks töötegemist. Käin inimestega rääkimas, kuulan muresid. Selgitan. Ma ei taju seal, et asi oleks nii hull. Sisekommunikatsiooniga on nii, et tippjuhina pöördun inimeste poole ja selgitan asju meie intranetis. Aga asju ja selgitusi on palju. Seetõttu tekib ka küsimus, kui tihti inimesed intranetti lähevad, sealt infot otsivad ning kuidas nad seda tõlgendavad. Tõenäoliselt on infot mõnes mõttes liiga palju.

Pärast seda, kui ajakirjanduses ilmus artikkel PPA juhtide palkadest, saatsite siselisti palku õigustava kirja, öeldes muu hulgas, et ajakirjanik on olnud pealkirja pannes pahatahtlik, sest sellest jääb mulje, et tõusid ainult juhtide palgad. Aga kelle palgad siis veel on tõusnud? Töötajate palgad on ju langenud ja inimesed peavad võtma palgata puhkuse päevi.

Ühinemine käis suure pauguga. Reeglid olid sellised, et kellegi palk ei tohi ühinemisel muutuda, v.a juhul, kui muutub töö sisu. Näiteks töömaht suureneb või väheneb. Valdavalt puudutas see tugistruktuure, vähem põhitegevust. Palk on kasvanud kuni tuhat krooni 360 inimesel, 1000–2000 krooni 179 inimesel, 2000–3000 krooni 99 inimesel. Kuid samavõrra on teisal palk langenud. Ma püüdsin inimestele selgitada, kuidas asjad tegelikult on.

Kui suur on piirivalvurite ja politseinike palgavahe?

Kuna palgad tulid üle nii, nagu need kinnitatud olid, siis proportsioon on samaks jäänud. Kõige rohkem saavad kriminaalpolitseinikud, siis piirivalvurid ja korrakaitse ning kodakondsus- ja migratsiooniosakonna (KMA) töötajad ning tugiteenused.

Näiteks oktoobri seisuga on kriminaalpolitsei keskmine palk 16 219 krooni, piirivalvel 13 720 krooni, KMA-l 13 648 krooni, korrakaitsel 12 688 krooni ning administratsioonil 12 120 krooni. Kõige suuremate üksuste keskmine palk on ka kõige madalam.

Praegu käib meil töökohtade hindamine. Algusest peale tõsteti küsimus (ja ma olen sellega nõus), kuidas toimub võrdsustamine uues karjäärisüsteemis, kes saab millise uue teenistusastme. See on töötajates suurt meelepaha tekitanud, paljud pole oma pagunitega rahul. See vajab täpsustamist ja sellega ka tegeleme. Osa vastuseid tahame saada ametikohtade hindamisest, mis praegu käib ja peaks lõppema sel aastal.

Karjäärisüsteemi osas käib teil praegu arengukava koostamine. Kuidas peaks karjääriredel välja nägema? Novembri alguses on võimaliku edutamiseni jäänud kaks kuud, kas töötajatel on üldse karjäärivõimalusi? Osale ametnikele sai mullu osaks ju põhjendamatu karjäärihüpe, sest arvesse ei võetud muid kriteeriume kui see, kas sa oled komissar või mitte.

Karjäärivõimalusi on meie inimestel palju suurema asutuse ja enamate valdkondade lõikes kindlasti rohkem kui seni. Spetsialisti karjäärisüsteem võimaldab karjääri teha ka sama tööd tehes.

Süsteemi üksikasjad on praegu väljatöötamisel. Kindlasti tahame tuleval aastal inimesi edutada.

Kriminaalpolitsei on läbi aastate olnud koht, kuhu politseis püritakse. Nüüd väidavad politseinikud, et karjääritegemiseks on targem minna korrakaitsesse – seal pääseb edasi kiiremini. Mis on juhtunud?

Ma ei nõustu selle väitega. Karjääri saab teha kahel viisil: spetsialisti ja juhina. Spetsialistil on igal pool ühesugused võimalused. Juhikarjääri on tõenäoliselt kergem teha seal, kus alluvaid juhi kohta on vähem. Korrakaitses, kus spetsialiste on juhi kohta rohkem, on karjääritegemine teoreetiliselt keerulisem.

Karjäärivõimalused sõltuvad aga enim inimese enda tahtest ja hoiakutest.

Milline on viimastel aastatel olnud kriminaalpolitsei areng? Kas koosseisu on vähendatud või suurendatud? Aga raha? Koosseisude vähendamise valguses – kuidas tundub, kas kriminaalpolitsei jõuab lahendada ainult üksikuid kuritegusid või peaks olema eesmärk süsteemselt olukorral silm peal hoida ja reageerida vastavalt vajadusele? Kas areng peaks olema terviklik?

Tegelikult saabki siin olla ju ainult üks vastus: oluline on, et kuritegevusvastane võitlus toimiks, sealhulgas kriminogeense olukorra haldamine tervikut vaadates. Üksikute kuritegude avastamine ei anna üksinda tulemust. Parim näide on ju varavastaste kuritegudega tegelemine, näiteks korterivargused. Selge, et selles statistikas annavad põhiosa teatud kurjategijate grupid. Nende tegevuse vastu tööd tehes saavutab häid tulemusi ja ohjeldab rahvale väga vastikut kuriteoliiki – pätid tulevad sinu koju ja viivad su asjad minema.

Muude vargustega ju samamoodi, pead mõistma kuidas süsteem töötab ja kuidas saaks anda kõige valusama hoobi kuriteo kasu pihta. Varastatud asjade kokkuostjate elu kibedaks tegemine halvab seda ala tunduvalt enam kui ükskõik kui mitme telefonivarguse avastamine. Inimesele on arusaadavalt oluline talle tekitatud kahju. Meie ülesanne ongi selgitada, kuidas me tegeleme ühe konkreetse inimese murega, kui tegeleme selle kuriteoliigiga üldiselt. Et parima tulemuse saavutame siis, kui tegeleme kokkuostjatega. Neilt saadud vara õigetele omanikele tagastamiseks vajab politsei, et inimesed annaksid teada, kui neilt midagi varastatakse. Lahendus ei pruugi saabuda kohe, kuid nagu öeldud – lõpuks saab vara tagastada.

Praegu kriminaalpolitseinike vähendamise plaani ei ole, küll aga oli varem suund viia kriminaalpolitseinike osakaal 30 protsendile politsei koosseisust. (PPA-s on protsent muidugi teine, siin on jutt ainult politseist).

Kuhu kadus keskkriminaalpolitsei asutuse nimi? Ühendamist omal ajal juhtinud Jüri Pihl pidas õigeks, et bränd säiliks?

See on emotsionaalselt väga raske teema, aga uue asutuse loomisel otsustati, et selguse ja ühetaolisuse huvides kasutatakse kõigi puhul sarnast lähenemist – kõik valdkonnad said omale osakonna.

Millal asutuses viimati siserahulolu uuring tehti?

Rahulolu uuringu teeme oma jõududega aasta lõpus, aasta tulemusi kokku võttes. Muudame uuringu regulaarseks.

Tugiteenuste pakkujad tahavad ka ju teada, mida inimesed arvavad. Uueks aastaks on planeeritud uuringu sisseostmiseks 100 000 krooni.

Pole nii, et rahulolu uuringut ei taheta teha, sest ei taheta vastuseid?

Ei ole. Olen andnud siseauditile ülesande, et tuleb küsida erinevaid rahulolu aspekte, mille põhjal saab teha järeldusi ja rakendada meetmeid.

Kas poleks aeg loobuda loosungist, et politseinik ja piirivalvur on klienditeenindajad? Kas kriminaalpolitseinikku või piirivalvurit saab ikka nii nimetada?

Ega me igapäevatöös oma töötajaid niimoodi nimetagi, küsimus on kontseptsioonis, kuidas me kodanikele teenust pakume. Meie klient on seaduskuulekas kodanik või välismaalane, kes vajab sisejulgeolekualast kaitset. Me pingutame selle kliendi nimel. Sellest lähtuvalt tekib meil voli pidada kinni neid isikuid, kes kliendi rahulolu häirivad. See, kas me nimetame töötegijaid seejuures klienditeenindajaks, pole üldse esmane.

Ometi on see kuvand väga tugevalt juurdunud ka väljaspool PPA maja! Minu jaoks on klienditeenindaja see, kes toob mulle kohvi. Või pangateller.

See pole esmane! Me tagame julgeolekut. Inimese jaoks on see teenus. See ei tähenda, et „krimkamees” on klienditeenindaja. Meie seda kuvandit ise ei loo, me ei ütle, et oleme klienditeenindajad. Me pakume mitmeid teenuseid. Kitsamas mõttes on meil ka klienditeenindajad olemas, näiteks kodakondsus- ja migratsiooni alal.

Kuidas te oma üksuste juhtidega rahul olete?

Olen rahul. Kõik on tugevad asjatundjad ja kõigil on juhtimiskogemus. Eriti olukorras, kus mindi pauguga kokku, aga samal ajal peame regulatsioone välja töötama, olema suures infotulvas ning reformiaja segaduses otsuseid vastu võtma. Nad on hästi hakkama saanud.

Mulle tundub ka, et kõik üksused töötavad hästi – prefektuurid, piir, KMA. Kuid sisemist sujuvat tööd pole te suutnud tagada.

Integreerimine kui selline toimubki ju praegu. Iga valdkond toimetab omamoodi. Praegu käibki regulatsioonide väljatöötamine. Me otsime ja loome, koostame oma arengkava, millest tuleb kokku tervik. See on järgmise aasta küsimus. Ühendamine paugust tähendas seda, et paralleelselt püüame leida ühisosa. Seda pole varem tehtud. Kõige tähtsam ongi, et inimese vaatenurgast oleks kõik samaväärne kui enne, oma sisemiste küsimustega tegeleme pikkamööda, et luua ühtselt toimiv tervik.

Kas olete vahel tundnud, et tõstaks käed üles ja ütleks: ma ei saa hakkama, astun tagasi?

Mitte kordagi. Ma pole seda tüüpigi. Ma olen selles organisatsioonis läbi teinud palju reforme, kuigi viimane on kahtlemata mastaapseim. Mul on kogemus ja mul jätkub närvi, et emotsioonide tulvas rahulikuks jääda. Minu jaoks on tähtis, et riik on teinud sellise otsuse. Mina viin selle otsuse ellu ja katsun seda teha nii hästi kui võimalik.

Samal ajal pean muidugi võitlema, et töötajatel oleks väga hea. Kindlasti on asju, mis võiksid olla palju paremini, aga ma kinnitan – need lähevad õige pea paremaks. Toimub kvalitatiivne hüpe.

Tunnetate, et keegi õõnestab jalgealust?

Olen organisatsioonis kaua töötanud ja tean, et marssalikepike on taskus igal vennal. Ma ei tea, kas sellel on ka saehambad. Aga ma ei tegele selle küsimusega. Mina tegelen organisatsiooni ülesehitamisega, olen sellega niivõrd hõivatud ja muu jaoks mul aega ei jagu.

Mingisuguseid möödalaskmisi ikka tunnistate?

Võib-olla see ettevalmistusprotsess, enne ametite kokkupanekut. Tulevane juht oleks pidanud palju varem ja kindlamini olema protsessi kaasatud. Minu tulek sellesse rolli toimus võib-olla liiga hilja.

Praeguses etapis – alati saab paremini. Aga üldjoontes olen rahul. Hinnangu annavad muidugi teised.

Eks me peame omi asju isekeskis arutama, ja me teemegi seda. Mind natukene hämmastas, kui mõned ütlesid, et nad kardavad siseveebis arvamust avaldada – et äkki järgneb midagi. Minu arvates on see organisatsiooni tugevuse märk, kui inimesed julgevad ja tahavad avalikult arvamuse välja öelda. Siin ei järgne arvamuse avaldamisele mingeid repressioone.

PPA on olemas olnud juba kümme kuud, kuid peamaja katusel ilutseb endiselt silt „Politsei”. Kus on sõna „piirivalve”?

Esiteks on see rahaküsimus. Maja sees on siltidel „politsei-ja piirivalveamet”. Aga silt on kallis asi. Ja eks rahvakeeles käsitletakse seda asutust ka endiselt pigem politseina. Seaduses on institutsiooni nimetus politsei, ametlik nimetus on aga politsei- ja piirivalveamet.

Kui palju see silt siis maksaks?

Meie küsitud pakkumised mullu sügisel olid üle 200 000 krooni, pluss käibemaks, kui terve silt uuesti teha. Kui kusagilt saaks samasuguseid tähti juurde, võib saada umbes 150 000 krooni eest, pluss käibemaks. Ikka päris kulukas asi, arvestades, et institutsiooni üldnimetus on politsei.

Kuuldavasti võtate reisidele abikaasa kaasa. Majas spekuleeritakse, kelle raha eest.

Olen sellest intranetis kirjutanud. On üritusi, kus etiketi järgi on kohane viibida abikaasaga. Mis puudutab seda, kes mida maksab, siis lähetuste eest on minu eest maksnud PPA, abikaasa eest olen maksnud mina või tema ise. Olen ülemaailmse politseijuhtide assotsiatsiooni Euroopa regiooni juht ja viibisin hiljuti konverentsil USA-s. Abikaasa oli seal tõesti kaasas. Kuid ta on minuga kaasas käinud ka siis, kui olin veel prefekt. Ametite ühendamine oli minu jaoks muide selles mõttes halb, et mu abikaasa on 1996. aastast töötanud KMA-s. Nüüd töötame ühes asutuses.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare