RAIVO TAMM: Sõjarelvadega politsei või politseirelvadega sõjavägi
Viimase aja konfliktid ja probleemid maailmas on politsei eriüksuste ning kaitseväe rahutagamismissioonidel viibivate kaitseväelaste vajadusi lähendanud. Kriisisituatsioonis näeme nüüd kaitseväe üksusi, mis kasutavad põhimõtteliselt samu relvi ja taktikat mis politsei eriüksused. Teisalt võib aga öelda, et kuritegevuse terrorismi suunas minek on sundinud politseid omakorda kasutusele võtma sõjaväerelvastust ja -varustust.
Kui kujutleda erakorralisi sündmusi või kriise teljel, mille ühes otsas on rahuaeg ning teises täiemahuline sõda, siis telje esipoolel asuvad ka väiksema tulejõuga relvad. Selle mõttelise telje algus, alates rahuajast, on puhtalt politsei pärusmaa; täiemahuline sõda on vaid kaitseväelaste rida. Nn halli tsooni mahuvad aga sellised terminid nagu mittesõjalised operatsioonid, rahuvalvemissioonid, terrorismivastane võitlus ja terroristidevastased operatsioonid, mis kuuluvad rahuaegsesse maailma, kuid kus kasutatakse relvastust ja isikkoosseisu, mis mõeldud ka sõjapidamiseks.
Kaitseväe praegused operatsioonid Kosovos, Afganistanis ja mõneti ka Iraagis on võrreldavad politsei eriüksuste tööga, mille eesmärgiks ei ole objektide vallutamine ega üksuste hävitamine, vaid info kogumine, läbiotsimine, arreteerimine ning keelatud kauba konfiskeerimine.
Kaitsevägi vajab järjest rohkem sellise täpsusega relvi, nagu on politseil. Politsei eriüksused, mis peavad võitlema terroristide ja relvastatud kurjategijatega, vajavad seevastu tulejõudu, mida seni on kasutanud kaitsevägi. Kaitseväe taktika rahuvalvemissioonidel ei võimalda kasutada kuulipildujaid ega raskeid relvasüsteeme, kuna ei võidelda massi, vaid massis olevate üksikute vastaste vastu, kes ei kanna eraldusmärke ega vormi nii nagu kombatantidele kohane. Kaitseväe relvastuse suhtes seab niisugune olukord samad nõudmised, mis on politseil. Tehniliselt ei ole need relvad erinevad, pigem erinevad filosoofia ja ideed, milleks üks või teine relv ja laskemoon on loodud.
Kindlasti ei sobi armeeohvitseri puusal olev suure salve, suure tulejõu ja suurte mõõtmetega püstol politseinikule, kes töötab linnatänaval. Samuti pole mõeldav patrulli mineva kaitseväelase relvastamine üksnes revolvriga.
Erinevustest hoolimata on olemas valdkonnad, kus kahe organisatsiooni vajadused kattuvad ning mõlema kogemused relvasüsteemide, sihikute ja laskemoona kasutamisel on kombineeritavad. Võib öelda, et nii politsei kui ka kaitsevägi vajavad kiire tulealustusega, täpseid ja töökindlaid relvi, sest kaitseväe “pehmem” ja politsei “kõvem” pool peavad hakkama saama samasugustes taktikalistes tingimustes. Samas ei pöörata tähelepanu niivõrd relvade mehaanilistele omadustele, kuivõrd just erivahenditele, mis relvade tööd tõhustaks.
Käsitulirelvade areng
Käsitulirelvastuses ei tähenda politseile lähenemine seda, et kaitse-väel suuremaid “torusid” vaja ei läheks, kuid praegustes missioonides on järjest enam vaja sooritada samu tegevusi, mis politseitöös on olnud pidevalt päevakorral: kiire ja täpne tulealustus kõrvalisi isikuid mitte vigastades, rahvamassis konkreetse isiku tabamine. Sõjatingimuses jääb kaitseväele vajadus oma vastased lõplikult elimineerida, kuid politseis on erakordne, kui üksustele antakse käsklus: “Shoot to kill” – tulistada, et tappa. Politsei eesmärgiks jääb ikkagi peatada kurjategija vähima jõuga.
Oluline erinevus tulejõu vajaduses, distantsis ja põhieesmärgis tingib erinevuse nii laskemoona, relvade suuruse kui ka relva kasutamise eesmärgis ja viisis. Konkreetsetest relvaliikidest rääkides võib kuulipildujad ja automaadid julgelt ühte kategooriasse panna, kuna neid kasutatakse eelkõige suuremat tulejõudu vajavates operatsioonides, mistõttu nende arendamisel lähtutakse eelkõige sõjaväe nõudmistest.
Omaette maailma moodustavad püstolid ja püstolkuulipildujad, mis seni on olnud valdavalt politsei kasutuses. Siin on märgata arengut, kus mõlema jõustruktuuri huvid järjest enam kattuvad. Püstolkuulipildujatel on tänapäeval võimalus valida tulereiimi ühest lasust kolmese valanguni või kestva valanguni – esialgse kestva valangu asemel. Muudatusi on tulnud püstolite valdkonnas.
Kurjategijate kasutuses oleva relvade rohkus on juba ammu sundinud politseid vahetama kuuelasulised revolvrid 8–17-lasuliste püstolite vastu. Siingi on põhiliselt arenenud püstolite nn tuleseadistus ehk kaitseriivid. Järjest enam liigutakse revolvri kiire tuleavamise omaduste poole, säilitades turvalisuse tagamiseks parema kaitseriivistuse. Siinkohal politsei ja sõjaväe vajadused ühtivad, erinevustena jäävad alles vaid vintraua pikkus ja salve mahutavus.
Koos relvadega on arenenud ka erivahendid ja lisaseadmed, nagu taktikalised valgustid ja nende filtrid, summutid, optilised, punatäpp-, laser-, infrapuna-lasersihikud, hülsikogujad ja öösihikud. Selles kategoorias on politsei ja sõjaväe relvad peaaegu eristamatud. Erivahendeid lisatakse standardrelvadele, et suurendada nende täpsust ja tulealustuskiirust.
Hoolimata teatud “äärealade” kattuvusest, jäävad politsei ja kaitseväe relvastus erinevaks. Kaitseväelasel pole kunagi olnud vajadust relva peita, tähtis on eelkõige salve mahutuvus – mida rohkem, seda parem. Politseitöös on aga püstoli suurus kohati vaat et olulisem kui padrunite arv salves, eriti siis, kui tegutsetakse erariietes. Kaitseväelasele on püstoli kasutamine sama erakordne kui politseinikule automaadist tulistamine.
