Rakett stardib Parmu tänavast

Kolmkümmend kaheksa aastat kauplusauto rooli keeranud mehe suu vajub lahti, kui ta kuuleb, et paljud vallad maksavad ratas­te­ga poele peale ja mitte vähe.

Teade rändpoodidele pealemaksmisest lööb Toivo Kivi lobeda suuvärgi hetkeks lukku. “Olen 11 aastat iseseisvana hakkama saanud, pole sentigi näinud. Oleks, et mõni annaks või paagitäie bensiini…” See jääb ka ainsaks kurblikuks tundepuhanguks tööpäeva jooksul. Muu aja on kaupmees kui lust ja lillepidu.

Kiladi-koladi-mürra-mürra, stardib imeline Rakett Pärnu linnast Parmu tänavast. Eelmisel päeval on kaupmees ta triiki head ja paremat täis tassinud. See on Toivol kuues Rakett. Nimi jäi bussile külge kosmoselembesest sovetiajast.

Praegune buss pärineb 1981. aastast. Toivo ostis Virust päevinäinud koolibussi PAZ ja ehitas poeks. Toppis tihkelt riiuleid täis. Vaid Toivo teab, kus sahtlinurgas peitub kingakreem või rotimürk. Toivo on ise varustaja, roolikeeraja ja müüja. Sõidab nädalas 600 kilomeetrit Pärnu ümbruse teid, toidab ära kolm-nelisada suud. 14 aastat puhkuseta.

Vapustav monoloog

“Ainult kabjanaelu pole,” hüüab Toivo, tõmmates kammiga üle juuste. Kaupmees peab vinks-vonks välja nägema. Ja suu kuulipritsina jooksma. “Leiba? Väga hea. Aga kas saia ka läheb? Panen äkki kaks, need on laisa inimese saiad, lahti lõigatud. Noa võib ära visata. Verivorsti? Muuseas, täna on väga hea hinnaga Gefilust, kõhule hästi kasulik. Proovige. Ja Saaremaa sülti. Annan kaks või? Viinamarjad on väga head, võtke. Ega hapukoort unustanud? Ja siis veel jook, mis mehed julgeks teeb! Et eelmine alles või? No tagavaraks võib ka võtta. Kuulge, seakõrvad on mul ka. Üks proua võtab koertele toiduks. Äkki proovite? Just täna sain väga hea külmutatud kala. Nimi on p…., näe, ei tule meelde, aga väga hea on kindlasti. Nii, proua – kokku teeb see 188.30, teate ma annan ühe tikutoosi ka, ikka kulub ära. Kuulge, hapukapsast ei võtnudki, aga kui tervislik see on…”

Monoloog vältab kogu tööpäeva, näpud jooksevad mööda arve­lauda kui klaverikunstnikul. Rahvas ja koerad on kinkinud Toi­vole jäägitu armastuse. Iga kü­lakoera püha kohus on bussi tagumise parempoolse ratta juures jalga tõsta.

Memmed kübaratega, rättidega ja paljapäi, taadid kirsade, kalosside ja botastega, lapsed krooni kõvasti tasku surudes. Kõik kiidavad, toovad tänutäheks õunu ja kooki, isegi kausiga suppi. Ja Toivo teab vastutasuks kõiki poelisi nime- ja nägupidi, mitu sugupõlve välja. “Oh, mis saaks kui Rakett käimise järele jätaks. Siis pole muud kui kohalik tuimastus, nuiaga pähe ja hauda. Sest ilma Raketita jääb meie elu siin seisma,” räägib memm, triiki täis kilekotid pi­hus. Tõmbab korra käeseljaga üle silmadealuse, sest vägisi tu­leb pisar silma. “Jumal hoidku teid nii öösel kui päeval,” kostab teine memm ja lehvitab õhtusse kaduvale Raketile järele.

Kauplusautole makstakse peale

•• Keegi ei tea, mitu kauplus­autot Eestis ringi sõidab ja kui kasumlik või kahjumlik on süsteem tervikuna. Vallad maksa­vad kauplus­auto­de­le aastas sa­du tuhandeid kroo­ne peale. Arvutustest, kas rändkauplus võiks kasumlik olla, pole kuulda.

•• Tartu maavalitsus teatas, et mitmed vallad doteerivad kaup­lusautode liikumist 15 000–25 000 krooniga aastas. Ka Lääne-Virus on see nii. Kõige enam — 6750 krooni kuus — maksab Väike-Maarja.

•• Laekvere rändkauplust ei toe­ta, aga abistab Venevere kü­la­poodi 5000 krooniga kuus ning veab inimesi kord nä­da­las Laekvere poodi. Peale maks­takse ka Saare- ja Valgamaal. Kõige nu­tu­sem on asi Järvas, kus tarbijate ühistu kauplusbuss lõpetab 1. novembrist tegevuse.

•• Hiiumaa kauplusauto on oma­valitsusliidu oma ning tegutseb koostöös Selveriga. Omavalitsus­liidu juhi Jüri Lauteri sõnutsi pole hästi hakkama saa­va­le rentnikule pole vaja peale maksta.