Kuid kes oli siis tarvas? Kui pisut tähelepanelikumalt silmitseda Rakvere (Tarvanpää) linna esimest vappi, näiteks 1345. aastast pärineval linnapitseril (avaldatud Eesti ajaloo 2. köites, Tln. 1937, lk 88/89), on sellel üsna selgesti äratuntav hoopis teine veislane – euroopa piison ehk pürg (Bison bonasus). Seegi loom on Eesti kunagine asukas, kelle nimetus laenati sealtpoolt, kust liik meile kunagi levis – balti keeltest (

Kannatama on pidanud terved rahvadki. Ehkki tõeline liivi rahvas lätistus lõplikult XIX sajandi teisel poolel, ei raatsitud liivi nimest kuidagi loobuda ning kurioosselt tehti sada aastat tagasi uued “liivlased” hoopis nende Kuramaa põhjaosas elavaist lähisugulasist – läänemeresoome keele säilitanud kuralastest (omanimetusega raandalist ja kalamied).

Monumendiga seoses võib üleolevalt muiata – no mis siis, ühed sõralised kõik. Muidugi, zooloogiliselt pole üks liik “parem” ega “väärikam” kui teine. Iseasi on ajaloolise tõe väänamine, samuti tundub sümboli puhul, just nagu oleks vapilõvi asendatud vapikassiga. Seetõttu tunnen kaasa Rakvere linnavalitsusele kui tellijale ning Tauno Kangrole. Ehk õnnestub kunstnikul oma praegune taies ära müüa hoopis Rae vallavalitsusele, sest Eesti ühe jõukama maa-omavalitsuse keskasula Lehmja nimi pärineb vaieldamatult veise nimest (algse nimetuse rekonstruktsioon on kohanimeteadlaste andmeil Lehmänjalan, s.t. Lehm(a)jala). Sõltumata sellest, oli see lehm juba kodustatud või veel tõeline ürgveis Bos primigenius.