RANDO TOOMING: Kallis haiglatoit
Teenuse pakkujaks kandideeritakse riigihanke konkursi korras ning, nagu firma juhatuse liige Jane Oper märgib, on neil paar eelist. Nad on kiired ning neil ei ole konkursist osavõtmiseks tarvis välisinvestoritelt nõu küsida. Firmat kiiruse ja asjalikkuse puudumises süüdistada ei saa.
Eesti Eine on ainuüksi suve jooksul teenusepakkumisega laienenud viide Tallinna haiglasse. Nad ei ole midagi teinud ebaseaduslikult – haiglad ostavad 15-miljonilise soliidse aktsiakapitaliga firmalt toitlustusteenust rõõmuga.
Nagu ütleb nende oponent, ainsana Talllinna haiglatest oma kööki omava lastehaigla toitlustusjuht Gert Reisner, võiks ka tema tänaval sidruneid 100 krooni tükk müües raha teenida – kui ostjaid oleks. Kes teda süüdistada saaks? Mitte keegi.
Reisneri sõnul tuleb haiglale oma köögi pidamine palju odavam kui teenuse ostmine. See on loogiline, kui mõelda, et firma igatseb katta kulud, saada võimalikult ruttu kaetud ulatuslikud investeeringud ning tagatipuks kasumit teenida.
Miks seda näeb ainult ühe haigla juhtkond ja teised ikkagi suurköökide kasuks otsustavad? Kas pole nähtuse raskuskese mujal kui haiglajuhtide äkilises oskamatuses finantsasjades orienteeruda?
