Rapla maakonda, Käru ja Keht­na valda kavandatakse 9,7 ruutkilomeetri ehk ligi 1000 hektari suurust taraga ümbritsetud loodusparki, mis võimaldaks inimestel metsaasukaid nende omas keskkonnas uudistamas käia.

Idee autoriks on Toosikannu puhkekeskus, mis kuulub Viru Keemia Grupi suuromanikule Priit Piilmannile, park ise hakkaks paiknema keskusele kuuluvatel aladel. Eelmise aasta lõpus algatasid Käru ja Kehtna vallavalitsus projekti keskkonnamõjude hindamise, et välja selgitada, kas nii suure ala tarastamisega kaasneb oht loodusele.

Toosikannu puhkekeskuse juhataja Leo Kassi sõnul oleks niisugune looduspark Eestis esmakordne. „Tarandik koosneks kahest osast,” rääkis ta. „Väiksemale, umbes 180 hektari suurusele alale kavandatakse spetsiaalset punahirve parki, ent loomade võimalikust hulgast ei saa enne keskkonnamõjude hindamise lõppu veel rääkida.”

„Suuremat, ligi 850-hektarilist piirkonda asustaksid seal juba elavad loomad, peamiselt põdrad, metssead ja kitsed,” tutvustas Kass. Puhkekeskust ümbritsev tihnik paistab silma erakordse ulukirohkusega, isegi lühikese ringkäigu jooksul õnnestus silmata viit metskitse.

Kerge saak

„Piirkonna tarastamise mõte seisneb selles, et loomade liikumist piirata ning loodusfaktorite, näiteks ulukite murdmist kiskjate poolt takistada,” rääkis Kass. Sõraliste aedik oleks tema sõnul atraktsioon nii sise- kui ka välisturistidele, kes saaksid seal matkates kerge vaevaga metsloomi näha, kuna vabas looduses ei pruugi see alati õnnestuda. „Kui tarandiku rajamiseks luba antakse, siis suureneb eeldatavasti ka meie puhkekeskuse külastajate arv,” loodab juhataja.

Sõraliste looduspargi rajamisega kaasneks ka varjukülg: alal tahetakse hakata loomadele jahti pidama, selleks et tagada populatsiooni tasakaal.

„Ühe võimalusena oleme kaalunud ka jahiturismi teenuse pakkumust, ent see on veel täiesti lahtine idee,” sõnas Kass.  Keskkonnamõju hindamise teates on peale ulukite arvukuse reguleerimise viidatud ka jahindusalaste koolituste läbiviimisele, ent see, kas tarastatud alal loomade küttimine on eetiline, jääb Kassi sõnul keskkonnamõju hinnangu koostajate otsustada.

Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liige Heiki Valner nentis, et temale isiklikult loomade tarastatud alal pidamine ning küttimine ei sümpatiseeri. „Meie organisatsiooni seisukoht on, et loomade tarastatud alale vangistamine ja loodusest eraldamine ei ole eetiline,” tõdes ta, märkides, et turistide uudistamisretked häirivad metsaelanikke ega lase neil loomulikul viisil elada.

„Võimalike „safarite” korraldamise koha pealt ütlen nii palju, et inimene võiks oma jahikirge rahuldada vabas looduses, mitte aga alal, kus loomadel mingit pääsemisvõimalust ei ole,” ütles Valner.

Kavandatava looduspargi piirkonda plaanitakse ka puhkemajade rajamist endistele talukohtadele. „Esimene maja hakkab juba valmis saama, neli talukohta ootavad veel oma järge,” rääkis Kass.

Projekti keskkonnamõjude hindamine võib vallavalitsuste sõnul võtta aega umbes kuus kuud, tänasest kuni 16. aprillini kestva avaliku väljapaneku ajal saab esitada ettepanekuid, küsimusi ja vastuväiteid. Hinnangu koostab OÜ Hendrikson & Ko, selle avalik arutelu toimub 23. aprillil.

Aialoom kuulub maaomanikule

•• Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhi Hegne Lumbi sõnul on metsloomade pidamine piiratud territooriumil ehk nn tehiskeskkonnas väga levinud kogu maailmas ning tarandike loomise eesmärk on kas jahindusalane tegevus või looduse lähendamine inimesele.

•• „Meie lähinaabritest on sellised territooriumid Soomes, Rootsis, Tšehhis, Slovakkias, Horvaatias, Serbias, Lätis, Leedus, Poolas, Prantsusmaal, Hispaanias ja paljudes teistes riikides,” rääkis Lump.

•• Tehistingimustes peetav uluk on Lumbi sõnul maaomaniku omand, kes võib neid arvukuse reguleerimiseks küttida. Selliste territooriumide suurus ulatub 300-st kuni 4000 hektarini.

•• „Raske on sel juhul ka öelda kas loom on vaba või mitte, sest looduses piirdub uluki eluala mõnesaja hektariga,” märkis Lump. „Eetika küsimus tuleb kõne alla aga ainult jahikalendri järgimisel. Tuhat hektarit on loomale elupaigaks rohkem, kui ta vajab.”