See oli kaitseminister Jaak Jõerüüdi väike võit pikaks veninud kurnamissõjas, mille auhinnaks võiks olla vähemalt pool miljardit lisakrooni kaitse-eelarvesse. Asja sisu peitub selles, et Eesti on juba aastaid liitlastele lubanud, et eraldab kaitsekulutusteks kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Mullu märtsis lepiti rahanumbrid kokku, aga mais muudeti SKP arvestamise põhimõtteid, SKP kasvas suuremaks ja kahe protsendi piir kadus miraažina kaugemale.

Poole miljardi kroonised käärid

Kui järgida nüüd märtsis kokku lepitud summasid, saab kahe protsendi piir ainult kaugemale nihkuda. Praegu on kaitsekulutusteks ette nähtud kaks ja pool miljardit krooni, kuid kaks protsenti uutes oludes nõuaks üle viiesaja miljoni krooni rohkem. Vanade arvudega jätkates eraldaks viie aasta pärast aga kahest protsendist koguni 1,1 miljardit.

Kahe protsendi piir on parteideülene kokkulepe juba aastaid, kuid teisel kaitsepaberil, kaitsejõudude arengukavas 2010. aastani sätestatud rahanumbrid on ajale jalgu jäämas.

Rahandusminister tõmbas kaitseministeeriumi uutele nõuetele piiri, pidades siduvaks märtsis kokku lepitud summat, mitte kahe protsendi piiri. “Kõik osapooled aktsepteerisid, et see on piisav sõjalise riigikaitse arendamiseks,” arvab ta nüüd märtsikuiste rahanumbrite kohta.

Valitsusallikad vahendavad, et Veskimäe hinnangul ei suuda kaitseministeerium raha otstarbekalt kulutada, allahindlusi kahest protsendist teevad teisedki riigid ja ühtlasi üritas ta piirivalve- ja päästeameti kulusid paigutada kaitsekulude sekka. “Tegu on arvestusliku muutusega, mis tähendab, et ühtki lisakrooni eelarvesse see ei toonud ega too,” osutas rahandusminister Veskimägi, kelle sõnul liigub Eesti sisuliselt nüüd vanadel alustel arvutatud 2,2 protsendi suunas.

Valitsusallikad aga viitavad, et strateegiapaberit teisipäeval allkirjastades astus peaminister mitte Veskimäe, vaid Jõerüüdi poolele. Partsi tsitaat selle kohta, millised peavad olema kaitsekulud, pärineb kaitseministeeriumi jutupunktidest. “Mis puudutab kaitsekulude defineerimist – Eesti on NATO liige, NATO-s on see definitsioon paigas,” ütles Parts.

See tähendab kaitseministeeriumi keeles kaitsekulude kitsast defineerimist, nii et piirivalve ja pääste sealt välja surutakse.

Paraku on peaministri otsusekindlus vaid näiline. Paber sai vastu võetud, kuid erinevalt varasemast pole seal enam viidet kahele protsendile. Selle asemel lubatakse seal kasvu “täpsustada”. Partsi kõnepruuk on aga juba selline, nagu Jõerüüt tahab, ja Jõerüüdi parim relv on Eesti lubadus liitlastele – kaks protsenti kogutoodangust kaitsele.

Pikalt vintsutatud strateegia

•• Sõjalise kaitse strateegilise kava kirjutamine lükati kiiremini käima 2003. aasta augustis. Algul lubas kaitseministeerium mõnekümneleheküljelist paberit 2004. aasta veebruariks. Siis märtsiks.

•• Oktoobriks jõudis vintsutatud dokument lõpuks valitsuse istungile. Kommunikatsioonibüroo raporteeris istungilt: “Valitsus arutas ja kiitis põhimõtteliselt heaks kaitseministri esitatud sõjalise kaitse strateegilise kava... Valitsus otsustas enne määruse allkirjastamist seda veel töö korras täpsustada.”

•• Kuid vaatamata muljele, et strateegiaga on kõik ühel pool, pandi see 18. jaanuarini seisma. Eelmine kaitseminister Margus Hanson tõi valitsusse paberi, milles oli kaitsekulutusteks kaks protsenti. Jõerüüt aga allkirjastas paberi, kus ühtegi numbrit enam pole. Valitsus lubab kulutusi vajadusel “täpsustada”. Kuigi eelmine, 2001. aastal heaks kiidetud strateegia lubas hoida kahe protsendi määra. P.S.