Reet opereerib käsi ja jalgu
Kui ma Reedale esimest korda helistan, on telefonist kosta juhtnöörid, mida ta oma kolleegidele jagab: “Ei ei, siit ääre poolt rohkem, vot niimoodi, diagonaalis, jah, just siit.”
Idealiseeritud arstiamet. Reet räägib, et tema perekonnas varem arste olnud pole. Umbes kolmandas klassis sattus ta aga rangluumurruga Tartus haiglasse lastekirurgia osakonda. “Seal oli minu raviarst Udo Reino, kes lastele väga meeldis. Kujutan ette, et sealt võis kasvõi alateadlikult mõte arstiks saamisest idanema hakata,” räägib ta.
Peale ülikooli lõpetamist sattus Reet tööle Mustamäe Haigla traumapunkti. “Tegelikult varem mul soovi ortopeediks saada polnud. Aga kui hakkasin alaga sügavamalt tegelema, tekkis ka huvi. Praegu olen selle üle päris rõõmus ja õnnelik.”
Reeda sõnul oli tal ülikooli minnes meditsiinist teatud mõttes idealiseeritud ettekujutus. Arstiks saades see aga muutus. “Mul ei ole enam seda illusiooni, et meditsiin väga ilus ja puhas on, et arstiamet lugupeetud ja väärtustatud on,” ütleb ta.
Arstid verd ei karda. Lõikamise vastu pole Reedal hirmu või tõrget tekkinud kunagi. “Need, kellel vere suhtes vastumeelsus oli, said sellest aru juba ülikooli ajal ja valisid mõne meditsiiniala, mis verega vähem seotud on. Samas, igal pool meditsiinis on mingil määral kokkupuude verega olemas, nii et arst olla on raske, kui verd ei talu.”
Reet rõhutab, et arstiteaduses üldse ja loomulikult ka ortopeedias on väga oluline meeskonnatöö. “Tohutu palju sõltub sellest, millisesse meeskonda sa satud. Olen väga õnnelik, et just Ida-Tallinna Keskhaigla ortopeedide meeskonnas töötan.”
Kui Reedalt küsin, et mis õigupoolest traumatoloogia ja ortopeedia erinevus on, osutub vastus pealtnäha lihtsaks: “Mõlemad on luu- ja liigesekirurgiad. Traumatoloogia on seotud konkreetsete traumadega, ortopeedia rohkem haigustega või trauma jääknähtude kirurgilise korrigeerimisega.”
Spetsialiseerunud käekirurgiale. Oma huvidest lähtuvalt on Reet üritanud natuke spetsialiseeruda. “Minu huvialaks on käekirurgia ja reumakirurgia.”
Reeda sõnul on reumakirurgia Eesti meditsiinis suhteliselt uus valdkond ja vajaks veel kõvasti arendamist. “Mõttekas oleks luua reumakirurgia keskus, kus oleks nii ortopeedia, reumatoloogia kui taastusravi ja sotsiaalne rehabilitatsioon ühendatud. Siiani ei ole meil õnnestunud seda tööle panna, selleks on eelkõige vaja poliitilisi otsuseid. Mujal maailmas on sellised keskused loodud ja ühiskonnale on sellest märkimisväärselt kasu,” räägib ta.
Reumahaigetest rääkides ütleb Reet, et see on kontingent, kes võiks istuda ratastoolis, võimetud isegi lusikat tõstma.
Neid haigeid saaks ortopeed koostöös teiste spetsialistidega ühiskonda tagasi tuua. Nad oleks võimelised käima tööl või siis vähemalt enese eest ise hoolitsema.
“Iseenesest on võimalik kõike osta. Nii operatsioonilaudasid kui instrumente. See, mida pole võimalik kohe osta, on inimesed. Eesti meditsiinist lähevad inimesed praegu massiliselt ära. Praegu on hetk, kus lahkuvad isegi tipp-kirurgid. Minu arvates on see, kui meditsiinist lahkub arst, kes on juba tippspetsialistiks saanud, Eesti riigile korvamatu kahju,” arvab ta.
