Iseenesest toetavad sellise sammu astumist nii seaduste loogika kui ka kogemata avalikkuse ette juba jõudnud faktid. Eelmisel esmaspäeval käisid mainitud kriminaalasja raames keskkriminaalpolitseis ütlusi andmas justiitsminister Kristen Michal ja riigikogu liige Kalev Lillo. Samas esitati neile ametlik kahtlustus Meikari poolt avalikuks tehtud väidetava teadmata päritoluga raha erakonda toomise pärast.

Märgiline paragrahv

Nii Michal kui ka Lillo said kahtlustuse kriminaalasjas, mille prokuratuur alustas karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumist. Väidetavate, uurimise objektiks olevate süütegude toime panemise ajal aastatel 2009 ja 2010 oli Michal erakonna peasekretär ja Lillo parteikontori koosseisus.

Just nimelt prokuratuuri valitud paragrahv annab kätte tee, mis võib tuua kahtlustuse laiendamise ka partei peale. Erakonna kui juriidilise isiku majandustegevusele seatud piirangute järgimise eest vastutab nii seaduste kui ka Reformierakonna põhikirja alusel partei juhatus. Ei Michal ega Lillo polnud Meikari poolt välja toodud mustade annetuste tegemise aastatel oravapartei juhatuse liikmed.

Seega pole mingi ime, et õiguskaitsjad peavad lisaks küsimusele, kas Michal ja Lillo tõesti talitasid, nii nagu Meikar väitis, välja selgitama nende tegevuse koordineerituse Reformierakonna juhatusega.

Teisisõnu, on enam kui tõenäoline, et prokuratuur uurib, millised suunised või kas üldse oli Reformierakonna juhatus annetuste kogumisega seotud kontoritöötajatele (ehk Michalile ning Lillole) kehtestanud. Piltlikult öeldes tegeletakse selle välja selgitamisega, kas juhatus oli näiteks Michali ametijuhendisse kirjutanud, et ta võib annetusi vastu võtta vaid arvestades „erakonnale kehtestatud majandustegevuse piirangutega”.

Prokuratuur puikleb

Juhul kui selgub, et juhatus oli selgelt keelanud igasuguse kahtlase annetuste kogumise, pole erakonnal arvatavasti midagi karta. Kuid on võimalus, et partei majandustegevuse eest täisvastutav juhatus polnud seda selgesõnaliselt nõudnud või koguni vaatas asjale läbi sõrmede. Siis ei pruugi erakonnal kui juriidilisel isikul olla võimalik uurimisest pääseda.

Et prokuratuur tunneb huvi, kuidas juhatuse tasemel oli erakonnas selle majandustegevusele seatud piirangutest kinnipidamine reguleeritud, viitab ka see, et Michali ja Lillo ülekuulamise päeval tabasid keskkriminaalpolitsei juures oodanud ajakirjanikud tunnistajana ülekuulamisel käinud Reformierakonna riigikogulase Taavi Rõivase. Ta on praegu ja oli ka 2009. ja 2010. aastal partei juhatuse liige.

Riigiprokuratuur jäi eile Eesti Päevalehe esitatud küsimustele vastates eriti kidakeelseks. Nende esindaja suu jäi lukku erakonna kui juriidilise isiku vastu kahtlustuse esitamise kavatsuse kohta. Ainus vastus tuli päringu peale, millised erakonna juhatuse liikmed lisaks Taavi Rõivasele on mingis vormis õiguskaitsjatega veel vestlusel käinud. „Nagu me ei ole kriminaalasjas ühegi tunnistaja nime välja toonud ega ka nende koguarvu mitte, siis juhtkonnaliikmete ülekuulamise kohta ei saa me samuti vastata,” ütles riigiprokuratuuri pressiesindaja Katrin Lunt, jättes kõik võimalused õhku.

Arvestades Reformierakonna põhikirja, ei pea kindlasti üle kuulama kõiki juhatuse liikmeid. Partei alusdokument näeb ette, et juhatuse liikmed saavad erakonda esindada vaid kõik koos. Ainus erand on erakonna esimees ehk peaminister Andrus Ansip, kel on õigus parteid üksinda kõigis asjades esindada. Kas see võib tähendada, et Ansipil tuleb mingis vormis õiguskaitsjatele selgitusi jagada, teavad ainult prokuratuur ja politsei.