Rehepapid 2008
Ülemaailmne majanduskriis
Juba mõni aeg tagasi teati kõrtsis rääkida, et va kole majanduskriis on jälle ringi käimas. Kõneldi – Islandil teinud ta nii puhta töö, et inimestel pole enam püksegi jalga panna, istuvad nüüd vööst saadik geisrites, et keegi nende häbi ei näeks. Lätiski olla teda päris päise päeva ajal nähtud, kõndinud valge kitse kujul majast majja ja kus korra mökitanud, seal olnud pankrot platsis. Aktsiatest ei jäänud muud järele kui hunnik sõnnikut ja liisitud Hummerid sulasid otse sõidu ajal vedelaks poriks, nii et ehmunud autojuhile jäi rooli asemel kätte rõngasse keeratud rotisaba. Käigukangi asemel oli tuletikk, istmeks vana puravik.
„Ega meilgi pääsu pole,” rääkisid vanemad inimesed.
Lõpuks oligi kuulda, et majanduskriis on juba päris lähedal – oli teine naaberkülas ühe vabriku pankrotti ajanud ja pensionifondidest kogu raha ära söönud.
„Nii, homme on kord meie käes,” pomisesid inimesed ja läksid näost valgeks.
Kõrtsi nurgas aga sõi üks vana kerjus suppi.
„Ärge kartke midagi, mina aitan teid,” ütles ta.
Õhtul käskis ta kõigil põrandale magama heita ja hoiatas, et keegi ainsatki sõna ei lausuks, juhtugu mis tahes, muidu on kuri karjas.
Inimesed heitsidki põrandale. Tükk aega ei juhtunud midagi, aga täpselt keskööl läks uks vaikse kriginaga lahti ja valge kits kõndis sõrgade klõbinal tuppa. See oligi va majanduskriis.
Kits käis lamajate vahel ja nuuskis neid, aga keegi ei teinud teist nägugi. Lõpuks jõudis ta ühe kinnisvaraarendaja juurde. See tõusis kitse puudutust tundes järsku istuli ja karjus:
„Halasta, mul on terve põld uusi papist maju täis, ma tahaks need ikka kasumiga maha müüa!”
Vaevalt oli ta seda öelnud, kui oigas, läks näost mustaks – ja oligi pankrotis. Kits mökitas ja kalpsas uksest välja.
Aga öövaikuses oli kuulda, kuidas metsa taga lõhkesid kinnisvaramullid: puhh, puhh!
Jaak Aaviksoo
Jaak Aaviksoo kodustel on üha kindlam tunne, et pereisa mõistusega pole kõik korras. Varem nii lõbus kaitseminister kõneleb nüüd vähe ning hoiab inimestest eemale, otsekui kartes, et need teda määrivad. Selle asemel eelistab ta seista akna all ja silmitseda oma väljasirutatud kätt vastu valgust. „Jaa, see on ehtne Tšehhi kristall!” kuuldakse teda omaette pobisemas. „Läbipaistmatu nagu jää.”
Seejärel nühib ta ennast seemisnahkse lapiga ja kurdab:
„Ainult tolmu kogub hirmsasti! Aga noh, pole viga, peaasi et on ilus!”
Ka on tal viimasel ajal kombeks enesele söögilauas kahvliga vastu pead koputada ja siis valju häälega kiita:
„Purunematu! Lase või püssist, ei löö kildugi välja!”
Vahel tabavad teda ka seletamatud paanikahood. Nii ärkab terve maja ühel ööl pereisa karjete peale. Poolpaljas kaitseminister seisab keset elutuba ja osutab oma nabale.
„Öisel ajal on kõik poldid näha!” karjub ta. „Kogu see valguslahendus ei kõlba koera saba allagi! Otsekohe ümber teha!”
„Kallis, tule voodisse!” palub naine, aga Aaviksoo jääb põrnitsema oma kintsu ja hüüab:
„Mis see veel on? Ma hakkan kollaseks tõmbuma! Ja minu sees on suitsukoni ning jupp nööri! Andke haamrit!”
Suure vaevaga õnnestub pereisa maha rahustada ja sängi viia. Hommikul on Aaviksool veidi parem, ta paneb riidesse ja on valmis tööle minema, kuid viimasel hetkel haarab endal peast.
„Ah! Aga kus rist on? Risti polegi veel otsas!”
„Säh, just Tšehhimaalt saadeti!” halastab naine ja ulatab Aaviksoole kaabu. Kaitseminister seab selle endale nupu otsa ja väljub sirge seljaga.
Edgar Savisaar
Musta keepi mähitud Savisaar seisab akna all ning silmitseb öist Vabaduse platsi. Pimeduses pauguvad tuhanded vasarad, undavad puurid.
Vana pärisorjast teener lonkab tuppa, kaenlas mägranahast kasukas.
„Suvatsege selga panna, isake, muidu külmetate,” palub ta.
„Jäta!” tõrjub Savisaar. „Ära oled tüüdanud! Sina ja teie kõik. Varsti, varsti on maa-alune palee valmis, siis saab viimaks rahu.”
„Isake, mis jutt see ometi on!” ahastab ori. „Ega te siis ometi maa alla koli?”
„Aga just kolin!” käratab Savisaar. „Kõrini on mul teie tänamatusest! Kas ma pole teid siis hästi valitsenud? Kultuurikatlale raha andsin? Andsin! Linnateatrile miljonikese poetasin? Poetasin! Ja kui lumetorm tuli, oleksin võinud lasta teil hangedesse lämbuda, aga kahju hakkas mul teist, mutukatest, käskisin välja kaevata, kinkisin elu! Räägin ma tõtt?”
„Sula tõtt, käskija!” kinnitab pärisori ja potsatab põlvili. „Oled meile nagu ema, soojendad ja kaitsed!”
„Aga miks te, koerad, siis tänamatust üles näitate? Luurate mu järel, kiusate ustavaid teenreid... Ei, aitab! Kadunud patriarh Aleksius kõneles mulle, kuidas mungad teda kummardavad, viskuvad Püha Isa ees näoli maha, ulatavad talle ise piitsa: rooska meid, valitseja, meie pattude eest! Sedasi tuleb Jumala poolt salvitud linnapead teenida, aga teil on aina hambad irvis! Ei hooli ma enam teiesugustest penidest, lähen maa alla oma uude lossi, hakkan muttide kuningaks!”
„Isake!” nutab ori. „Ära kõnele nii! Süda tahab rinnust välja karata! Misjaoks sa mutte pead valitsema, juhi ikka meid, ära jäta vaeslasteks!”
„Mutid on pimedad, tummad...” pomiseb Savisaar. „Nemad oskavad austada, ei kuula pealt ega nääguta lehes. Niipea, kui palee valmis, lahkun. Hakkan muttide päikeseks!”
Tema must keep lainetab tuule käes nagu tormine meri.
Andrus Ansip
„Võtame veel kaks pudelit viina ja igale mehele šnitsel!” tellib Andrus Ansip. Ta on heas tujus, salat ja supp on juba keres, hundijalavett ka omajagu – mis sa hing veel ihaldad! Nii tore on sõpradega pummeldada.
„Kas meil raha ikka on?” uurib üks semudest.
„Küll!” kinnitab Ansip. „Raha nagu ratsahobusel sitta!” Kui kelner on viinad lauda toonud, tellib ta veel kannu tomatimahla ning juustutaldriku.
Pidu kogub hoogu. Valatakse välja, lüüakse kokku ja hüütakse elagu. Hammustatakse peale. Kui midagi otsa saab, nõuab Ansip kelnerilt kohe uut juurde.
Kui mitu tundi pidutsetud, teeb kelner ettepaneku vahearveks.
„Muidu kasvab summa nii suureks, et läheb segamini,” seletab ta. „Kas härrased soovivad arveid kokku või eraldi?”
„Kokku!” teatab Ansip. „Mina maksan.”
Kelner toob arve. Ansip loeb selle läbi ja tellib pudeli konjakit.
„Raha mul küll kaasas pole, aga küll kunagi hiljem saab,” ütleb ta kelnerile.
See muutub morniks.
„Kuidas siis nii, et raha polegi? Ja tellite veel konjakit?”
„Jah, ja vaata midagi sinna juurde, šokolaadi või... Ehk sööme jäätist? Lõhevõileibu paluks ka kohe suuremal hulgal.”
„Makske enne arve ära!” nõuab kelner. Ansip kehitab õlgu.
„No kas sellega siis nii kiire on? Ütlesin, hetkel pole! Mis te tõstate tühjast tüli, näete, daamidel on klaasid tühjad – viis pudelit šampanjat, palun!”
Kelner on kunde kindlameelsusest nii jahmunud, et toobki nõutud joogid. Ühtlasi ka uue arve.
„Paluks nüüd tasuda.”
„Ei saa, mul pole raha, kulla mees,” naeratab Ansip. „Aga ega sellest pole midagi! Tooge meile puuviljavaagen!”
„Politsei!” karjub kelner.
Ansip viiaksegi ära. Kuid ta ei kaota hetkekski optimismi.
„Paluks must tee rummiga ja viineripirukas!” hõikab ta, kui teda letist mööda talutatakse. „Ja oodake, ma võtaks politseiautosse kaks valget veini kaasa. Einoh, raha mul ei ole, aga pea püsti!”
Lauri Vahtre
Jõuluõhtul koputab keegi õrnalt uksele. Pereisa hiilib avama, ukse taga seisab naabrimees Lauri Vahtre.
„Noh, siin ma olen! Lubasin ju su lastele jõuluvana teha. Ega ma hiljaks jäänud?”
„Ei, tulid just õigel ajal!” sosistab pereisa. „Ainult et... ma arvasin, et sul on jõuluvana mantel endal olemas. Aga sina oled hoopis mundris!”
„See on meelega, ma ei taha seda punast mantlit. Punane on Lenini värv. Ma riietusin hoopis kindral Laidoneriks. Et mu külaskäigul oleks ka väike patriootiline mõte.”
Vahtre rullib lahti sinimustvalge lipu ja marsib elutuppa.
„Tere, noored eestlased!” hõikab ta. „Mina olen kindral Laidoner ja tulen praegu otse Vabadussõjast. Kas te teate, mis sõda see oli ja kellele seal naha peale anti? „Tuulepealset maad” olete ikka vaadanud?”
Lapsed põrnitsevad külalist ehmunult ja kõige pisem küsib:
„Aga kus näärivana on?”
„Näärivana – ära sa sellist koledat sõna üldse suhu võtagi!” keelab Vahtre. „Näärivana käib ainult kommunistidel ja Moskva käsilastel. Ma räägin teile nüüd natuke 1924. aasta detsembrimässust ja sellest, kuidas ma punaseid peksin.”
Vahtre räägibki, pikalt ja mõnuga. Lapsed nihelevad ja pereisa julgeb viimaks poetada:
„Hakkaks nüüd kinke jagama.”
„Kas sind ei huvita siis, kuidas kommunist Sommerling maha lasti?” küsib Vahtre pahaselt. „Aga noh, mis seal imestada, sa olid ju kooli ajal komsomolis, eks sulle teeb see lõbus lugu muidugi haiget.”
Ta kutsub lapsed enda ette. „Mängige onu Laidonerile nüüd Sinimägede lahingut!”
„Ma tahaksin laulda krokodill Gena laulu,” pomiseb üks lastest.
„Juunikommunistid kinki ei saa!” manitseb Vahtre.
Juhan Paadam
Belgradis, Eurovisiooni lõppvõistlusel on kihinat-kahinat palju. Igas nurgas harjutab mõni ingli välimusega noormees usinalt tantsusamme või kireb häält puhtaks. Keegi nabani ulatuva dekolteega härra palub mahedal toonil oma sõpra: „Ole hea, triigi mu sääremarja, see narr kisub krampi!” Sõber pole kade mees, käärib käised üles ja laseb oma peenikestel valgetel sõrmedel lupsti kaaslase püksisäärde kaduda.
Juhan Paadam on just uksest sisse astunud ja muheleb heastmeelest. Tore on jälle seista keset seda lõbusat melu. See siin on tõeline muusikapidu, Püha Kunsti Katedraal, kuhu igal aastal voorivad kokku Euroopa parimad artistid, otsekui kõige hardamad palverändurid.
Näe, köögist kantakse välja suur pada aurava vaseliiniga! Kaks kullatud rinnanibudega noorhärrat seisavad sealsamas lähedal ja saadavad hiiglaslikku potti särava pilguga.
„Ei tea, kas seal vaseliini sees rosinaid ka on?” pärib üks.
„Rosinaid on nii et mustab!” kinnitab teine.
Paadam kõnnib saali. Seal on rahvast veelgi rohkem, kõik kirjudes rõivastes justkui mingid uhked võõramaa linnud. Sädin on kõrvulukustav. Hiiglaslik purskkaev on täidetud ehtsa šampanjaga ning selles ujub piltilus noormees, kellele on kannikate vahele torgatud heeringasaba.
„Noh, Juhan, mis sina sel aastal külakostiks tõid?” astub Paadami juurde turske isand, kes kannab kunstripsmeid ja keda Eurovisiooni ringkondades Köstriks kutsutakse. „Kas jälle ilusaid tüdrukuid? Või järsku mõne noore Apollo?”
Paadam õngitseb porfellist grammofoni ja asub seda väntama. Hetkeks tekib suures saalis ootusärev vaikus, siis kostab grammofonist kellegi räme hääl:
„Leto svet! Eto leto svet!”
Paljud minestavad. Köster kaotab ehmatusest paruka.
„Ok...ok...sa kurivaim!” suudab ta vaid ökitada.
Paadam vaatab, et minema saab.
Hannes Võrno
Hannes Võrno jalutab kodu poole, kui kuuleb korraga lärmi. Keegi karjub nagu ratta peal ja keegi sõimab jämeda häälega.
Võrno läheb asja uurima. Selgub, et karjujaks on poisike, keda tüse kojamees kõrvast kisub.
„Mille eest siis sedasi?” pärib Võrno.
„Ah et mille eest!” kärgib kojamees. „Selle eest, et ta seina sodis! Näed, päris loosungi on kohe maalinud – „Ene on lits!” Küll ma sulle näitan, tatikas!”
„Aga kui see on tõde?” küsib Võrno. „Kas siis aususe eest peab karistama? Kas on parem elada variseri kombel, varjates ja valetades?”
Kojamees muutub nõutuks.
„Ega mina ka ei tea,” pomiseb ta. „Kuidas härra arvab...”
„Härra arvab, et sa oled üks silmakirjateener! Lase poiss lahti!”
Kojamees teeb, nagu kästud. Jõnglane pühib silmi ja aevastab. Võrno kummardub lahkelt tema kohale.
„Ah et Ene on lits? Rängalt öeldud, aga tõde on sageli valus. Sa oled aus poiss, äkki on sul veel midagi südamel? Ära siis karda, tõtt rääkida pole häbiasi!”
Poiss kihistab naerda ja kirjutab siis seinale:
„Albert on pede!”
„Nii, nii!” noogutab Võrno rahulolevalt pead. „Vapper poiss oled. Äkki veel midagi?”
Poiss kratsib veidi aega kukalt – midagi põnevat ei tule pähe. Joonistab siis viimaks seinale hiiglasliku noku ja jookseb nurga taha.
„Jälle õige,” mõtleb Võrno lugupidavalt ja läheb ka koju.
Jaan Kundla
Jaan Kundla ärkab hommikul, tõuseb voodist, kammib pead ja vaatab aknast välja. Pilt, mis talle avaneb, on trööstitu – terve hoov on värdjaid täis.
„Mnjaa!” venitab Kundla. Ta sööb kiirustamata, paneb riidesse ja läheb õue. Värdjaid on vahepeal juurdegi tulnud, väiksemad eksemplarid mängivad liivakastis, suuremad kõnnivad niisama ringi. Kundla katsub neid kõndides mitte riivata. Ta läheb poodi. Sealgi on palju värdjaid, aga midagi pole teha – sellist kauplust, kus üks auväärne riigikogu liige saaks rahumeeli, värdjate poolt segamata sisseoste teha, pole Eestis ülepea olemaski. Kundla on oma kibeda saatusega leppinud, ta tõmbab kummikindad kätte, ulatab kassas varitsevale värdjale raha ning pakib ostud kilekotti.
Koduteel mõlgutab Kundla tähtsaid mõtteid sellest, kuidas paremini riiki valitseda, ega märkagi, kuidas üks värdjas talle teele ette astub ja kella küsib.
„Mida?” ei saa Kundla esiotsa ähmiga küsimusest aru. Ta on just unistanud päevast, mil saab oma tšekid riigikogu raamatupidamisse viia, nüüd langeb ta pilvedest tagasi räpasesse igapäevaellu.
„Kell!” kordab värdjas. „Mis kell on, peremees?”
Kundla läheb näost punaseks. Selline häbematus! Aga ta otsustab siiski olla armulik ja värdjale mitte politseid kutsuda. Selle asemel vehib ta tõrjuvalt oma poekotiga ja hüüab heleda häälega:
„Kõss!”
Tagasi koju jõudnud, lukustab ta hoolikalt ukse ja läheb ruttu duši alla. Oh, kui hea on jälle puhas olla!
Kundla paneb hommikumantli selga, istub kiiktooli ja hakkab lugema. Ta loeb raamatut „Tarzan – ahvide kuningas”. See raamat meeldib Kundlale väga, ta tunneb, et on Tarzani saatusekaaslane.
Ivo Parbus
Ivo Parbus tuleb vangla raamatukokku ja paneb „Kolm musketäri” lauale.
„Ma võtaksin ühe teise raamatu,” ütleb ta.
„Juba läbi?” imestab raamatukoguhoidja. „Küll teie olete kärme lugeja. Kuidas meeldis?”
„Üldse ei meeldinud. Seal ei olnud ju mitte midagi.”
„No kuidas siis ei olnud?” vangutab raamatukoguhoidja pead. „Igavesti põnev oli ju.”
„No alguses ehk oligi põnev, aga lõpuks oli ikka pettumus väga suur,” kaebab Parbus. „Ma tahaks nüüd ikka ühte korralikku raamatut!”
„Äkki siis midagi klassikalist?”
„Jah, just!” rõõmustab Parbus. „Andke klassikalist!”
Raamatukogutöötaja ulatab talle „Sõja ja rahu”. Parbus haarab ahnelt raamatu ja asub seda kiiresti lehitsema.
„Jälle mitte midagi!” hüüab ta Tolstoiga lõpule jõudes nördinult.
„Mida te sealt õieti otsite?” ei saa raamatukoguhoidja aru.
„No raha muidugi. Mida ikka raamatu vahele pannakse.”
„Kallis inimene, raha seal küll ei ole!”
„Olgu, aga siis äkki kinkekaart?”
„Ei ole ka kinkekaarti. Mis imelikku juttu te ajate? Raamatud on läbilugemiseks!”
„Hm...” teeb Parbus. Ta koputab õrnalt raamatu kaanele.
„Arvate, et peaks žiletiga kaane lõhki lõikama?”
„Andke siia!” karjatab raamatukoguhoidja. „Teile ei laena ma enam midagi! Minge ära!”
Parbus lähebki, kuid on väga solvunud.
„Nii keeruliselt pole ka mõtet seda raharaasu ära peita,” poriseb ta veel ukselt. „Ega ma ole mingi selgeltnägija.”
Herman Simm
Herman Simm kleebib endale mustad vuntsid ette, paneb pähe punase paruka ja võtab kargu kaenla alla. Sedasi, tundmatuseni maskeerituna, liipab ta kangialusesse, hoiab valgeks värvitud puupulka sõrmede vahel ja teeb näo, nagu suitsetaks.
Veidi aja pärast hiilib kangi alla keegi hiiglaslike päikeseprillidega ja laia sombreeroga isik. Tal on seljas pikk must mantel ja kui ta korraks hõlmad laiali lööb, paneb Simm tähele, et mantli all ei kanna võõras ainsatki riietuseset.
See ongi kokku lepitud parool. Mehed suruvad kätt ja Simmi portfell vahetab omanikku.
„Suur tänu, seltsimees!” lausub võõras vaikselt. „Teie hangitud informatsioonist on palju abi. Ja ärge arvake, et me ei oska tänulikud olla. Vaadake homme hommikul garaaži ja te leiate sealt musta Volga. See on teile nähtud vaeva eest.”
„Teenin Nõukogude Liitu!” sosistab Simm üliõnnelikult, kui teine mees pimedusse kaob. Must Volga! Sellest on ta ammu unistanud. Kui ta alles spiooniks hakkas, kingiti talle esimeste näpatud paberite eest väike kollane Zaporožets. Ta oli selle üle arutult rõõmus, sihukest autot Eestist juba ei saa! Hiljem vahetati see välja rohelise Moskvitši vastu – ka see oli pidupäev. Ja nüüd on ta siis jõudnud nii kaugele, et teda autasustatakse lausa Volgaga! Tema tähelend on olnud tõesti hiilgav.
Muidugi, tänaval nende autodega sõita ei tohi, äratab tähelepanu. Seepärast käib Simm oma garaažis öösiti. Lukustab uksed ja istub siis rooli taha. Mootorit käivitada pole lubatud, kõikjal võivad olla kaitsepolitsei kõrvad. Aga ta teeb põrinat suuga. Ja hüüab vahel ka vaikselt: „Tuut-tuut!”, ise kujutades ette, et sõidab parajasti üle Punase väljaku.
Andrus Värnik
Andrus Värnik saabub turule ja virutab spordikoti keset letti.
„Lao siia neid Cucci käekelli,” kamandab ta. „Pane nii umbes neli kilo.”
Müüja, pikkade vurrudega venelane, asub tegutsema, võtab plastmassist kühvliga ühest tünnist kuldseid kellakesi ja valab kotti.
„Äkki paneme viis kilo täis?”
„Pane! Mul neid kuradeid ikka kulub, iga nädal juhtub, et mõni plika unustab oma Cucci kella vannituppa, siis on hea asemele anda, muidu ei jõua seda vingumist ja hala ära kuulata. Pane jah, kohe kuhjaga! Ja nüüd anna neid Versatši käekotte kah, nii paar tosinat. Neid läheb ka eitedel tihti kaotsi.”
Müüja hakkab kartulikorvist käekotte letile laduma.
„Kust siis viimasel ajal neid naisi ka kõige paremini saab?” uurib ta.
„No ikka vorstipoest. Sõida ainult käruga leti ette ja raba mõni kobedam kaasa.”
Värnik mõtleb natuke.
„Kuule, Petja, kas sul neid Kristjan Djoori päikeseprille ka on?” pärib ta. „Neid läheb mul ka nagu kerisele, eided muudkui jätavad oma prillid voodile vedelema ja siis mina istun laiaks. Pärast mine veel sita asja pärast kohtusse.”
„Jah, on küll! Kristjan just täna hommikul käis Lasnamäel ja tõi uue laadungi. Palju sulle läheb?”
„Pane nii umbes saja krooni eest,” vastab Värnik ja ulatab kilekoti. „Näed, mul oma taara kaasas.”
Mart Viisitamm
Viisitamm tuleb hommikul reipalt tööle, kõigutades portfelli käe otsas.
„Noh!” kogunevad ehmunud kolleegid Pärnu linnapea ümber. „Kuidas eile kapos läks?”
„Ehhee!” naerab Viisitamm. „Mis seal minna. Uurisid mind mitu tundi!”
„Oh taevas! Kõik on läbi! Mis nüüd saab?”
„Mis seal saada?” itsitab linnapea. „Las aga uurivad, ega nad minust sotti ikka ei saa. Mind on palju uuritud, mitte keegi ei saa midagi aru! Suured ja tähtsad professorid on uurinud, lausa röntgeniga valgustanud, aga lõpuks vangutavad ikka pead ja ütlevad, et tõstke aga püksid ülesse ja pange särk selga, teadus on esialgu veel võimetu.”
„Ah tõesti?” imestavad linnavalitsuse töötajad. „Noh, aga äkki kapo siiski...”
„Ei, ei!” vehib Viisitamm käega. „No kuulge, isegi Savisaar uuris mind, pani kohe prillid ette ja vaatas tükk aega, sikutas siit-sealt pintsettidega ja käskis pea mikroskoobi alla pista, aga ei saanud targemaks ühti. Viimaks lõi risti ette ja käskis mind kasti panna ning siia teie juurde saata. Ja siin Pärnus ka, kogu aeg kõik uurivad. Pidevalt tuleb mõni vanaproua tänaval ligi ja ütleb, et tema tahaks nüüd lõpuks siiski selgust saada, mis asja mina endast õieti kujutan. Vahib mind eest ja tagant, aga lõpuks lööb ikka käega. Oma lihane naine ju ka, iga päev uurib mind, aga ikka targemaks ei saa. No mis siis veel mingi kapo teha mõistab? Mina olen ikka nende jaoks liiga suur saladus!”
Viisitamm kihistab võidukalt naerda ja läheb oma kabinetti.
Laine Jänes
Laine Jänese põsed õhetavad nagu kaks roosi, silmad prilliklaaside taga pilluvad tuld.
„Kallikesed!” kõneleb ta kokku kutsutud ministeeriumirahvale ja punastab erutusest. „Ma tulin just praegu valitsusest ja... teate, meil on kriis... raha on vähe... kõik peavad midagi ohverdama... Eks ole, see on kaunis, see on nii õilis... Teate, mul tulid pisarad silma, kui peaminister sellest kõneles... ja siis ma mõtlesin... et ohverdame meie kõige rohkem!”
Kultuuriminister surub käed vastu südant, püüdes taltsutada selle kloppimist. Ta on nii vaimustunud, et tõuseks hea meelega lendu.
„Meile polegi palju vaja, me võime loobuda, anda oma panuse... Saate aru... Tõsta käibemaksu... Raamatud, kontserdipiletid – te ju mõistate, eks? Meil pole privileege vaja! See on ju õnn, kui sa saad aidata! Suure asja nimel! Eesti eest! Eks ole, me ju teeme seda? Tüdrukud, poisid? Te ju olete nõus? Teeme ära!”
Minister plaksutab õnnelikult käsi.
„Ja mitte ainult raha, kallikesed, me võime anda muudki! Pole ju tarvis kohvi juua, eks ole, või siis vaibad... On meil siis tarvis vaipu? Need võib anda haiglatesse, tekkideks... Ja siis veel – tüdrukud, mul on selline mõte... Rinnahoidjad... Mis te arvate, Eesti kaitseväele langevarjudeks? Eks ole? Aitame! Ma ütlesin ka peaministrile, et kultuuriministeerium on kõigeks valmis, meie peale võib loota! Tüdrukud, ma lasen kasti ringi käima, hakkame koguma...”
Ivari Padar
Ivari Padar on külamehed kokku kutsunud ja pakub neile hakatuseks
köögis puskarit.
„Jooge, jooge,” kõneleb ta ise. „Ega see ole kana tapmine, tarvis ikka kõigepealt südant kinnitada. Rüübake klaasid tühjaks, ma valan veel.”
Mehed ei lase seda endale kaks korda ütelda, joovad klaasi ja teisegi.
„Sohh!” ütleb Padar viimaks. „Aitab küll. Lähme nüüd, teeme selle tembu ära.”
Mehed kõnnivad rahandusministri kannul tare taha aedikusse, kus pori sees tammub rammus riigieelarve. Tulijaid nähes ajab ta hambad kärsa all irvi ja möögib tigedalt.
Mehed kogunevad kobarasse ja tunnistavad elukat vaikides.
„Jah, on ikka suur ja paks küll,” ütleb viimaks üks. „Tuleb kärpida tõesti, kes see jaksab sihukest elajat ületalve pidada! Aga ei tea, kust otsast alata.
Vahest võtta üks jalg maha?”
„Ühest jalast on vähe,” seletab Padar, „igast otsast tuleb võtta!
Noh, mehed! Läheme peale!”
Mehed hingavad sügavalt sisse, kargavad riigieelarvele kallale ja
asuvad teda elu eest nüsima. Kellel on nuga, see lõikab, kellel kirves, raiub sellega. Riigieelarve kiunub ja põtkib nagu pöörane.
„Võtke saba maha!” kõlavad hüüded. „Lõika siit kintsu pealt veel!” „Kas munad võtame maha?” „Maha muidugi!” „Aga kõrvad?” „Kõrvad kah!”
Lõpuks, pärast hulk aega kestnud rabelemist pääseb riigieelarve viimaks vabaks. Ta näeb õige rääbakas välja, keksib kahel alles jäänud jalal ja häälitseb kaeblikult.
„Ega vist rohkem ei või võtta,” arvavad mehed. „Muidu kukub ümber.”
„Peab, mehed, peab,” ohkab Padar ja hüppab uuesti eelarvele turja. See katsub puu otsa lennata, aga Padar ei jäta,
vaid lõikab ropsti tiivad maha ning asub kirvega eelarve
tagumiku kallale.
