REIN HELME: Kutselised või ajateenijad
Tegelikult on see eristus olemas olnud juba läbi sajandite. 15. sajandil tekkisid oma elanikkonna baasil elukutselistest sõduritest ja ohvitseridest koosnenud armeed (või vähemasti nende tuumikud) Prantsusmaal ja Hispaanias, pisut hiljem Madalmaades (Holland). Klassikalise palgasõdurluse suurimaks hiilge-ajaks oli Kolmekümneaastane sõda (1618–1648), mis vapustas oma koletusega Euroopa ühiskonda kuni alustaladeni.
Sõjaajaloolased on ühel meelel selles, et professionaalsed armeed muutusid Euroopas tooniandvaks ja edasise arengu aluseks 18. sajandil. Peamiseks tunnuseks, mis eristas siis kutselist armeed mis tahes teistest sõjaväeteenistuste vormidest, on see, et sõdur, olgu ohvitser või reamees, muutus riigiteenistujaks. Ohvitser polnud enam sõdalaste kasti liige, kes võitleb ametiau või feodaalse kohustuse pärast, ega ka mitte lepinglane, kes teinuks tööd igaühe heaks, kes selle eest maksab. Maksis valitseja. Ja mitte missiooni pealt, vaid igapäevase teenistuse eest. Armee muutus riigi instrumendiks.
Sõjaväed on 18. sajandist tänaseni läbi teinud pika arengu. Prantsuse revolutsioon ja teised viimaste sajandite suured rahvaliikumised tõid kaasa üldise sõjaväekohustuse põhimõtte. Kuid üheseltmõistetavalt selgeks on jäänud vahe ajateenija, professionaali-lepinglase ja palgasõduri vahel. Kõikide suurte sõdade järel – mõtlen siin ka 20. sajandi maailmasõdu – on tekkinud pind palgasõdurluse mõnetiseks taassünniks. Pärast sääraseid katastroofe leidub alati element, kes on kaotanud sideme rahvuse ja ühiskonnaga ja on suuteline pakkuma oma sõduriteenust. Õnneks on kanalid selle väljaelamiseks ahenenud. Ka Prantsuse võõrleegion on tänapäeval allutatud kui mitte kõikidele tsiviilühiskonna seadustele, siis vähemasti rahvusvahelisele õigusele. Aga üks negatiivne joon on säilinud: seal teenivad mehed, kes loobuvad sidemest rahvuse ja omaenese rahvast korraldava õigussüsteemiga. Sain eile meili Nice’ist. Üks eestlane, kes pole läbinud rahvuslikku kaitseväeteenistust, ootab enda vastuvõttu võõrleegioni. Temalt ei küsitud rahvust, vannet või põhimõtteid. Kästi vaid hambad korda teha.
Eksivad need, kes Eestis vastandavad kaitseväge rahusõduritele, pidades viimaseid palgasõduriteks.
Rahuoperatsioonide Keskus võtab lepingu alusel teenistusse ainult Eesti kodanikke, kes on läbinud ajateenistuse Eestis. Nagu sajandeid tagasi juba aru saadi, on säärased mehed lihtsalt riigiametnikud.
Vastandades nn palgaarmeed ajateenistusele, ei anna paljud endale aru, et tänapäeva sõjavägi koosneb kahest komponendist: professionaalid (ohvitserkond, kaitseväe ametnikud, osa allohvitserkonnast) ja ajateenijad, keda valmistatakse ette reservi jaoks. Küsimus on proportsioonides. Prantsusmaal oli hetk enne kutselisele armeele üleminekut eri- ja kiirreageerimisüksustes professionaalide osakaal viidud üle 80 protsendi. Seepärast võis ka otsustava sammu astuda ilma armeed lammutamata.
Kutselise armee ja ajateenistuse küsimuses on veel üks oluline sotsiaal-psühholoogiline aspekt. Paljud riigid, sealhulgas Eesti, olles deklareerinud ja põhistanud seadustega üldise kaitseväeteenistuse kohustuse (meeskodanikele), ei kasuta suurt osa sellest kontingendist. Siit tekibki sotsiaalse õiguse küsimus: miks mina, aga mitte tema? Ka alternatiivteenistus (kaitseväeteenistuse kohustuse täitmine sotsiaalsfääris pisut pikema aja jooksul) ei osutu enam piisavaks ventiiliks. Saksamaal on just see moment kutselisele armeele ülemineku debattide nurgakiviks. Sama võib juhtuda Eestis.
Peaasi on aga see, et kutselistest ja kohustuslikest sõjaväelastest rääkides ei tohi põhimõtteid vastandada. Mis aga veel tähtsam: demokraatlikus ühiskonnas ei tohi kutselist sõjaväelast samastada palgasõduriga.
