Autor kirjeldas, kuidas tema Tartu Tiigi tänava „abieluõnne büroos” peetud pulma kutsutud ratastoolis onul oli võimatu majja siseneda ja ta sai registreerimisest osa võtta ainult tänu teiste külaliste lihasrammule. „Ei mingit väärikust,” oli pruudi etteheide. Tema hinnangul peaks sellise tähtsusega avalik asutus olema tänapäeval ligipääsetav. Teisaldatavad lahtised rööpad ei ole ka lahendus, kuigi tema pulmas ei pakutud onule ka neid.