Reostus jättis talupere aastateks veeta
Mõlemad kaevud Männiku talu õuel on kinni. Pererahvas toob oma vee juba aastaid mõne kilomeetri kauguselt Keavast. Perenaine Lemmi Karmo näitab, miks. “Näete, kogu see raud on paari liitri vee pealt,” ütles ta, näidates pesukaussi, milles on paar liitrit kaevuvett ja põhjas paar peotäit rauapurusarnast setet.
Lemmi Karmo sõnul tekib selline rauasete karstialal kaevuvette siis, kui sõnnikust tekkiv ammoonium vette jõuab. Tal on ka kahtlusalused – umbes kilomeetri kaugusel asuvad loomapidajad. Ainult keskkonnaametnikke, kelle töö vee puhtuse tagamine on, ei suuda ta selles veenda.
“Nagu inspektor õue jõudis ja nägi, et mul on laut, oli tema jaoks kõik selge – see on meie enda lauda reostus,” lausus taluperenaine.
Karmo sõnul on tema väike laut kuiv ning ta on veendunud, et sealt mustus kaevu ei jõua.
Selgitavad süüdlast
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhataja kohuse- täitja Indrek Tambergi sõnul on sõnnikuse kaevuvee põhjus enamasti oma õue peal. “Inimene imestab, et kaevuvesi ei kõlba juua,” märkis ta. “Seda, et tema tavaline settekaev on sõnnikuhunnikust ja kuivkäimlast mõne meetri kaugusel, ei pane aga tähelegi.”
Veespetsialisti sõnul arvab inimene, et liivakiht filtreerib maapinnalt kaevu jõudva vee joogikõlblikuks. “Tegelikult töötab liivakiht filtrina võib-olla 10–15 aastat,” lisas Tamberg.
Lemmi Karmo sõnul tuleb reostunud vesi aga raba poolt, kus maapind on kolm meetrit kõrgem, ning läbib kaht vahepealset majapidamist. “Keskkonnaministeerium tegi keskkonnahinnangu, aga see on naljategemine,” lausus naine. “Analüüsist on välja jäetud 1997. aasta andmed, mis näitavad, et minu vee ammooniumisisaldus on lubatust kõrgem.”
Sügisel lasi ministeerium oma uuringute põhjal ja enda valitud puurimisfirmal teha Männiku talu õuele uue puurkaevu. Nüüd on ka sellel punn ees, sest vesi on sama halb.
Tambergi sõnul pole Männiku talu mure ununenud. “Otsustasime möödunud aasta lõpus teha uue uuringu värvusanalüüsi alal. Nüüd on ka vajalik 50 000 krooni olemas ja töö Eesti geoloogiakeskusest tellitud,” lausus ta. “Töö tähtaeg on kaks kuud. Siis saab selgeks, kes kaevuvee rikub.”
Uuring tehakse kõigis ümberkaudsetes kaevudes. Kui selgub süüdlane, peab see maksma kinni uute kaevude rajamise.
Männiku talu perenaine aga muudkui kirjutas ja otsis eri instantsidest abi. “Olen aastate jooksul kirjutanud 40 asutusele,” lisas ta.
Abi on naine otsinud peale ministeeriumide ja ametite näiteks riigikogu keskkonnakomisjonist, presidendilt ja õiguskantslerilt.
Joogivesi on inimõigus
Igal inimesel on õigus joogiveele. Kui kohalik vee-ettevõte või oma kaev seda saada ei võimalda, peab vee tagama kohalik omavalitsus. “Tänu möödunud põuasele suvele jäi Eestimaal palju kaeve tühjaks. See annab ka tunda, sest puurkaeve tellitakse palju rohkem,” lausus Tamberg.
Puurkaevu rajamine tähendab paberlikku asjaajamist ja maksab tuhandeid kroone. Kaevuveeta on aga ka maainimesi, kel selleks jaksu pole. “Tavaliselt on omavalitsus sellisel puhul organiseerinud vee kohaletoomise,” ütles ministeeriumi veespetsialist. “Paar-kolm omavalitsust on keskkonnaministeeriumilt ka abi küsinud. Kahjuks meil selleks sobivat eelarverida pole. Suunasime palved rahandusministeeriumi.”
Puurkaev
Puurkaev ammutab vee sügavatest põhjaveekihtidest, mille puhastamine sinna sattunud reostusest on peaaegu võimatu. See-pärast on puurkaevude rajamisele kehtestatud olulisi nõudeid ja piiranguid.
Puurkaevu tahtjal on kõige lihtsam esmalt pöörduda kohalikku keskkonnateenistusse, kellel on vastava piirkonna kohta adekvaatne info. Näiteks Põhja-Eestis on puurkaevule vaja vee erikasutusluba. Lõuna-Eestis on vee erikasutusluba vaja kaevudele, kust pumbatakse üle viie kantmeetri vett ööpäevas.
Vee erikasutusloa puhul tuleb maksta ka ressursitasu 40-50 senti kuupmeetri kohta.
Kui puurkaev on ainult ühe kinnistu tarbeks ja öö-päevane veekogus jääb alla 10 kantmeetri, piisab 10-meetrisest kaitsetsoonist nagu salvkaevu puhul.
Kui puurkaevu kasutab mitu majapidamist, aga tarbimine jääb alla 10 kantmeetri, võib sanitaarkaitseala vähendada 50 meetrilt 10-le. Sanitaarkaitseala kohta kehtivad rangemad nõuded kui hooldustsooni puhul. Tegelikult ei tohi seal teha midagi peale muruniitmise ja kaevuparandamise. Seal ei tohi olla ka hooneid ega kõnniteid.
Kui puurkaevu veetarbimine on üle 10 kantmeetri, võib taotleda luba sanitaartsooni vähendamiseks 30 meetrile, seda juhul, kui põhjavesi on hästi kaitstud.
Salvkaev
Enamik Eesti kaevudest on salvkaevud, mis avavad ülemisi veekihte ja on suure läbimõõduga.
Sellise kaevu kaevamiseks otseseid nõudeid pole. Kuna salvkaev hõlmab ainult ülemisi veekihte, pole selle kaudu reostuse levik nii ohtlik.
Ainus nõue on kümnemeetrise diameetriga hooldustsoon kaevu ümber. Sinna ei tohi jääda ühtegi reostusobjekti – väetist, garaai, reovett ega muud säärast.
Tuleb jälgida, et salvkaev jääks näiteks kuivkäimlast põhjaveevoolu suhtes ülesvett.
