REOSTUS: Kalurite võrgud püüavad naftat
“Kleebib kinni nagu pigi. Bensiiniga puhastasin, aga päris puhtaks ei saanud,” räägib Vello. Ta näitab valges plastämbris loksuvat tökat-
pruuni vedelikku, mis võrgust välja pestud. Kas bensiinis loputatud võrk veel kala püüdma hakkab, ei oska 14aastaselt isaga merel käima hakanud ja nüüd 76aastasena vanast harjumusest kalu püüdev Vello arvata. “Nii hullu janti pole varem olnud.”
Kala kaob
Eesti ajal samast rannast merel käima hakanud kalur mäletab kõiksugu aegu. Oli lõhet, forelli, siiga ja angerjat. Kui Maardu fosforiiditehase korstnast rebasesabana taevasse tõusnud kollane suits ka Muuga lahe veepinna kollaka kihiga kattis, kadus kala. Kadus rebasesaba, tuli kala tagasi. Muuga viljasadam kaladele lausa meeldis. Pärast naftasadama valmimist on aga kalad jälle tagasi tõmmanud.
“Neli-viis lesta, mõnikord kümme,” räägib Vello pensionärina harrastuskalamehe võrgusaagist. “Vähe on ja aina vähemaks jääb.” Kuidas need Kreeka tankeri sajad masuuditonnid mõjuvad, ei oska ette arvatagi. Üks on selge: raisku läinud paari-kolmesajakrooniseid võrke ei tule hüvitama ükski kreeklane ega filipiinlane.
Määritud luik
Kaldamudas keemiakaitse kummiülikondades solgerdavad Tallinna üksik-päästekompanii võitlejad korjavad sapöörilabidatega rannalt musti naftalatakaid ja toovad iga natukese aja tagant kuivale uue prügikoti kogutud sodiga.
“Poisid on kolmandat päeva sõjaväes, saavad kohe erialast tööd,” iseloomustab kapral Endrekson päästekompanii keemiarühma tegemisi.
Kotid viiakse autoga sadamasse, kus kogu merest välja pumbatav masuut tankeril Neva koos.
“Siin liivarannal on päris hea koguda, aga edasi, kivide vahel, läheb keerulisemaks. Ilmselt tuleb masuut koos kividega ära korjata,” arutas kapral Endrekson. Roostiku vahele Muuga sadama külje all ei olnud päästjad siis veel vaadanudki.
“Valge luik tõusis sealt lendu, tumepruun õline veepiir sabasulgedel,” muretseb Aiaotsa küla elanik.
Roogu kasvanud lahesopis kummipükstes ringi kõndinud jahimehe sõnul pole naftareostusest pääsenud ka kividel kükitavad pardid.
“Kui sadamaid ehitatakse, siis muudkui räägitakse, kui ohutu ja turvaline kõik on. Nüüd, kus pauk käes, selgub, et laevadel lastakse sadamast reostust laiali tassida, ja lekkinud laeva pumbatakse külma kõhuga 3000 tonni naftat juurde,” arutleb kohalik. “Kahju looduskeskkonnale on ilmne. Kas aga trahviraha, kui seda üldse kelleltki kätte saadakse, hakatakse kasutama sadama ümbruse ökosüsteemi taastamiseks?”
Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitse osakonna juhataja asetäitja Toomas Liidja sõnul ei ole saastetasu laekumiskoha ja raha kasutamise vahel otsest seost.
Raha täpse paigutuse otsustab nõukogu, kuhu kuulub neli esindajat Riigikogust ja viis keskkonnaministeeriumist.
Kui kalurid sooviksid kompensatsiooni rikutud võrkude ja kadunud kala eest, peaksid nad keskkonnakaitsjate arvates esitama saastaja vastu eraldi nõude.
Jaan Väljaots
Surnud luik maksab 3000 ja part 150 krooni. Kajakas ei midagi
Muuga sadamas merre voolanud sajad tonnid masuuti on viimase aastakümne suurim merereostus Eestis. Keskkonnainspektsiooni ülesandeks on leida süüdlane ja hinnata kahju. Saastetasu seaduse järgi on merre sattunud nafta tonni baasmäär 3606 krooni. Kui õli satub merre terminalist või laevalt, tuleb reostajal tasuda 50kordne baashind, mis teeb ühe tonni hinnaks 180 000 krooni.
Lisaks näeb seadus ette koefitsiendid. Kui reostus satub merre, siis on koefitsient 1,5, mis teeb tonni hinnaks juba 270 000 krooni.
Keskkonnakaitseosakonna juhataja Toomas Liidja sõnul tuleks Muuga reostuse puhul saastetasu arvestamisel lähtuda siiski tonni hinnast
180 000 krooni. “Seadust annab mitmeti tõlgendada.”
Muugal välja tõstetud masuudi koguseks hinnatakse vähemalt 200 tonni, mis teeb saastetasuks 36 miljonit krooni. Laevafirma riskid on kindlustatud ka merereostuse vastu ja kui mitte kogu, siis vähemalt osa rahast peaks laevafirma tagasi saama.
Lisaks halduskorras sissenõutavale saastetasule peab reostuse tekitaja maksma keskkonnainspektsiooni ja päästeameti kulud.
Kui reostuse tagajärjel hukuvad loomad või linnud, tuleb reostajal ka see kahju hüvitada. “Kui hukkunud veelind on naftaga koos, on surma põhjus üsna selge,” ütleb keskkonnainspektsiooni loomakaitseosakonna juhataja Himont Maran.
Keskkonnainspektorid peavad määrama hukkunud isendite liigi ja arvu. Iga hukkunud tõmmu- või väikekajaka eest peab reostaja maksma 150 krooni. Laululuik maksab 3000 krooni, kühmnokkluik 1500 krooni, part 150 krooni. Kala- ja naerukajakas ei maksa midagi.
Kala puhul arvestatakse, millise hinnaga piirkonna kalurid oma saagi müüvad. Lesta puhul peab saastaja tasuma neljakordse turuväärtuse, kilu puhul kahekordse.
Otsitakse kokkulepet
Miljonitesse kroonidesse ulatuvate saastekahjude maksmisest ei ole huvitatud ükski laevaomanik. Pikad kohtuvaidlused kestavad aastaid ja lõpuks makstav summa kujuneb tavaliselt esialgu nõutust palju väiksemaks.
“Enamasti vaidlustavad süüdlased kahjunõude, ja et kohtuvaidlusele lõpp teha, jõuavad pooled kokkuleppele, et mingigi summa kätte saada,” selgitab keskkonnainspektsiooni vaneminspektor Pavel Ojava.
Anti Naulainen
Masuudisegune vesi puhastatakse Balti Laevaremonditehases
Muuga sadamas merest ammutatud vesine masuudisegu töödeldakse Balti Laevaremonditehase jäätmekäitlusfirmas Ökoloog. Puhastatud masuut põletatakse katlamajas ning eraldatud vesi lastakse linna kanalisatsiooni.
“Oleme töö käigus pidanud palju ise leiutama,” ütleb firma juht Tamerlan Gussov. “Kõik geniaalne on tegelikult väga lihtne. Mida lihtsamad on seadmed, seda töökindlamad nad on. Ka tulemus saab lõppkokkuvõttes parem.”
Balti Laevaremonditehases remonditavate laevade pilsivee ja sadama akvatooriumil tekkiva reostuse puhastamiseks loodi seitse aastat tagasi osaühing Ökoloog. Litsents lubab firmal ümber töötada 25 000 tonni reostatud vett. “Võimalik oleks puhastada aastas kuni 60 000 tonni naftasegust vett, tegelikkuses vähenevad kogused aasta-aastalt ja ulatuvad 10-15 tonnini,” on Gussov ehk pisut kurbki.
Võib oletada, et teade järjekordsest avarii teinud tankerist paneb mehe silmad särama. TPIst inseneri ja Leningradi merekoolist laevajuhi diplomi saanud Gussov on merepuhastamise tõeline fanaatik.
Balti Laevaremonditehase vanast katlamajast (Gussov rõhutab, et tegu on pealinna omaaegse suurima katlamajaga) ümberehitatud puhastuskeskusel on suured mahutid, firma käsutuses on pilsivete kogumise laev ja kaks korjelaeva, neli raudtee- ja kaks autotsisterni.
Enamiku puhastatavast veest moodustab laevade kütusetankide puhastusvesi. Koostööd tehakse ka teiste sadamate ja laevafirmadega. Sõltuvalt kogustest küsib Ökoloog ühe tonni reostatud vee puhastamise eest 150-250 krooni.
Eraldatud masuut aetakse talvel firma katlamaja ahju, vesi juhitakse linna kanalisatsiooni. “Päris juua seda vett ei maksa,” naerab Gussov. “Aga mõni on veeproovi vaadates kahtlustavalt pead vangutanud: tundub uskumatu, et sellisest naftasogast lõpuks nii puhta vee kätte saab.”
