REPORTAA: Mis on, mis on teeotsa taga
Ütleme kohe alguses, et päeva lõpuks oleme surmani väsinud ja noogutame innukalt, kui reisi lõpp-punktis Otepääl pisikeses vanas ja üsnagi tundmatus talumuuseumis ütleb Mari-Ann Karupää, et Eestis on ääretult palju kõikvõimalikke mälestuskivisid. Neist enamiku juurde ei juhata ükski viit, aga turismiinfopunktid ja kohalikud koduloohuvilised võivad teid üha uute kivideni juhatada.
Aga algame algusest.
Maailmakuulsa meresõitja juurde. Enne Raplat pöörame Hagudi poe ette ja küsime, kus on kuulsa meresõitja Krusensterni kodu, Hagudi mõis. Kaks müüjat kolmest ei tea midagi, kolmas seletab sõbralikult, et järgmine tee vasakule, vahtraalleele ja selle lõpus on mõisa varemed.
Allee lõpus haigutavad mõisa peahoone tühjad aknad, aga katus on uhke. Siin peab olema uhke purjekaga kivi. Kus? Ongi hiigelpärna all, aga kujutlesime võimsamat purjekat. Mingit lisateavet kuulsa meresõitja kohta pole, aga sellisel juhul võib alati heatahtlik naaber aidata.
Vanem naine tuleb trepile ja kutsub tuppa. Naise nimi on Tody ja ta ise tõdeb, et on jah kummaline nimi ja sellega on ta kogu elu elanud. Aga sellise kummalise nime sai seepärast, et tema ema tõi ilmale lapse, kes polnud oodatud, ja siis panidki sugulased lapsele imeliku nime ning ema saadeti minema. Jaa, eesti küla oli kaunikesti sallimatu.
Aga Krusensternid tulid mõned aastad tagasi siia üle maailma kokku ja kuulsa meresõitja Adam Johann Krusensterni kolmandas põlvkonnas on veel üksikuid, kes eesti keelt kõnelevad. Aga mõisaga oli nii, et viimasel mõisahärral oli katusematerjalgi valmis ostetud, kuid ajad muutusid ja lõpuks pani kolhoosiesimees ehitusmaterjali kuidagi hakkama. Inimesed elasid mõisas, kuni katus täitsa läbi, ja siis jäi mõis tühjalt seisma - kuni puud katusest läbi kasvasid. Kolhoosiaja lõpus ostis üks eesti mees mõisa endale ning jõudis lõpuks uue katuse teha ja seest lagunenud talad välja lõhkuda ning uued laekaared valada. Sinna see asi aga jäi. Klassikaline lugu.
Rapla kesklinnas õigusjärgse omanikuproua korda tehtud majal on must, leinalik tahvel, mis teatab, et see oli Raimond Valgre noorpõlvekodu. Majas asuvas apteegis ei tea apteekrid Valgrest muud, kui et siin ta elas ja sildi peal ju kirjas, millal täpselt. Aga ei ole seda kirjas! Ei saa me teada, kus toas võis Valgre elada, muudest detailidest rääkimata.
Tüütu tahvel kirjanikule. Türist teame, et siin peab olema näitekirjanik Enn Vaiguri kodumaja ja sellel silt. Otsides Koidula tänavat, avastame, et Türi linnake on hirmus kirjanikelembene – pooled tänavad kannavad kirjanike nimesid, ehkki neil pole Türiga miskit pistmist.
Raamatupoes kahetseb müüjanna, et Vaiguri raamatuid pole neil ammu müüa, aga veidrikust kirjanikuhärrat mäletab naine isiklikult. “Muhe vanamees oli ja eks temast jutte ka räägiti, aga need ikka kuulujutud,” hoidub raamatumüüja meenutustesse laskumast.
Tema juhatuse peale leiame majakese kiiresti. “Kas saan teid kuidagi aidata?” tuleb poolpaljas noormees üle tee. “Siin majas elas kuulus kirjanik,” alustame ja noormees katkestab, et polnud ta midagi nii kuulus.
“Ronivad siin igasugused meie aeda,” lausub Jürgeni-nimeline noormees. Ei, Vaiguri raamatuid pole ta lugenud ega ole selleks aegagi. “Oleme mõelnud, et võtame märgi maja pealt maha – saab rahu,” teatab hoopis, aga siis mahendab seda mõtet. “Kui aia ette teeme, siis ei pääse igasugused enam meie õue peale – las vaatavad üle aia,” lausub Jürgen.
Jaa.
Sõidame edasi Paidesse – et otsida jälgi Arvo Pärdist ja Hermann Hessest.
Hessega läheb kergesti – fotograaf teab Hessede perekonna matmispaika kalmistul. Pikk rivi riste, kuhu maetud Hesse vanaisa koos oma kolme naisega. Aga kõige vahvam on see, et hauaplatside juures on väga hea infotahvel. See tuletab meelde, et kuulus Hesse ise Paides käinud polegi ja milline tore mees oli kirjaniku arstist vanaisa.
Sammas eluajal. Pärdi sünnimaja aseme kõrval lamab uhke nimega paeskulptuur. Paesüm-foonia. Koputame madala majakese paokil uksele. Palavusest rõivad seljast visanud naine saadab meid õues askeldava Valli juurde – tema teab seda Pärdi-asja paremini.
“Maja lammutati, kui suurte majade juurde alajaama ehitati,” räägib Valli ja näitab õitsvat lilleklumpi, mis nüüd maja asemel. “Arvo Pärt käis mõned aastad tagasi naise ja lapsega siin, sõi oma isa õunapuu õunu ja tegime pilti ja andsin talle vana pildi, kus tema isa oma maja akna all midagi noppis,” jutustab Valli. “Pärdi isa Kusti oli nalja-, napsi- ja naistemees. Istusime siin õuel sageli hilisõhtuni ja naersime tema naljalugude peale näolihased valusaks.”
Väike Arvo koos emaga lahkus Paidest, kui Arvo oli paariaastane, aga isa elas oma elupäevade lõpuni siin. Kas Pärt paemü-rakat ka vaatamas on käinud, Valli täpselt ei tea. “Korra vilksti olla ta läbi astunud, aga ma olin tööl,” ütleb lihtne naine, kes Pärdi muusikat kuulnud on, aga ei oska sellest ise midagi arvata. “Kuskile ekstra kuulama ma seda ei läheks, aga inimesena on Pärt mõnus mees.”
Kivid, kivid, kivid. Teel Viljandisse keerame sisse Kabalasse. Valla teabetoas hakkavad lahked naised kindralmajor Andres Larka kohta materjale otsima – eks broüürides ole kirjutatud, aga enamik juba laiali jagatud. Täpse suuna Larka sünnikoha poole annavad kätte ja lisaks veel juhatavad teise Eesti riigitegelase Jüri Vilmsi sünnikoha juurde.
Larka kodu meenutab kummaliselt laotud maakividega alusel võimas kivi, muru ümberringi hoolikalt niidetud. Kohale lisavad vaatamisväärsust vana saeveski varemed. Kiri tuletab meelde, et tegu oli Eesti esimese sõjaministriga ja üldse oli üks kange eesti mees tüüpilise saatusega – 1943. aastal surnud, aga kus ja kuidas, ei teata.
Arkma teeristi lähedalt, vana Tallinna-Viljandi maantee äärest peame leidma teise kange eestlase Jüri Vilmsi sünnikoha. “Aga sel kivil on ju viisnurk!” imestab fotograaf puudega ümbritsetud platsi tagaservas kivi märgates. Peaaegu uskumatu, et Eestist võib veel leida Stalini tsitaadiga mälestusmärki.
“Mis häda?” küsib tõre vanamees kivi tagant talust. “Aa, Jüri kivi otsite! See on teises küla otsas,” kaob mehe häälest pahurus. Stalini-kivi olla siia juba sõja ajal pandud. Okupantidel oli ikka kiire küll alistatud territooriumi märgistamisel.
Vilmsi kodutalu kivi tasakaalustab ajaloolist tõde – eks see ole ka kibekähku uue vabanemise ajal pandud. Ja me ei ole kaugeltki ainukesed, kes siia põiganud! Siitsamast taluasemelt nopitud lillekimbud näitavad, et viimastel päevadel on sisse põiganud vähemalt kahed ajaloohuvilised.
Elumajast pole alles midagi, aga tugev maakividest kelder ei ole ajale alla andnud. Kahju vaid, et siiagi ühtegi infotahvlit pole pandud – tahaks teada, milline on olnud selle talu ja ehk isegi küla saatus.
Kividest hakkab villand saama – sõidame Suure-Jaani heliloojate Kappide muuseumi. Mis meid seal ees ootab: kas mõnus koppinud muuseumilõhn?!
Maja kõrvalseina toetab redel – hoone välisviimistlus pooleli. Muuseumihoidja Laine Teemus tõttab lõunalt ja laseb võõrad vastremonditud ruumidesse. Ei mingit koppinud lõhna. Naine räägib, et maja ehitas Hans Kapp oma pojale Villemile, kes siin päris palju peatunud ja muusikat kirjutanud. Korrektsetel stendidel on kõik kuulsad Kapid reas. Keskmises toas laiutab Eugen Kapi klaver. Kõik on ilus, aga suvepäeval sisse astumiseks igavavõitu. Külalisraamat näitab, et eelmised külalised käisid umbes nädal tagasi.
Tore võib siin olla, kui ka muusika kõlab – aastaid peetakse Suure-Jaanis Kappide muusikapäevi ja siis avatakse isegi aknad, et kõik muusikahuvilised majast kostvast muusikast osa saaksid. Aga praegu on maja ikka liiga tühi ja ei tihka teistele soovitada, et astuge sisse. Läänemaale Ants Laikmaa või Hiiumaale Rudolf Tobiase juurde soovitaks alati minna – seal on need kuulsad mehed justkui ise kohal. Seal on seda, mis muuseumi surnud sisule elu annab ja aitab Eesti kultuurilugu tunnetuslikult mõista.
Patriootlik sissepõige. Viljandis tahaks otsida üles Juhan Liivi lühiajalise elukoha ja August Kitzbergi oma ka – aga jätame linna vahele ja sõidame edasi.
Kes pole Viljandi-Mustla teel näinud viita, mis juhatab Johan Laidoneri sünnikoha juurde? Aga kui paljud on peatunud, et pärnaalleed mööda ausambani jalutada? Kümme aastat tagasi tegid seda kindlasti paljud.
Märgid lubavad krudisevale teerajale vaid jalutajad ja hobused. Huvitav, mitu ratsanikku on 1990. aastast saadik samba juurde astunud? Sammas on traditsiooniline Eesti mälestusmärk: 1936. aastal tehti samasugune, aga okupandid loomulikult lõhkusid selle 1940. aastal ja uuel vabanemise ajal see kiiresti taastati. Infotahvel jutustab põhjalikult samba rajamisest ja taastamisest ja tuletab meelde Eesti ajaloo ühe kuulsaima väejuhi elukäiku. Lisaks mitu rida fotosid.
Kahel pool mälestusmärki käib viljalõikus – õieti lebavad põldudel juba põhurullid. Kahju, et taluasemest enam ühtegi ehedat märki alles pole.
Ilus punkt “Õrna ööbikuga”. Ja nüüd “Õrna ööbikut” laulma! Ei keera enam sisse Leebiku külla luuletaja Hendrik Visnapuu sünnikohta, ei põika Puka vallas Johannes Semperi ja Adamson-Ericuga seotud paika. Aitab kividest.
Keerutame üle küngaste, Otepää külje alt ja Nüpli järve äärest leiame õdusa õuekese. Perenaine tuleb veidi unisena uksele ja kutsub hämarasse tuppa. Mõnus koppinud lõhn lööb vastu. Tuba ei ole piinlikus korras ja laual seisab avatud arvuti. Istume ümmarguse laua taha ning perenaine Mari-Ann Karupää tuleb ka ise kõrvaltoast. Tunnistame ausalt, et tema vanaisa Gustav Wulff-Õis on meie jaoks üks üsna tundmatu kultuuritegelane. Kerge väliseesti aktsendiga Mari-Ann ei võta ülestunnistust südamesse ja lihtsalt räägib oma vanaisast. Ja paljust muust.
On hea istuda ja kuulata ühe eesti haritlaste pere lugu. Mari-Ann nimetab vanaisa ikka täisnimega ja tõdeb, et see mees, kes eestlastele “Õrna ööbiku” laulu kinkis, ei olnud suurem asi pereinimene. Ja tegelikult oli vallasekretäri ametit pidanud mees üsna õnnetu, et oma elu lõpu siin oma noore naise Olga sünnitalus Lõhmusel pidi veetma. Ja Mari-Ann ei tea isegi, miks ta Wulff-Õie (perekonnanime viimane osa Õis oli tegelikult luuletajanimi) teistest parematest luuletustest midagi kokku pole pannud ja trükkinud. “Tal on päris häid luuletusi,” ütleb varem ajakirjanikuna Rootsi lehtedes töötanud naine, kes viis aastat tagasi Rootsist Otepääle perekonna jaoks olulist muuseumi hoidma tuli.
Imestame koos selle üle, et 1960. aastal (nii ammu!) selline talumuuseum riikliku kirjandusmuuseumi filiaalina rajada lasti. Mari-Ann arvab, et ju nägi julgeolek võimalust saada muuseumi lubades informatsiooni eestlaste kohta Rootsis. “Kirjad, mille isa vanaemale saatis, olid enne vanaemani jõudmist juba peaaegu ribadeks loetud,” meenutab naine. Üsna imelik oli seegi, et külas esimesena just siia tallu telefoniliin veeti.
Imetleme vanaema Olga ilu ja kiidame ka vana Wulff-Õie üheks nägusaks meheks. Seisame paarisaja-aastase pärnaringi keskel ja üldse võtaks siin kirjandusinimeste seas aastakümneid tuntud paigas aja kohe pikemaks ajaks maha.
