Restauraator Tõnu Parmakson: hobist pole vaja puhata!
Tõnu Parmakson tuleb kohvikusse kohtumisele kahe puutükiga. “Küsisite, mis mul parasjagu käsil on. Need on Mäetaguse kabeli laetalade elemendid. Pesin nad sooja vee ja seebiga puhtaks, vanad värvid tulid välja. See on hea näide, kui peen tunnetus oli omaaegsel mõisa maalril,” viitab Parmakson väikesele toonivahele elementidel. Praegu koostabki Parmakson kabeli restaureerimise projekti, püüdes panna tükkidest kokku ajalugu.
“Nõukogude aega kiites – siis oli eeltöö väga põhjalik. Ajaloolane võis ehitusloo kokkupanemiseks kulutada kas või aasta, poolteist... Siis pandi kokku programm, tehti väliuuringud, siis alles restaureerimisprojekt – jälle aasta,” räägib arhitekti haridusega restauraator. “Nüüd eeltöödega enam nii põhjalikult ei tegeleta – põgusad väliuurimised, mõni üksik vaatab ka arhiivi, ja selle alusel pannakse projekt kokku,” nukrutseb ta. “Õnneks on suund taas põhjalikkuse poole.”
Tegelikult tahab Parmakson rääkida hoopis sellest, mis teeb tema töö huvitavaks. “Risk teeb asja põnevaks. Muidu oleks nagu vabrikutöö: mehed saevad ühesuguseid tappe ja löövad ühesuguseid punne, see ei huvitaks meid,” seletab Frantsiskuse juhataja.
Riskivaim ajab torni tippu
Mitmekümne meetri kõrgusel torni tipus töötamisega olevat mehed harjunud. “Oli üks mees, kes kartis. Ega ta seda öelnud, aga hiljem tuli välja.” Üldiselt aga mehed isegi vajavat väikest riski. Töömeestega Parmaksonil probleeme pole. “Meestel peab olema huvi ajaloo ja käsitöö vastu. Nad on öelnud, et ega palk suurem asi pole, aga nad naudivad tulemust,” ütleb ta.
Vähem kui paarikümne töötajaga Frantsiskus on keskendunud peamiselt kirikute-kabelite tornide ja katuste restaureerimisele ja ehitamisele. Töö käib aasta läbi. Peale firma juhtimise teeb ta ka uuringuid ise. “Ainult administraator ma küll ei viitsiks olla. Paberitööd ma vihkan,” selgitab ta.
Frantsiskuse mehed restaureerivad kirikutorne üle Eesti. “Häda on selles, et kõige põnevamad tornid hakkavad nüüd otsa saama, restaureerimata on veel jäänud lihtsamad.”
Küsimus, millal ta puhkab, paneb Parmaksoni kohmetuma: “Ei puhkagi nagu eriti, hea töö ei väsita ju. See on ju hobi, palka saab veel pealekauba. Nii nagu lapsi ei väsita mängimine,” naerab ta. “See on põnev ala ja õnneks pole ma pidanud tööd kunagi raha pärast tegema!”
Au restauraatorile
Muinsuskaitseamet tunnustas restauraatoreid
Jaan Jõgi, Kapiteel
Vana-Vigala mõis
Udo Tiirmaa, ARC Projekt
Tartu Jaani kirik, Tartu toomkirik
Epi Tohvri, ARC Projekt
Väike-Maarja seltsimaja
Heino Uuetalu, H.Uuetalu
Narva linnus, Haapsalu piiskopilinnus, Toolse linnus, Narva Aleksandri kirik.
Nele Rohtla ja Mõisaprojekt
Roosna-Alliku, Kiltsi ja Maidla mõisakoolid, Torma kalmistu kabel
Toivo Traksmaa ja Wunibald Ehitus
Tartu Uspenski kiriku piirdemüür, Simuna kirikuaia väravaehitis, Laiuse linnus, Tartu Jaani kirik.
Andres Velleõu, Vana Tallinn
Tõstamaa mõisakool.
Tõnu Parmakson ja Frantsiskus
Keila kiriku tornikiiver.
Raido Tõnson ja Mirgo Pruunsild, Rändmeister
Vastseliina linnus
Rein Kiviorg, Veljo Männiste ja Padise Grupp
Padise klooster
Juhan Kilumets ja Rändmeister
Kudjape kalmistu Grosswaldi kabel, Karja vana kalmistu, Paide kiriku katus, Järva-Madise kiriku katus, Vastseliina linnus.
Toomas Leinus ja Tarrest Ehitus
Ohtu mõisa peahoone.
