Richard Villems: hädaldamiseks on eestlastel väga vähe õigustust

 (163)
Richard Villems: hädaldamiseks on eestlastel väga vähe õigustust
Teaduste akadeemia president ja geneetik Richard Villems ütleb, et eestlaste geneetilise kaotsimineku pärast pole mõtet muretseda. Meie geneetiline rikkus säilib veel ka siis, kui meid on vaid 10 000 inimest.Arno Mikkor

Eesti tulevik oleks palju kindlam, kui me oleksime märksa skepti­li­semad, enesekriitilisemad ja ühtlasi sallivamad, ütleb aka­dee­mik Richard Villems.

Teaduste akadeemia president Richard Villems viitas oma kõnes Eesti Vabariigi 90. aastapäeval, et kättejõudnud kriis polnud üldsegi ennustamatu:

„Seda me teadsime juba neli-viis aastat tagasi, kui jälgisime, kuidas kaks kõverat − tööviljakus- ja palgakõver – Eestis lähenevad lõikepunktile, ja nüüd me teame, et õige mitu aastat on nad juba lõikunud ja see töötab meie kahjuks.”

•• Masu on meid nüüd saatnud juba rohkem kui aasta aega. Teie aga ütlete, et selle tulek oli teada…

Need andmed – tööviljakuse kasvukõvera ja palgatõusu tempo lõikumine ajateljel – olid ju avaliku infona juba ammuilma teada kõigile, kes vaevusid vaatama. Asjaolu, et Arengufond tõi selle justkui oma aruandes välja siis, kui masu oli juba saamas „üldrahvalikuks tõsiasjaks”, ei olnud küll mingi uudis. Meil ei ole ju oma pankasid (lätlaste Pareksit silmas pidades ilmne vedamine) ja seega ei tabanud meid panganduskriis selles tähenduses, nagu see ilmnes näiteks Islandis või USA-s. Küll aga läksime me kaasa sotsiaal-majandusliku kriisiga, mille hinda me näeme praegu.

Illusioon sellest, et odavad pangalaenud, mida tormas võtma nii ettevõtlus kui ka meie kõik, loovadki heaolu,  purunes – nagu ta pidigi purunema. Tänu taevale, et valitsus ennast tagasi hoidis.

Ma ei arva kaugeltki, et Eesti Pangas, valitsuses ja riigikogus oleksid enamuses ullikesed, kuid meil puudub Eestis niisugune sõltumatu süsteem, kes ise formuleerib olulisi küsimusi ja püüab nendele vastuseid leida sõltumata sellest, kas keegi tahab seda kuulda võtta või ei taha.

Akadeemia annab valitsusele, parlamendile ja teistele nõu ka siis, kui nad seda ei soovi. See ei ole ajaloos alati olnud mõistetav. Hruštšovi aegu arutles kirjanik Ilja Ehrenburg umbes sedasi: kui kirjanik ütleb midagi enneaegset, kas kümme aastat või kas või vaid üks päev enne õiget aega, siis võidakse ta kas vangilaagrisse saata või maha lasta. Isegi siis, kui partei ja valitsus kuulutavad öeldu järgmisel päeval obštšeizvestnaja pravda’ks (üldrahvalikuks tõsiasjaks).

Kuid selleks, et akadeemia suudaks seda rolli organisatsioonina ja süsteemselt täita, mitte episoodiliselt, mõnede eriti teravate probleemide näitel, selleks peame me... kasvama.

See, et Eestis ei pööratud mingit nähtavat tähelepanu majanduse arengu niivõrd kesksele näitajale nagu tööviljakuse ja palga seos, ei ole minu meelest koht moraali lugemiseks, vaid õppimiseks. Pealegi: kes peaks kellele seda moraali lugema? Siin ilmas on hämmastavalt vähe inimesi, kes selleks tõesti sobivad. Paraku mõjub enamus neist, kes tunnevad end kutsutuina, pigem naeruväärseina või lausa silmakirjateenritena. Teisalt on ühiskond läbi aegade harjunud nii „kutsutute” kui ka palgaliste moralistidega ja kindlasti on neil olnud arengus oma koht ja roll. 

•• Oleme kuidagi väga nukrad selle üle, et oleme riigi arengus seal, kus me oleme. On see probleem: olla teekonnal ühes punktis? Laiemalt siis – olla seal, kus ollakse?

Ma saan aru, kui sportlane tuleb suurvõistlusel kas või teisele kohale, siis tuleb see panna ajalehe esilehele, sest see on uudis. Teine asi on üritada pika protsessi võngetest rääkida ja fikseerida, kus me parajasti oma arengus oleme, ning püüda näidata, mida toob ettenähtav tulevik. Õigemini – millised on meie valikud ja mida me ise saame teha selle või teise arengutee tõenäosuse suurendamiseks või vähendamiseks. Kohe kindlasti ei ole me võimelised üht ja ainsat tulevikku ette nägema, kuid on küsimusi, kus arengu tee on mõistlikul määral kirjeldatav vähemasti põlvkonnaks-paariks ette. Nende hulka kuuluvad mitmed olulised küsimused: demograafilised protsessid, energeetika. Arvatavasti ka kliima, kui praegune, kergelt hüsteeriline aeg mööda saab.

Mulle paistab, et meie poliitikas on kombeks uskuda, et tänane päev on justkui jumalast antud. Olgu ta pealegi jumalast antud, kuid kui me suhtume samamoodi tulevikku ja näiteks usume,  et lääneliku Euroopa hea-oluühiskond jääb praeguste maailma trendide juures igavesti püsima, siis oleme lihtsalt vastutusvõimetud. Mida enam me selle püsimist usu tähenduses usu-me, seda vähem tõenäoline see on.

Loe veel

Vaadates tagasi ajaloole, on meil hädaldamiseks väga vähe õigustust. Näiteks see pidev muretsemine eesti rahva iibe pärast. Mõne aasta eest kirjutas Ene Tiit mu meelest sellest ammendavalt. Probleem ei ole iibes, vaid meie valikutes. Ammugi pole põhjust muretseda meie „geneetilise säilimise” pärast, kui see peaks ülepea eesmärgiks olema. Geneetikuna võin ma suhteliselt täpselt öelda, et meie geneetiline kaotsiminek  ei ole küsimus, mida pikalt arutada. Meis olev regionaalne geneetiline rikkus, mis on teisisõnu varieeruvuse muster, säilib suurepäraselt ka siis, kui on alles veel 10 000 reproduktiivses eas inimest – s.t umbes provintsilinna jagu. Etnost määrab keel ja ajalooline mälu, kuid maailma ajalugu on rikas geneetilise järjepidevuse näidetest, samal ajal kui rahvuslikust eneseteadvusest on alles vaid jäljed ja neidki tunnevad ära vaid võrdleva folkloori asjatundjad. 

•• Võiks ju olla enesega rahul, täis optimismi ja entusiasmi, kuid ikkagi me põeme midagi. Miks?

Ma ei tea. Mul on tunne, et tõenäoliselt on eestlaste aju niimoodi ehitatud. Ja ega me nii väga ju ka ei hala – rääkige tuttavate lätlastega.

Aktsepteerigem inimest kui bioloogilist olendit, kelle aju on evolutsioneerunud sedavõrd keeruliseks, et me pole selle toimimise mõistmisel jõudnud palju kaugemale ajalooeelsest ajast. Sõnade valik pole oluline, meie mõttemall kipub nägema endiselt parajasti kaht alget: valgus võitleb pimedusega, hea kurjaga, valge mustaga.

Võtame näiteks meil äsja laineid löönud pedofiiliajuhtumi. On täiesti selge, et pedofiilid tuleb ühiskonnast isoleerida. Kuid kui loed ajalehest, et veel kaks Iiri piiskoppi tuleb tagandada just samal põhjusel, ja kui teed üsna tõenäolise eelduse, et tegemist on trendiga, mis on käinud inimkonnaga kaasas sama kaua, kui on ajaloolist mälu, siis moraalist tulenevast seisukohavõtust probleemi olemuse mõistmiseks ei piisa. Pigem õpetab see midagi muud: on probleeme, mille olemuse üle arutlemine on ühiskonna seisukohast irrelevantne ja ratsionaalse mõttevahetuse objektiks saab olla vaid tõkestava tegutsemise aste. 

Või siis teine, märksa keerulisem probleem. Kui Jaan Sootak julges kirjutada narkootikumide tarbimise dekriminaliseerimisest, siis tõusis meil ilmatu kära, paljus hüsteeriline. Selle asemel, et probleem kui niisugune esmalt defineerida. Uurisin ka ise sellesuvist paksu ÜRO kuritegevuse ja narkootikumide vastase võitluse alast aruannet. Esmakordselt oma eksistentsi  jooksul on see traditsiooniliselt väga jäik organisatsioon jõudnud tõdemuseni, et riigid peaksid narkootikumide tarbimise dekriminaliseerima.

Pange hoolega tähele: jutt ei ole sellest, et me ei peaks ekstsesside vastu võitlema. Kuid olukorras, kus 40% noortest inimestest on tõmmanud marihuaanat ja seega pannud toime kriminaalkuriteo, mille eest neid ei tohiks võtta armeesse, nad ei tohiks eales kandideerida valimistel jne, siis see ju lihtsalt ei toimi, ei ole probleemi lahendus. Moraal on siin pigem vastupidine: on amoraalne hoida sedavõrd karjuvat lõhet tegelikkuse ja seaduste vahel. 

Kaubitsemine, ammugi siis opiaatidega, peab jääma ühemõtteliselt karistatavaks, kuid suhtumist sõltlusse tuleb kardinaalselt muuta. Juba seetõttu, et vaid nii on võimalik, ja eeldatavasti väga kiirelt, murda narkokaubanduse selgroog, mis on ehk maailma kriminaliseerumise kõige olulisem mootor.

•• Konservatiividele see mõtte-arendus narkootikumide tarbimise vabaks laskmisest kindlasti ei meeldi. Arvan, et ka paljudele lillelaste põlvkonna esindajatele, kellel on praegu lapsed.

Veel kord: jutt ei ole vabaks laskmisest, vaid dekriminaliseerimisest kasutaja tähenduses. Kaugelt pikema perioodi oma eksistentsist on inimkond saatnud mööda ilma moodsa kriminaalkoodeksita. Ajaloost on teada, et Mehhikos  läksid mõned suguharud kord aastas nädalaks hallutsinogeene sisaldavate kaktuste kasvupiirkonda. Panid pidu ja lahkusid.  Ilmselt suutsid nad seda protsessi kontrollida, väga võimalik, et toimis ka looduslik valik. Teada on ka Dionysose pidustused Kreekas. Selliseid, ühiskonna poolt loodud ja kontrollitud auru väljalaskmise näiteid on ajaloos palju. Ilmselt on see olnud liigile odavam kui ohjeldamine. Aga kui palju saab sellist käitumismalli üle kanda täna-päeva tsivilisatsiooni, eriti näiteks anonüümsesse suurlinna keskkonda, on teema, mida valdavad vahest sotsiaalteadlased.

•• Sekkub looduslik valik, võib-olla mõistlik?

Võib arutleda ka nii, et sellistel puhkudel toimub looduslik valik otseselt ja mingi osa inimkonnast sureb välja. Eeldatavasti just nii on ka juhtunud – hašiš on saatnud inimesi aastatuhandeid ja unimagun samuti. Kuid ehitada tänane inimühiskond üles puhastavale valikule evolutsiooni kaudu? Mõelge aidsile. Me ju teame, et on olemas inimesed, kes tänu oma geneetilisele koodile sellesse haigusse naljalt ei haigestu. Looduslik valik teeks oma töö, kuid ühiskonnast jääks alles vaid hale vari, sest homosügoote, kes on mõlema kromosoomi poolt kaitstud, on väga väiksel osal inimestest.

•• Hüva, välistame inimeste puhul loodusliku valiku. Aga samm edasi, ja terendab humaanne inimrass kogu oma suursugususes. On meil selleks tarkust?

On kaks primaati, kes liigikaaslasi armastusega kütivad, need on šimpans ja inimene. Kuus miljonit aastat tagasi lahknesid šimpansi ja inimese esivanemad. Vahest üheksa miljoni aasta eest lahknes meie ja šimpansi ühine eellane gorilla eellasest. Kuid tähtis on teada, et ainult kaks viimast haru tegelevad liigisisese küttimisega ja teevad seda suure andumusega – teised inimahvid seda ei harrasta. Šimpansid on osavad sõjamehed ja inimesed on seda omadust oma olemasolu jooksul samuti suurepäraselt tõestanud. Vaid kääbusšimpans näib olevat erand. Tuleks püüda aru saada, kas selle taga pole mõni lihtne mutatsioon, mis neid eristab? Kas lugeda moraali või püüda aru saada, milliseid evolutsioonilisi eeliseid liigisisese vägivallakalduvus meie eellastele andis?

Veelgi enam: agressiivsuse üks põhigeene on inimesel ja äädikakärbsel samast algest, kuigi me lahknesime umbkaudu 500 miljoni aasta eest. Seega oleme silmitsi geenidega, millest tulenev käitumine on evolutsioonis teeninud midagi nii võimsat, et see on tulnud evolutsiooniga kaasa tänapäeva. Muidu oleks see geen ammuilma kadunud. Püha Augustinuse arutlus pärispatust kuulub, igati õigusega, kristliku kultuuri varamusse. Tema probleemiks oli seejuures ka küsimus: mis saab imikutest, kes surevad ristimata – jõuavad nad põrgusse või pärivad taevariigi? Defineerides mõiste ümber: kas pärispatt on meile geneetiliselt kaasa antud?

Aga samas saab evolutsionistidele üha selgemaks, et vastukaaluna on ka altruistlik käitumine evolutsioonis välja kujunenud eelis. Milliste geenide kaudu, seda me veel ei tea, kuid see omadus on samuti meie genoomi kodeeritud. Ja moraaliga pole taas midagi tegemist. Kuid ikkagi on kuidagi helgem tunne teadmisest, et mõlemad alged, korra tekkinud, on püsinud sadu miljoneid aastaid. Olemegi tagasi hea ja kurja lahutamatuse juures.

•• Praegu näib tekitavat palju pingeid sotsiaalne nõue olla edukas ja võimatus olla teistsugune, olla sõltumatu. See surub inimesi raamidesse ja me kardame olla kaotajad.

Inimese kui liigi vanus on morfoloogiliselt, kolju kuju järgi, umbes 200 000 aastat. Sealtmaalt räägitakse väljanägemiselt moodsast inimesest. Ühtlasi peame hindama ja küsima: kunas tekkis kognitiivselt tänapäevane inimene? Ja millal tekkis kõne selle tänapäevases tähenduses – oli see üks kindel mutatsioon või pikaajaline protsess? Näiteks mingid märksõnad, millega saab neid küsimusi arutada – kunst, ehted, kaubavahetus. Kunsti, mis eesmärki see ka ei teeninud, tunneme koopamaalide ja nikerdatud kujude alusel vähemalt 35 000 aasta tagusest ajast saadik. Aga isiklike ehteasjade tegemine ja ookri kasutamine on dateeritud nüüd juba üle 100 000 aasta tagusesse aega. Samuti kaubavahetuse alged: ilmsed bartertehingud rannikult sisemaale ja vastupidi. Sellepärast on kognitiivses plaanis inimeseks saamise arengud olnud ilmselt palju ammusemad kui alles hiljuti arvati.

Kuna inimese välimus ei ole väga kaua aega oluliselt muutunud, siis arvati alles päris hiljuti, et ka geneetiliselt on inimene püsinud paigal juba kümneid tuhandeid aastaid. Vähemasti ajast, kui asustati Euraasia, millalgi 50 000 aasta eest. Kuid nüüd paistab, et viimase 10 000 aasta jooksul alates ajast, mil hakati toitu n-ö tootma, on ka geneetiline areng ja sellega seoses  looduslik valik uuesti kiirenenud. Asja pahupool meie jaoks on selles, et kui geneetiline areng kiireneb rahvastiku plahvatusliku kasvu ajal, siis paljud kergelt negatiivsed hälbed ei kao populatsioonist loomulikul teel, vaid hoopis laiendavad oma kandepinda. Mida ei oleks juhtunud inimkonna stabiilse arvu juures, mil puhastaval valikul oleks olnud piisavalt aega toimimiseks.

See võib tähendada, et nüüdseks ulatuslikult urbaniseerunud inimkonna hulgas võib olla arvukalt „suboptimaalselt” kohanenud liikmeid. Just seetõttu on sotsiaalselt küpse ühiskonna ja esmajoones selle liikmete tunnuseks asjaolu, et luuseri mõistet ei ole olemas – vähemasti mitte tähenduses, milles see meil vohab.

Isegi kui me ka mingis valikulises analüüsis määratleme konkreetset inimeste gruppi kui „halvasti toime tulevat”, siis kutsudes neid luuseriteks, me pigem diskrediteerime end ise.  Pealegi mine tea, võib-olla kusagil järgmises situatsioonis osutuvad nad sidusa ühiskonnana püsimajäämise huvides hoopiski elujõulisemateks.

•• Kas teilt on tihti küsitud, kunas sai kivist inimene? Teisisõnu, kust sai alguse elu…

Sihilikult ei käsitle ma oma loengutes, mis puudutavad evolutsiooniteooriat, seda küsimust. Sest sellele küsimusele ei ole vastust, vähemalt minul. Ma pigem püüan sellest mööda manööverdada naljaga, et ärge selle pärast muretsege, küll tulevikus küborgid võtavad meie ühiskonna üle…

On oletatud, et elu tuli tegelikult kosmosest. Oletajate hulgas on olnud tippteadlasi. Mõnedki on selle lahendusega justkui rahul ja rõõmsad. Et tänu metaanile ja välgule olid lombid täis igat sorti orgaanikat ja keegi elus asi langes kosmosest nagu bakter puljongisse ja hakkas paljunema. Edasi läks juba maine evolutsioon oma rada. Kuid mida see tunnetusele annab? Me tõstame elu tekkekoha mujale, kuid probleem jääb. Matemaatilised mudelid siin ei aita, kuigi „evolutsioonilised mängud” arvutiekraanil on intellektuaalselt tihti vägagi huvitavad.

Kogu selles loomisloos on vahest kõige huvitavam asjaolu, et maine elu on väga vana ka Universumi ajaskaalas. Maakera tekkis umbes 4,5 miljardit aastat tagasi ja enamuse sellest ajast on siin planeedil olnud ka elu. Sealjuures põhilises osas ülimalt konservatiivne: ikka seesama nukleiinhape, kes suudab end kopeerida, ikka samamoodi valgu biosüntees, ainevahetusrajad – vähemasti lõviosa ajast, millal elu on kestnud. Ja muidugi poolläbilaskev kott – rakk.

•• Kas inimesel oli üks esiema, nagu väidetakse?

Paraku on jutt ühest esiemast väga kaugel tegelikkusest. Inimkonnal pole eales olnud üht konkreetset esiema. Kuid – ja siin pole mingit vastuolu – igal meie geenil (ja neid on mitukümmend tuhat) on olnud oma konkreetne esiema või esi-isa ka meie kui bioloogilise liigi seisukohast. Enamus neid geenide esivanemaid elas märksa varem kui tekkis Homo sapiens – nii poole miljoni kuni pooleteise miljoni aasta eest. Jutt „Aafrika Eevast” on ometi konkreetne.

Meil on üks väga eripärane geneetiline süsteem, mis on meie raku jõujaamades, mitokondrites. Ilma nendeta oleksime minutiga surnud. Mitokondri genoom on omakorda pärit ülepea bakteritelt. Meie saime selle sümbioosi teel mitme miljardi aasta eest. Ja see kandub inimeselt edasi ainult emaliini pidi: emalt nii tütrele kui ka pojale, kuid pojalt edasi see enam ei lähe. Seda tüüpi süsteemid on nagu puuvõra, kus tänapäeva inimesed on ülemise oksa tipud, kuid allapoole koondub võra tüveks sel lihtsal põhjusel, et kõik naised ei saa tütreid või ei saa üldse lapsi. Seetõttu katkeb igas põlvkonnas mingi liin. Sellepärast jookseb see puu kokku tüveks ja hargnemise algpunktis paiknev igati luust ja lihast naine ongi see, keda kutsutakse „Aafrika Eevaks”. 

„Esiema” põlvkonnas elas umbes 10 000 inimest, kellest umbes pooled olid naised. Teiste naiste mitokondriaalsed liinid lihtsalt sumbusid 7000–8000 põlvkonna jooksul, mis meid temast lahutab.

•• Kas krokodill mõtleb?

Jah, täiesti kindlasti. Aga siin läheb definitsioonidega mängimise peale. Kui te küsite, kas ka taim mõtleb, siis oleks mul vastamisega raskusi.

Selgroogsete puhul kasutaksin mõtlemise mõistet rahuga. Küsimus on pigem selles, kas ja kuidas nad annavad edasi oma sotsiaalset mälu. Kuidas ja millal see võime tekkis? Inimese tugev külg on elukogemuse väga ulatuslik edasiandmine järgnevatele põlvkondadele. See on põhiliselt võimalik tänu keelele.

Selles mõttes oleme me väga erilised loomad. „Eriline” ei ole paraku väärtushinnang.

•• Hea küll, jääme siis sellesse punkti, et lahtiseks jääb taimede mõtlemisvõime. Kui proovida aga leida aeg, kus tekkis tänapäeva inimese mõtlemine? Ehkki vahel võib lausa kahtlustada, et mõtlemisvõime meil puudub.

Inimkonna puhul on küsimuseks, millal tekkis keel tänapäevases tähenduses. Siin ma oleksin märksa vabam kui Noam Chomsky, kes peab keelt vaid umbes 40 000 aasta vanuseks või veelgi hiljutisemaks ja seob selle tekke tehnoloogilise revolutsiooniga ülemise kiviaja alguses.

Me ei eksi väga palju, kui väidame, et inimene jõudis Austraaliasse vähemalt 45–50 000 aastat tagasi. Tõenäoliselt püsisid nad geneetilises isolatsioonis kuni Tasmani ja Cooki ajani. Ja ikkagi saab nende lapsest kasvatada arsti, teadlase, advokaadi. Ammugi siis poliitiku. See tähendab, et keel, mille nad Aafrikast tulles kaasa tõid, ei saanud oma põhiolemuselt olla põrmugi viletsam meie omast. Mis sellest, et neist ei saanud kunagi põllupidajaid ja nende valmistatud kivist tööriistad olid nende avastamise ajal, umbes kolmesaja aasta eest tehnoloogiliselt kehvemad kui kromanjoonlastel 35 000 aasta eest Euroopas. See tähendab, et sügavas paleoliitikumis, enne ülemist kiviaega umbes 40 000 aastat tagasi, pidi nende aju olema juba igati valmis. See ei saanud tulla üleöö.

•• Te olete pikka aega tegelenud looduse evolutsiooniga. Võib-olla on mõistlik läheneda ka tänapäeva probleemide mõistmisele evolutsiooniliselt?

Kui kuulan sotsiaalpoliitilisi arutlusi või koguni osalen neis, siis, pean tunnistama, on mulle aina rohkem meeldima hakanud „evolutsiooniline lähenemine”. Vahest on see elukutsest tuleneva vaimse mandumise tunnus? Üldse leian, et mul on vedanud: arstiteaduslik baasharidus ja viimase perioodi professionaalne süvenemine inimese evolutsioonisse on heaks isolaatoriks seal, kus muidu oleks oht uskuda imesid. 

Igatahes hoiab mõningane evolutsiooni tundmine ja sellega seotud probleemidega tegelemine mind tagasi epistlite lugemisest. Oma arvamust tuleb siiski vajaduse korral selgelt ja kui võimalik, siis ka kompaktselt väljendada ja olla valmis seda argumenteerima, mis omakorda eeldab asjatundlikkust, n-ö kodutöö olemasolu. Ja kitsalt erialaliselt: hoidku jumal meid revolutsiooniliste muudatuste eest teaduse „juhtimisel”, ilma et me esmajoones teaksime, mida me tegelikult ikka tahame. Ärgem võtkem ette ühtegi suurt reformi, kui rahakott ei ole puuga seljas. Vastasel juhul oleme kui proletaarse revolutsiooni ideoloogid, kes täie teadmisega mängisid inimeste instinktidel, mille hulka paraku kuulub „õiglustunne”, kuid milles lähemal analüüsil olulisema osa moodustab soov krabada. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemasti purustada.

Praegu, muuseas, on siiski aeg, kus teaduse infrastruktuuri edendamiseks on ilmatu hulk raha, ja seega ongi igati paras aeg mitmeid teaduspoliitika põhimõtteid oluliselt muuta. Kuid see on eraldi teema, mille käsitlemine nõuab pikka ja argumenteeritud juttu, mitte loosungeid.  

•• Tulles tagasi evolutsiooni juurde: kas üks meie arengu mootoreid ei ole ahnus? Kui mitte inimese enda, siis vähemalt ühiskonna oma?

Pigem tarbimine, kuid üks kasvab sujuvalt teiseks üle. BBC näitas ühes oma dokfilmis Lehman Brothersi juhatuse esimehe käitumist, kui see mees kisas juhtkonna istungil ligikaudu nii: „Ma tahaksin kätte saada need, kes mängivad meie panga aktsiakursi langemise peale, tahaksin kiskuda neil südamed rinnust ja ära süüa, nii et nad seda ise veel näeksid!” Kuhu veel? Üsna üldlevinud arvamuse kohaselt on panganduse ja eriti kinnisvaraäri kokkuvarisemise taga asjaomaste mõõdutundetu isiklik ahnus, mis lausa ideaalsel kombel leidis teise poole: meie kõigi, hea küll, olgu – peaaegu kõigi ihaluse tarbida.

Ja see on kindlasti sügavate evolutsiooniliste juurtega trend. Ilmunud on tosinate kaupa personaalse ahnuse rolli kinnitavaid raamatuid, sealjuures kohati asjaomastelt pankuritelt. Sageli paraku endistelt, harvem praegu tegutsevatelt.

Arusaadavalt peab meie kaugelt valdava elumudeli juures pangandus ja äri üldse saama mõistlikku kasumit, sest kusagilt peab tulema raha reinvesteerimiseks. Pangandusel peab olema mõistlik rasvakiht, selleks et võtta riske. Pankurite rikkus ei häiri mind põhjusel, et kui selle rikkuse teenimine nii lihtne oleks, siis võiksid ju kõik, kellel midagi huvitavamat pähe ei tule, hakata pankureiks.

Mind häirib, ja väga, liiga paljude pankurite juures ilmsiks tulnud üüratu aferism, pigem isegi rumalus. Lõppkokkuvõttes on just see ühiskonnale ohtlik. Kristus lõi rahavahetajate lauad pikali. Kuid vahest mitte põhjusel, et tal oleks olnud nendega teadaolevaid erimeelsusi monetaristliku  poliitika asjus – teda häiris koht, mille nad olid hõivanud.

Kui ma aga hakkaksin moraali lugema, siis lõppkokkuvõttes tahaksin justkui üleöö paremat inimkonda – see ei vii kuhugi.

•• Ja nüüd uusaastaeelne nomenklatuurne küsimus: mida soovida algava aasta puhul meile kõigile, riigiisad kaasa arvatud? Mis peaks muutuma? Mis muutub nagunii?

Lugesin ajalehest, et Läti president kutsub Läti rahvast üles uskuma imedesse. No ei!  Kogunisti katoliku kirik, sõeludes varumeeste pinki pühakuks kuulutamise ülimalt komplitseeritud teel, on hindamiskriteeriume oluliselt nihutanud: kandidaatide ligimesearmastusest, väetimate abistamisele pühendumusest jms-st tõendite kogumisele. Tõendid imetegudest on jäänud tagaplaanile, kuigi, eriti varasel keskajal, olid esikohal pigem need.

Eesti tulevik oleks palju kindlam, kui me oleksime märksa skeptilisemad, enesekriitilisemad ja samal ajal sallivamad. Esmajoones enesekriitilisemad, sest kriitilisusest, mida peab nimetama eelkõige süüdlaste otsimiseks ehk lihtsalt vingumiseks, pole Eestimaal küll puudust tunda.

Midagi ei muutu üleöö ja uue aasta saabumine 1. jaanuaril on ka ise vaid kokkuleppe küsimus. Kui me mõtleme algaval aastal terakese rohkem, hindame tegelikkust veidikese tugevama kriitikameelega, oleme natuke vastuvõtlikumad arukatele nõuannetele, laseme end mõnevõrra vähem lollitada globaalsetest mängudest, mõistame tsipa sügavamalt Eesti pikaajalisi huve ja kaitseme neid pisut targemini, hoomame kas või natukese sügavamalt, et ühiskonna sidusus ei ole pelgalt sotsiaalteadlaste leivakannikas, vaid evolutsioonis edukalt läbiproovitud trend, siis kujuneks algav aasta vähemalt mõnevõrra edukamaks kui üks skeptik loota võib.

Curriculum Vitae

Richard Villems

Eesti teaduste akadeemia president

•• Sündinud 28.11.1944 Pärnus

•• 1962 Pärnu II keskkool

•• 1968 Tartu ülikool

•• 1972 meditsiinikandidaat

•• 1984 bioloogiadoktor (molekulaarbioloogia)

•• 1987 Tartu ülikooli professor

•• 1989 Rootsi kuningliku teaduste akadeemia välisliige

•• 1994 Erfurti teaduste akadeemia liige

•• 1994–1999 Eesti teaduste akadeemia asepresident, astronoomia ja füüsika osakonna juhataja

•• 2000 Soome akadeemia akadeemik (välisliige)

•• 2004 Eesti teaduste akadeemia president

•• 2005 Läti teaduste akadeemia välisliige

•• 2006 Leedu teaduste akadeemia välisliige

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare