Riia 1991. „Ükski kaader pole nii väärtuslik, et selle nimel oma elu jätta”

 (17)

1991. aasta suvel jälgis Ivar Heinmaa kaameraga tankide tulekut Tallinnas Gonsiori ja Pronksi tänava nurgal. „Üks proua vaatab tanke ja nutab. Pisarad jooksevad, nõjatub vastu posti. See hetk läks enim hinge!” meenutab ta. See post on Tallinnas ikka alles
1991. aasta suvel jälgis Ivar Heinmaa kaameraga tankide tulekut Tallinnas Gonsiori ja Pronksi tänava nurgal. „Üks proua vaatab tanke ja nutab. Pisarad jooksevad, nõjatub vastu posti. See hetk läks enim hinge!” meenutab ta. See post on Tallinnas ikka alles.Foto: Rauno Volmar

Eesti operaator Ivar Heinmaa jäi Riia tulistamistes ellu, tema lähedal tapeti kaks kaamerameest.

Kuulid lendavad Riia valitsushoone kõrval laiuvas Esplanāde pargis, kuid eestlasest operaator Ivar Heinmaa on endale leidnud ideaalse varjupaiga: ühel õlal, nagu ikka, suur kolakas televisioonikaamera, teine õlg vastu Läti poeedi Jānis Rainise ausammast. Heinmaa on rahul: see on hea koht kaadrite saamiseks.

„Ma olin noor ja loll ega osanud midagi karta. Vastupidi – jube põnev oli. Mind paneb tänaseni imestama, miks mind sel ööl maha ei lastud,” räägib Heinmaa 1991. aasta 20. jaanuari Riia sündmustest. Kaks kaamerameest kõigest 300 meetri kaugusel tema redutamispaigast said surmavalt haavata. Tänaseni rindeoperaatorina töötav Heinmaa meenutab Eesti Päevalehele, kuidas sündmused täpselt 25 aastat tagasi Riias kulgesid.

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare