Riigi peaprokurör: õigeksmõistev kohtuotsus ei ole katastroof
Riigi peaprokurör Norman Aas selgitab, et viimasel ajal on mitu suurt kriminaalasja lõppenud süüdistatavatele õnnelikult paljuski tänu paar aastat tagasi muudetud kriminaalmenetlusseadustikule. Aasa sõnul on õigeksmõistmine normaalne ning seda võimalust tuleb arvestada iga kriminaalasja puhul, ka maadevahetuse asjas, kui see kohtusse jõuab.
Prokuratuuri on viimasel ajal tabanud päris mitu tõsist tagasilööki. Paar päeva tagasi loobuti Vladimir Panovile ja Priit Tikerpele esitatud süüdistustest, enne seda vajus kokku näiteks Preatoni juhtum. Miks nii on läinud?
Mina kui peaprokurör vaatan neid asju natuke laiemalt, õigussüsteemi kui terviku koha pealt. Õigeksmõistvat kohtuotsust või süüdistusest loobumist ei saa kindlasti pidada õigussüsteemi jaoks mingiks katastroofiks. Mina küll ei tahaks elada riigis, kus kõik kohtu alla antud inimesed mõistetakse süüdi.
Kui loome avalikkuse ees õhkkonna, et iga õigeksmõistmine on õigussüsteemi läbikukkumine, ja eeldame, et kõik, kes kohtu alla lähevad, peavad saama ka süüdi mõistetud, toob see kaasa selle, et prokuratuur läheks kohtusse ainult väga lihtsate asjadega, näiteks roolijoodikute ja moosivarastega. Üheski vähegi keerulisemas majandus- ja korruptsiooniasjas ei ole kunagi võimalik anda garantiid, et isik mõistetakse süüdi. Kriminaalmenetlus on tervik ning tõde selgubki alles kohtus. See ongi õigusmõistmise olemus.
Olen täiesti nõus, et kõik otsused ei saagi olla süüdimõistvad. Aga samal ajal on need viimased näited olnud kõige kõmulisemad ja tähtsamad juhtumid, millega prokuratuur on tegelenud. Kui mitu suurt kaasust lõpeb süüdimõistva otsuseta, siis kas see ei anna inimestele märku prokuratuuri nõrkusest?
Nõrk oleks prokuratuur siis, kui me ei julgeks ühegi keerulisema asjaga kohtusse minna. Lisaks tuleb arvestada nn Preatoni ja Panovi asjades kahte ühisjoont. Esiteks, need kriminaalasjad saadeti kohtusse vana menetlusseaduse alusel, aga 2004. aasta suvel jõustus uus seadus, mis pani meid uude olukorda, mida ei olnud võimalik ette näha.
Teine tõeline probleem oli see, et kohtuistungid venisid. Näiteks nn Panovi kriminaalasjas olime selle aasta alguseks olukorras, kus kohtumenetlus oli sisuliselt alles algusjärgus. Vaatamata sellele, et see oli juba mitu aastat kohtus olnud. Vahetusid kohtunikud ja seejärel oli vaidlus, kus seda arutada. Nii kulus mitu aastat. Õigusemõistmine peab ikkagi toimuma mõistliku aja jooksul ja siin tuleb arvestada ka prokuröride kutse-eetikat. Me peame süüdistusest loobuma, kui näeme, et süüdimõistev kohtuotsus ei ole saavutatav mõistliku aja jooksul. Me võiksime kiusu ajada ja kätte maksta, menetleda veel aastaid ja üritada edasi kaevata, aga see pole õigusriigile kohane.
Te räägite menetlusseaduse muudatustest. Ka sama Panovi ja Tikerpe kaasuse puhul nentis prokurör Helga Aadamsoo, et riigikohtu praktikaga on oluliselt muutunud tõendite hindamine kohtus. Mida see tähendab?
Tegelikult on riigikohtu praktika muutunud uue seaduse tõttu. Näiteks vana seaduse järgi oli võimalik järgmine lahendus: kohtus ei pruukinud isik rääkida sama juttu, mis eeluurimisel. Kohtus ütles ta kas midagi muud või ei mäletanud. Vana seaduse alusel oli võimalik eeluurimisel antud ütlused avaldada ja siis kohus hindas, mis tunduvad usaldusväärsemad. Uus seadus seda ei võimalda.
Praegu on nii, et kui kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus, siis saame varasemad ütlused küll avaldada ning näidata nende vastuolulisust. Aga kohtueelses uurimises antud ütlusi tõendina kasutada ei saa. Tõsine probleem on ka unustamine. Kohtumenetlus peab toimuma kiiremini, sest keegi meist ju ei pruugi mäletada, mida me viis aastat tagasi tegime. Sellise olukorra lahendamine on riigi mure ja justiitsministeeriumi eestvedamisel oleme asunud seda tegema.
Kas see tähendab, et prokuröride töö on tehtud keerulisemate juhtumite puhul sisuliselt võimatuks?
Ma ei ütleks nii. Inimese süüdimõistmine ei tohigi olla kerge. See ongi riigi poolt suurt pingutust eeldav töö, kuid mulle tundub, et pendel on praeguseks läinud liiga palju teise äärmusse. Võtsime võistleva menetluse rakendamisel eeskujuks ka Inglismaa ja USA. Sealne õiguskultuur on teistsugune. Sealsetele tunnistajatele meeldib näiteks tulla kohtusse, see võib olla nende elu suursündmus, CourtTV veel filmib ka. Eestis on sageli vastupidi: kas justiitssüsteemi minevikutaaga või muu tõttu ei ole inimesed eriti julged kohtusse tulema.
Nendesamade viimaste juhtumite valguses: kuidas sunnib see muutma maadevahetuse uurimise perspektiivi?
Otseselt ta ei sunni seda tegema, kuid eks need viimased asjad on lakmuspaberiks, mis näitavad meile ühiskonna arusaamu õigussüsteemist. On arvamus, et kui kellelegi on kahtlustus esitatud, siis justkui peaks see lõppema süüdimõistva kohtuotsusega, ja kui nii ei lähe, oleks nagu tegemist olnud poliitilise protsessi või õigussüsteemi praagiga. Tegelikult on see normaalne õigusemõistmine.
Te olete siis valmis selleks, et maadevahetusega läheb samamoodi nagu Panovi ja Tikerpega?
Kui me räägime sellest, kas mingi kriminaalasi lõpeb süüdimõistva kohtuotsusega, siis iga prokurör teab, et me peame igas asjas olema valmis, et see võib lõppeda ka õigeksmõistva otsusega. Igas asjas. Ka maadevahetuse asjas, kui me sellega kohtusse läheme. Kui kohtusse minnes saaksime garanteerida, et isik mõistetakse süüdi, siis poleks see õigusriik. Aga loomulikult ei lähe prokuratuur kohtusse kaotama.
Kas ma saan õigesti aru, et kui pistise andmine ja võtmine ei ole matkitud, siis see ongi üks keerulisemaid asju, mida tõendada?
Jah, ametialased kuriteod ja korruptsioonikuriteod on loomult salajased. Meie suurim probleem ongi see, kuidas neist õigel ajal teada saada ja tõendada. Fakt on see, et tagantjärele ei ole enamikku selliseid kuritegusid võimalik tõendada. Inimesed ei mäleta, räägivad teist juttu ja dokumendid on juba kõik korras.
Seetõttu rakendame korruptsioonikuritegude puhul meetodit, et tegeleme nende kuritegudega, mis pannakse alles täna toime või mida hakatakse alles homme toime panema, et olla seal kõrval ja koguda tõendeid. Nendega, mis pandi toime eile, ei ole enam suurt midagi teha.
Te olete leppinud, et see on juba läinud?
Paratamatult tuleb sellega leppida. Me võime kriminaalmenetlust küll alustada ja inimesed üle kuulata, aga lõpptulemus on üldiselt teada. Ei ole võimalik koguda tõendeid, et seda asja kohtusse saata. Teiseks, kui me keskendume minevikusündmustele, siis meil ei jätku ressurssi tegeleda praeguste sündmustega. Teiste riikidega võrreldes ei ole meie ressurss alati ka piisav. Seal tegelevad näiteks suurte majandusasjadega terved prokuröride tiimid, kümned inimesed tegelevad aasta läbi ühe asjaga. Eestis ei ole see võimalik. Me saame rakendada suurtele asjadele pidevalt maksimaalselt ühte-kahte prokuröri. Kui oleks ressurssi rohkem, liiguksid asjad ka kiiremini. Samas võin kinnitada, et maadevahetuse uurimise puhul on iga päev tööd tehtud.
Maadevahetusega tegeleb siis üks-kaks prokuröri?
Püsivalt jah. Menetlus on jõudnud sinna faasi, et tõendeid enam ei koguta, valmistatakse toimikuid ette. Ma ei hakka ennustama, kunas see kohtusse jõuab. Kui me otsustame kohtussemineku kasuks, eeldab see kõigepealt kaitsjatele toimikute üleandmist. Nad vajavad tõenäoliselt mitu kuud materjalidega tutvumiseks.
Mida siis peaks tegema, et liiga äärmuslikuks kujunenud kohtumenetlust muuta?
Justiitsministeeriumiga koostöös oleme seda eelmisest aastast saadik väga tõsiselt analüüsinud. Esimesed eelnõud on valmimas, et tasakaal luua.
Mis peaksid olema suuremad muutused?
Kindlasti esimene tähtis asi on see, et kohtumenetlused ei veniks. Praegu kestavad need tihti aastaid. Kohus iseenesest ei kesta ju kolm aastat, vaid tegelikult on nii, et näiteks igas kvartalis on ühel päeval istung. Aasta jooksul kokku peetakse istungeid neli päeva. Eesmärk ongi see, et suruda need neli päeva lühema ajaperioodi peale. Kui need peetaks ära ühes kuus, siis on see juba võit. Esimeses kohtuastmes peaks kohus üldjuhul saama kuu-paari jooksul ära peetud.
Teiseks on praegune olukord kaasa toonud selle, et üha enam kasutame muid tõendeid ütluste kõrval. Mõnes mõttes õige suund, näiteks ekspertiiside suurem kasutamine ja keerulisemates asjades jälitustegevuse laialdasem kasutamine. Avalikku diskussiooni jälgides tundub aga, et suuremas mahus jälitustegevus võib olla samuti problemaatiline. Seega tuleks mõelda, kas anda ütlustele suurem tähendus. See on oluline mõtlemiskoht ka seadusandjale.
Kui rahul te olete uurimisasutuste, kapo ja keskkriminaalpolitsei tööga?
Ma arvan, et Eesti üldist arengutaset ja neisse paigutatud ressursse arvestades on tase optimaalne. Kapo on teatud asjades kindlasti kogenum ja ka paremini varustatud, aga üldiselt olen ma kõigiga rahul ja usaldan neid. Samas loodan, et politseis, kus pikka aega on kummitanud palgaprobleemid, ka selles osas olukord paraneb.
Aga kvaliteet võiks olla siiski parem?
Kindlasti on kriminaalasju, kus ma ei ole olnud uurimisega rahul, ning on tulnud asju muuta. Aga on ka kriminaalasju, mis samamoodi nagu on prokuratuuri tulnud, oleme saanud ka kiiresti kohtusse edasi saata.
Samas asusid riigiprokuratuuris äsja tööle eraldi uurijad. Miks?
Kindlasti ei ole riigiprokuratuuris uurijad mõeldud igapäevaste kuritegude uurimiseks ega ka kõigi selliste asjade uurimiseks, mille puhul me ei ole uurimisasutuste tööga rahul olnud. Nad on mõeldud erandjuhtumiteks, kui uurimisasutuses võib tekkida näiteks huvide konflikt. Aeg-ajalt võib tekkida kahtlus, et midagi ebaseaduslikku on toime pandud uurimisasutuses endas. Elementaarne loogika eeldab, et sama asutus ei ole kõige õigem seda uurima. Aga pole ka alati õige anda seda uurimiseks teisele n-ö konkureerivatele asutusele.
Eelmisel sügisel tuli peamiselt ühelt poolelt hulganisti süüdistusi prokuratuuri aadressil, et te lekite. Nendesamade uurijate üks ülesandeid on ka võimalike lekete uurimine. Kas nad tegelevad sellega?
Ei, praegu nad sellega ei tegele. Nad saavad uurimist läbi viia konkreetse kriminaalasjade raames ja mõne päeva jooksul, mis nad on siin töötanud, ei ole olnud põhjust sellise kriminaalasja alustamiseks. Aga põhimõtteliselt küll, kui kahtlus tekib, siis me oleme valmis neid ka selleks kasutama.
Mida te arvate sellisest terminist nagu JOKK?
Kindlasti on see negatiivse varjundiga mõiste. Laiemas plaanis ei tohiks me leppida, et kui midagi on JOKK, siis nii ongi õige. Samas, prokurörina karistusõiguse seisukohast saan öelda, et kui on JOKK, siis kuritegu ei ole. Isegi siis, kui eetilises ja moraalses plaanis tekitab see väga suuri küsimusi.
Hingele jäävad mõned asjad küll?
Meie töö on selline, et me ei tohi lasta ennast sellest häirida. Peame alati säilitama kaine mõistuse. Kõige halvem, mis saab juhtuda, on see, kui prokurör ei lähtu enam tõenditest ja seadustest, vaid laseb emotsioonidel võimust võtta. Kahtlus võib ju jääda, aga kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb teatavasti tõlgendada kahtlustatava kasuks.
